Tõnis Kaasik Sillamäe jäätmehoidlast, tuumapommist ja ringmajandusest

Endise ministri Tõnis Kaasiku juhitud Sillamäe jäätmehoidla saneerimine oli iseseisvusaja alguse Eesti suurim keskkonnaprojekt maksumusega 312 miljonit Eesti krooni, nüüdses vääringus 20 miljonit eurot. Täna jätkab ta ringmajanduse teemadel, tegeledes muu hulgas kasutatud pliiakude ümbertöötlemisega. Kirjutab Paavo Kangur.

„Mäletan seda skepsist, millega keskkonnaministeerium algul projekti suhtus. Nii kavandatu mastaapi kui ka maksumust peeti ebareaalseks. Eestis polnud selleks ei kompetentsi ega raha, mõned küsisid sedagi, kui palju Venemaa, kui probleemi tekitanud Nõukogude Liidu õigusjärglane, on valmis maksma,“ meenutab keskkonnakaitsja ja ärimees Tõnis Kaasik. „Kui oleksime läinud tollal seda teed, et hakanuks nõudma ja ootama idanaabri kaasalöömist, kõrguks uraanimülgas jätkuvalt omal kohal ja Euroopa Liidu idapoolseimast Sillamäe sadamast poleks keegi midagi kuulnud.“

Keskkonnaministriametist saadud karastusega Tõnis Kaasik ei jäänud ootama, vaid asutas Ökosil AS-i, mille omanikeks said Sillamäe tehase erastanud Silmet Grupp ja Eesti riik.

Sillamäe tehase lugu

Sillamäe tööstuslik areng algas 1920. aastate lõpus, kui Rootsi töösturid rajasid sinna põlevkivi utmise tehase. Alates 1935. aastast töötas tehas peamiselt Saksamaa varustamiseks põlevkiviõliga. Põlevkivi tuli Viivikonna kaevandusest, õli eksporditi aga Tallinna sadama kaudu Saksamaale.

Pärast Teist maailmasõda muutus kõik. Sillamäe asula oli sõjatules hävinud, vaid rannapiirkonnas olid säilinud mõned elamud, kuhu nende omanikke aga elama ei lubatud. Sillamäe oli määratud saama kõige salajasemaks asulaks Eestis. Pikka aega ei olnud Sillamäed märgitud maakaartidele, linna aadressis kasutati koodnimetust ja sinna sai sisse ainult erilubade alusel.

Kõige selle põhjuseks oli linna loodud täiesti salajane sõjatööstus, kus hakati tootma uraani. Sillamäe uraanitehas loodi NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva NSV Liidu siseministeeriumi 1. peavalitsuse ülema B. Vannikovi ülisalajase käskkirjaga nr 0282, mis anti välja Moskvas 6. augustil 1946.

Uraani toorainena oli kavas kasutada Eesti diktüoneemakilta, mille varu on tohutu – üle 60 miljardi tonni, see on 6–7 korda rohkem kui põlevkivi. Umbes 500 miljonit aastat tagasi tekkinud diktüoneemakilta leidub Põhja-Eestis Hiiumaast kuni Narvani paikneval territooriumil pikkusega 250 kilomeetrit ja laiusega 15–80 kilomeetrit. Erinevalt põlevkivist on diktüoneemakilt tähelepanuväärne selle poolest, et peale suhteliselt vähese põleva orgaanika (keskmiselt 15%) sisaldab see suures kontsentratsioonis mitmeid haruldasi ja radioaktiivseid metalle, sh uraani.

Nõukogude Liidu jaoks oli strateegilise tähtsusega oma tuumarelva omamine. Algselt kasutati tuumarelvade loomiseks uraani. Tõsi küll, uraanisisaldus meie maagis polnud eriti kõrge, kuid see oli paik Nõukogude Liidus, kus uraani oli uuritud ja kus seda oli võimalik suhteliselt kiiresti ja väikeste kuludega toota.

Esialgu asus tehase juhtkond Tallinnas Scheeli pangakontoris. Kogu suhtlemine ja otsustamine käis kõige kõrgemal tasemel, tollase ENSV Ministrite Nõukogu esimehe Arnold Veimeri kaudu, kes ka ise pidi veetma nii mõnegi öö oma tööruumides, et olla öösiti töötada armastavale Stalinile operatiivselt kättesaadav. Sillamäe uusehitised kerkisid ligemale 600 hektarile. Lisaks tehasehoonetele tuli tööjõu majutamiseks rajada vangilaagreid, ehitusvägede sõdurite kasarmuid, tööliselamuid. Tehase ehitamisega oli hõlmatud umbes 26 000 inimest, kellest enamik olid kas sõjavangid ja kriminaalkurjategijad või tööpataljoni sõdurid. 

