Tere, robotjuhid!

MIS TUNNE OLEKS hommikul tööle minna ja avastada, et nüüdsest peale tuleb hakata töötama robotjuhi alluvuses?
Küsimus võib tunduda ootamatu, aga just sellist tulevikuvõimalust on analüüsinud University College London äripsühholoogia spetsialistid Tomas Chamorro-Premuzic ja Gorkan Ahmetoglu.

„Oot-oot, mida?” oli minu esimene mõte. Tööde aina suuremast automatiseerimisest on juttu olnud juba aastaid ja aina rohkem seda kuuleb, kuid seni on see puudutanud eelkõige lihtsamaid ja/või kergemini standardiseeritavaid
töid. Idee hakata automatiseerima inimeste juhtimist läheb vist ikka veidi liiga kaugele. Või kas ikka läheb?

Võtame näiteks mõned juhtide põhitegevused: analüüsida kogutud andmeid ja planeerida nende põhjal järgmisi tegevusi; jälgida kokkulepitud eesmärkide täitmist ja püstitada uusi sihte; hinnata töötajaid ja jagada neile tagasisidet. Me kasutame nende ülesannete puhul juba praegu päris palju tehnoloogia abi ja tehisintelligents (AI) on praeguseks jõudnud arengutasemele, kus ta on võimeline selles plaanis inimestele juba täiesti konkurentsi pakkuma.

Loomulikult leidub hulk juhtimistegevusi, millega tehisintelligentsil oleks raskusi. Aga sama hästi on juhtimisega kimpus ka inimestest juhid, ja seda sõltumata sellest, kui palju neile koolitustel juhtimistarkust pähe ka ei kallata. Uuringufirma Gallup andmetel töötab Eestis tõeliselt pühendunult vaid 16% töötajaskonnast, nii et 84% käib tööl ilma erilise entusiasmita või töötab ettevõttele otseselt vastu. Kolmandik töötajatest arvab, et nende töö on täiesti mõttetu. Professor Gary Hamel on veendunud, et just juhtimine on organisatsiooni kõige vähem efektiivne tegevus.

Arvataksegi, et kuna juhtimises on latt tegelikult üsna madalal, ei tohiks selleks, et tehisintellekt suudaks tegutseda paremini kui keskmine juht, rääkimata viletsast juhist, enam palju vaja olla. Algoritmid juba ületavad inimesi mitmel alal. Näiteks hindavad arvutid krediidiriski või vähi tõenäosust röntgenpildi põhjal inimesest paremini. Samamoodi oleks tehisintellekt meist ilmselt selgelt parem suure hulga kompleksse iseloomuga info läbitöötamises. See oleks aluseks parematele otsustele.

Kuna tehisintellekti emotsioonid ei mõjuta, ei mõjuta teda ka eelarvamused näiteks personalivalikul; ta ei ärritu sinu peale (küll aga võid sina tema peale ärrituda) ja tal puudub inimestele nii omane kallutatud tunnetuslikkus. AI-d ei vaeva kalduvus ignoreerida infot, mis tema olemasolevaid tõekspidamisi ei toeta. Robotid ei konstrueeri endale lugusid, et näha kõike palju korrastatuma, lihtsama ja sidusamana, kui see tegelikult on. Robotid ei tegele kontoripoliitikaga ega räägi kohvinurgas kuulujutte.

Kuid võib kahtlustada, et robotjuhtidel leidub ka olulisi puudusi. Vast kõige põhilisem on see, et
teistega koos töötades vajab inimene kontakti teise inimesega. Ükskõik kui kompleksseid algoritme tehisintellekt ka ei kasutaks, ta ei saa aru sinu tunnetest. Inimestena pole meil kõik päevad vennad ja elus tuleb pidevalt ette asju, mis meid emotsionaalselt ühes või teises suunas mõjutavad. Inimeste koostöö taust tegelikult ju ongi pidevalt teiste inimeste emotsioonide lugemine ja reaktsioon sellele. Robotil puuduvad peegelneuronid.

Juhtimine on oma olemuselt paljuski situatsioonipõhine. Pole olemas algoritmi, mis võimaldaks arvesse võtta konkreetse olukorra kümneid nüansse, kuigi näiliselt võib asi olla sarnane paljude eelmistega olukordadega.

Robotjuht võib küll inforikkas kompleksolukorras teha häid otsuseid, kuid vaevalt saab temast organisatsiooni uuendamise või suunamuutuse eestvedaja. AI-le ei seleta, et loovus tähendab senisest algoritmist kõrvale tundmatusse astumist. Tehisintellektile meeldib status quo, temast ei saa paindlikku uute olukordadega kohanejat.

Ent kokkuvõttes polegi küsimuse põhiolemus ehk üldsegi selles, kuidas ja kui suurt mõju tehisintellekt juhtimisele avaldama hakkab. Nagu majandusteadlane Jeffrey Sachs on märkinud, on meie põhimureks hoopis see, kuidas hakkama saada muutuste aina kiireneva rütmiga. Robotjuhtide teema on sellest vaid osake.