Pole õige, et Sillamäe tehas oli Nõukogude Liidu esimene ja suurim pommimaterjali tootja. Sillamäel kombinaadis nr 7 aastatel 1948–1952 toodetud 22,5 tonni uraani oli tühine kogus.

Venelaste esimene tuumapomm

Venelased alustasid tuumaprogrammiga septembris 1942, kui pandi tähele, et teadusajakirjanduses valitses kahtlane vaikus. Kui ameeriklased viskasid 1945. aastal tuumapommi Nagasakile ja Hiroshimale, läks neil väga kiireks.

Esimesed 100 tonni uraanoksiidi ja 12 tonni puhast uraani sai Nõukogude Liit 1945. aastal sõjasaagina Saksamaalt, kes oli ka üritanud ehitada superpommi. Kiirkorras taastatud tehased Nõukogude okupatsioonitsoonis Ida-Saksamaal tootsid juba aasta pärast sõja lõppu 35 tonni uraani. Wismuti nime saanud uraanikombinaadis toodeti aastail 1946–1953 ühtekokku 9500 tonni uraani.

Esimene Nõukogude Liidu oma uraan toodeti 1946. aasta algul Noginskis. Uraani suurtootmine käivitati Kesk-Aasias, kus NKVD-le allus kombinaat nr 6 Leninabadis. Seal toodeti Sillamäe tehasest kordades rohkem uraani: 1945. aastal 14,6 tonni ja 1950. aastal juba 264,5 tonni. 

Moskva oblasti Elektrostali rikastuskombinaadi uraanitoodang oli näiteks 1947. aastal 130 tonni. Uraan töödeldi kombinaadi nr 817 esimeses reaktoris (tuntud kui Tšeljabinsk-40) ümber tuumapommi materjaliks plutoonium ning 29. augustiks 1949 oli pomm valmis.

Plahvatusest atmosfääri paiskunud ainete analüüsi põhjal mõistsid ameeriklased septembris, et tegemist oli Nagasakile visatud plutooniumipommi analoogiga. NSV Liit mingit teadet katsetuse kohta ei avaldanud. Ülemnõukogu salajase otsusega autasustati suurt hulka projektis osalenuid kõrgete riiklike autasudega. Sotsialistliku töö kangelaseks sai 33 isikut, sealhulgas nõukogude aatompommi isa Igor Kurtšatov. Kõigile kingiti Moskva lähedal suvila ja sõiduauto Pobeda.

Tuumaplahvatuste mõju keskkonnale uuris Eestist, Karksi-Nuia kandist pärit teadlane Juri Izrael, kellega Tõnis Kaasikul õnnestus kohtuda 1983. aastal Tallinnas teaduskonverentsil MONOK.

Juri Izrael lugu

MONOK on venekeelne lühend 1983. aasta oktoobris Tallinnas toimunud ülemaailmsest sümpoosionist „Maailmaookeani kompleksne globaalne monitooring“. Selle NSV Liidu Ministrite Nõukogu korralduse alusel Tallinnas toimunud sümpoosioni kaaskorraldajateks olid ÜRO Keskkonnaprogramm (UNEP), UNESCO Valitsustevaheline Okeanograafia Komisjon ning Ülemaailmne Meteoroloogia Organisatsioon.

Tõnis Kaasiku jaoks kujunes see rahvusvaheline teadussündmus – seda nii teema globaalse iseloomu kui ka osavõtjate poolest – elukogemuseks, sest üks peakorraldajatest sai avapäevadel raske terviserikke, insuldi.

„Ülejäänud aeg tuli veeta koos külalistega. MONOK-i korralduskomitee juht oli NSV Liidu hüdrometeoroloogiakomitee esimees akadeemik Juri Izrael (1930–2014), maailmanimega teadlane, kel ka Eesti juured. Nii nad kahekesi ENSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja Vladimir Käoga (1924–1989) valitsuse residentsis Nõmmel õhtusöökide ajal lõmpsisid, et nad on kaks eestlast Moskvast Arbatilt. Tegelikult oligi Juri Izrael isa poolt Viljandimaa mees. Palju ta enne kõnealusele sümpoosionile tulekut oma juurtest teadis või neist kuulnud oli, ma ei tea. Igatahes algul oli ta üsna skeptiline, kas Eestis elavad Israelid ikka pärinevad tema sugupuust või mitte. Uurides Karksi-Nuia õigeusu kirikus kirikuraamatut, leides sealt oma isa andmed ja nähes, et siinsete Israelide perekonnaalbumis on samasugused pildid nagu temalgi, kõhklused kadusid,“ meenutab Tõnis Kaasik.

Juri Izraeli teadlaskarjäär algas tuumapommide katsetuste mõju uurimisega Semipalatinski polügoonil 1954. aastal. Tema juhtimise all hakati spetsiaalselt selleks ette valmistatud kümnel lennukil uurima radioaktiivse pilve liikumise kiirust ja radiatsiooni taset pilve sees. Uurimistööd tegi 20-liikmeline meeskond. Hiljem, kui avati teine polügoon Novaja Zemlja arhipelaagis, jätkus Izraeli töö katsetustega seal. Izraeli eestvedamisel sõlmiti 1963. aastal nn Moskva leping, millega riigid võtsid endale kohustuse mitte teha tuumarelvakatsetusi atmosfääris, kosmoses ja vee all. Saastavad katsetused viidi maa alla.

„Nüüd, mõned aastad pärast surma, on hakatud rääkima Juri Izraelist kui ainukesest eestlasest nobelistist. Jutt on Nobeli rahupreemiast, mis omistati 2007. aastal USA endisele asepresidendile Al Gore’ile ja ÜRO valitsustevahelisele kliimamuutuste ekspertkogule, mille aseesimehena Juri Izrael preemia vastu võttis,“ mainib Kaasik.

Kohtumine Al Gore’iga

„Ministritöö järelkajana oli mul võimalus ära käia veel Valges Majas ja kohtuda 23. veebruaril 1993 aastal tollase USA asepresidendi Al Gore’iga, kes sai maailma keskkonnaringkondades tuntuks oma raamatuga „Maailm tasakaalus. Ökoloogia ja inimvaim“.

Maailmapoliitika kõrgliigas toimetava mehe kohta on tema raamat üllatavalt radikaalne. Al Gore väidab oma raamatus, et suurem osa maailmast on teinud viimastel aastatel (raamat on kirjutatud 1992. aastal) vähemalt kolm põhimõttelise tähtsusega tõdemust: 1. Demokraatia on planeedil domineeriv poliitilise organisatsiooni vorm, 2. Turumajandus on eelistatuim majandusliku organisatsiooni vorm, 3. Enamik inimesi tunneb ennast globaalse tsivilisatsiooni osana.

„Ma ei ole kindel, kas nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, võib seda nii kindlalt väita,“ arutleb Tõnis Kaasik. „Aastal 1995 Eestis käies ei olnud Al Gore’i põhisõnum mitte keskkond, vaid meie noore riigi julgeolek. Tallinnas Raekoja platsil kõneldes ütles Al Gore esimest korda välja, et Ameerika Ühendriigid ei välista Eesti vastuvõtmist NATO-sse.“

Mingil salapärasel põhjusel huvitas NATO-t ka Sillamäe jäätmehoidla.

Sillamäel toodeti aastail 1948–1990 kokku 100 022 tonni uraani, sellest 25 000 tonni Euroopast toodud maagist. Lisaks uraanile hakati seal 1970ndatel tootma nioobiumi ja tantaali ning haruldasi muldmetalle, mille tootmine jätkub nüüdki. Vahepealsetel aegadel toodeti ka kunstvääriskive, koobaltit ja püsimagneteid. Kogu selle tootmistegevuse tulemuseks oli hiiglaslik jäätmemägi, mis oli ebastabiilne ja äärmiselt ohtlik.

Sillamäe jäätmehoidla saneerimine

1940ndatel stiihiliselt tekkinud jäätmete mahapaneku kohale ehitati 1950. aastate lõpus ümber umbes 12 meetri kõrgused tammid, mis hilisemate ümberehituste käigus kasvasid absoluutkõrguseni 25 meetrit. Tammide kogupikkuseks kujunes 2,7 kilomeetrit. Keegi ei teadnud, mida tammide vahel hoitavad jäätmed täpselt sisaldavad. Aastakümneid oli seda hoitud suures saladuses. Esimest korda pääsesid Eesti ja rahvusvahelised eksperdid Norrast, Rootsist ja Soomest jäätmehoidlat uurima 1990. aastate algul. Tööde käigus puuriti läbi jäätmekihi üheksa puurauku, võeti arvukalt proove ning analüüsiti neid nii keemilise koostise kui ka radioaktiivsuse suhtes. Analüüside tulemused võimaldasid hinnata erinevate metallide ligikaudset sisaldust jäätmehoidlas. Leiti, et jäätmehoidla sisaldab vähemalt 30 metalli, sealhulgas: 260 000 tonni alumiiniumi, 70 000 tonni magneesiumi, 40 000 tonni titaani, 20 000 tonni mangaani, 10 000 tonni lantaani, 3000 tonni baariumi, 2000 tonni strontsiumi, 1800 tonni uraani, 1000 tonni nioobiumi, 800 tonni tooriumi jne. Käibele läksid kuulujutud, et Sillamäe jäätmehoidla on tohutu väärtusega, räägiti 500 miljonist dollarist. Kuulujuttude ja kahtlustuste kummutamiseks korraldasid AS Ökosil ja Los Alamose laboratoorium koostöös NATO teadusdivisioniga rahvusvahelise seminari, eesmärgiga saada vastus küsimusele, kas Sillamäe jäätmehoidla on väärtus või probleem.

„Oli 1998. aasta sügis ja Eesti ühinemiseni NATO-ga jäi veel viis ja pool aastat. Ka ühinemiskutse saamiseni jäi enam kui neli aastat. Ma ei arva, et sellel 5.–9. oktoobrini 1998 Tallinnas ja Sillamäel toimunud seminaril „Turning a Problem into a Resource: Remediation and Waste Management at the Sillamäe Site, Estonia“ oli oluline roll Eesti liitumisel NATO-ga, küll aga oli see minu andmetel esimene NATO egiidi all Eestis toimunud üritus,“ mainib Tõnis Kaasik. „Selle seminari materjalid ilmusid NATO väljaandel 277-leheküljelise raamatuna, kirjastajateks olid IOS Press ja Kluwer Academic Publishers. Raamatu kaanel on toimetajateks märgitud Cheryl K. Rofer ja Tõnis Kaasik.“

Paar kuud varem asutatud AS Ökosil võttis palgale asjatundliku meeskonna. Tuli vältida jäätmete valgumist merre ja pinnavee sattumist hoidlasse. Selleks tuli jäätmemägi katta 1,2 miljoni tonnise sinisavikihiga.

Savikihi peale ehitati õhuke drenaažikiht, mida mööda saab vesi ära valguda. Läbikülmumise kaitseks paigutati savi- ja drenaažikihi peale 1,5 meetrit pinnast. Lõppkihi kõige pealmiseks osaks sai muld, millel saab kasvama hakata muru. Jäätmehoidlale puid-põõsaid istutada ei tohi, sest nende süvitsi minev juurestik võib kahjustada lõppkihi veepidavust. Katendi õige toimimise kontrollimiseks ehitati läbi kõigi kihtide ulatuv klaasseintega kontrollkaev, kus saab oma silmaga veenduda selle funktsioneerimises. Teoorias peaks kate vastu pidama tuhat aastat.

„Uraani ei toodetud aga ainult Ida-Euroopas. Sillamäe projektiga seoses oli mul võimalus kokku puutuda uraanireostusprobleemidega Saksamaal ja Rootsis, mõningal määral ka USA-s, ning nende kogemustest õppida. Sillamäe jäätmehoidla saneerimise kontseptsioon ja tehniline lahendus töötati välja Saksamaa näitel. Pärast Saksa riigi taasühendamist peatati Nõukogude Liidu ja endise Saksa DV ühisettevõtte Wismut uraanitootmine. Valitsuse otsusel käivitati hiigelprojekt uraani tootmisega seotud keskkonnaprobleemide lahendamiseks ja rikutud alade rekultiveerimiseks,“ meenutab Tõnis Kaasik, kes pärast jäätmehoidla katmistööde lõpetamist 2008. aasta oktoobris lahkus ettevõttest. Ökosili uueks juhiks sai Anti Siinmaa. „Raimo Jaaksoo jätkas keskkonnaministeeriumis Eesti suurimate keskkonnaprojektide juhina, tema käe all muudeti ohutuks Kohtla-Järve ja Kiviõli poolkoksimäed, puhtaks said Maardu fosforiiditööstuse poolt reostatud Kroodi oja, tööd on pooleli Purtse jõepõhja puhastamisel fenoolidest, mida on sinna aastakümnete jooksul saatnud Kohtla-Järve põlevkivitööstus,“ vestab Kaasik.

Ecometali sünd

Kui Tõnis Kaasikul sai viiskümmend eluaastat täis, otsustas ta ettevõtjaks hakata. Ta ostis koos poeg Maiduga ettevõtte Net Systems, et sellega osaleda Eesti Energia poolt välja kuulutatud konkursil – Põltsamaa hüdroelektrijaama erastamisprotsessis.

„Meist oleks peaaegu saanud elektriärimehed, kui Eesti Energia poleks meelt muutnud ja erastamise tühistanud. Kui mõni kuu hiljem sai koos Allan Aru ja Aare Männaga arutatud ideed rajada Eestisse vanade pliiakude ümbertöötlemise tehas, oli selleks vajalik juriidiline keha juba olemas,“ meenutab Kaasik. Nii tekkiski 1999. aasta 10. novembril aktsiaselts Ecometal. Idee sai alguse sellest, et juba mitu aastat oli Tallinna sadama kaudu veetud välismaa tehastesse Eestis, aga ka Lätis ja Leedus kogutud vanu pliiakusid.

„Alati, eriti aga täiesti uue ettevõtte rajamise juures, on põhiküsimus finantseerimine. Eriti raskeks läheb, kui esialgu arvestatud eelarvesummast ei piisa. Kallinemine on suurte projektide puhul pigem reegel kui erand. Vahepeal protsess lausa peatus, kaks Ecometali asutajat, Allan Aru ja Aare Männa, polnud valmis võtma täiendavaid riske ja suurendama oma rahalist panust projekti realiseerimisel. Omanikepoolne täiendava raha lisamine projekti oli aga nii pangalaenu kui ka riskikapitalifondi BaltCap sissemakse suurendamise eeltingimus. See oli 2002. aasta kevadel. Ettevõtmise saatus oli noateral. Keegi kolmest Ecometali asutajast pidi leidma raha, võtma riski, et projekt päästa. Minu jaoks oli vanade pliiakude ümbertöötlemise tehase ehitamine Eestisse muutunud juba omamoodi missiooniprojektiks.“

Igatahes Sillamäele rajati väike tehas, mis sai akude ümbertöötlemise ringkondades hüüdnimeks baby plant. Tänaseks on sündinud ka ringmajanduse kontsern Net Systems Group. Kaasiku arvates peaks  „tooda-kasuta-hülga“ majandusmudeli välja vahetama ringmajandus ja mõtteviis, mille eesmärk on säilitada toodete ja materjalide väärtust võimalikult kaua.

Seda on mees pidanud silmas ka Saka mõisa taastamisel Ida-Virumaal, rajades sinna SPA hotelli. Juuni alguses tähistas mõis 400 aastapäeva.  

Kes on Tõnis Kaasik?

Tõnis Kaasik (9. jaanuar 1949) on Eesti ettevõtja, endine vehkleja ja keskkonnakaitsja ja poliitik.

Tuli 1966. ja 1969. aastal meeskondlikus espadronis Eesti NSV meistriks. 1971 lõpetas Tartu Ülikooli füüsilise geograafia erialal, 1985 kaitses kandidaadi väitekirja.

Kaasik oli keskkonnaminister Edgar Savisaare üleminekuvalitsuses ja Tiit Vähi esimeses valitsuses. Aastatel 2004–2013 oli ta Vehklemisliidu president ja 2005–2013 Eesti Olümpiakomitee esindajatekogu liige.

Tõnis Kaasik on kirjutanud mälestusraamatu „Keskkonna rakkes elu”.

Net Systems Group

1999. aastal asutatud osaühing Net Systems Group on Eesti juhtiv ringmajanduskontsern, mis on spetsialiseerunud kasutatud pliiakude, vanade elektri- ja elektroonikaseadmete ning plastijäätmete lõppkäitlusele ning sekundaarsest toorainest toodete valmistamisele. Kontserni kuuluvad ettevõtted on AS Ecometal, asukohaga Sillamäel, OÜ Weerec, mis tegeleb elektroonikaromu ümbertöötlemisega ja polüetüleen graanulite tootmisega Kiiul ning OÜ Höhle, mis toodab mikrotorusid optilise fiiberkaabli paigaldamiseks Rapla vallas. Net Systems Group osutab ka keskkonna- ja finantsteenuseid ning tegeleb tööstuskinnisvara ja turismi arendamisega. Kontserni käive on ca 30 miljonit eurot aastas.