Tõsiselt?

Seda, kuidas üks hea nali aitab keerulises olukorras tekkinud pingeid maandada, on vast kõik kogenud. Ja ilmselt meeldib kõigile töötada sellises keskkonnas, kus väike lõõp on tööpäeva loomulik osa.

Kuigi leidub nii empiirilist, aga kohati ka anekdootlikku tõestust, et huumoririkas keskkond mõjub hästi nii töötajatele kui ka organisatsioonile, on sellest juhtimisraamatutes hämmastavalt harva juttu. Huumor töökohal näib olema siiski piisavalt oluline asi, kui otsustada selle järgi, et selle valdkonna uuringud on ka akadeemilises sfääris aina tõsiseltvõetavamaks muutunud. Ja kui sellega juba ülikoolides tegeletakse, ilmuvad nagu nõiaväel välja naljakonsultandid, kes püüavad juhtidele õpetada, kuidas töökohal nalja teha ja kõigile huumorisoont sisse süstida.

Naljategemine on eksisteerinud igas kultuuris ja igal ajastul. Tänapäeval aitab mõnus huumor luua töökeskkonda, kus töötajate voolavus on väike, info liigub vabamalt, asjadest saab kergemini rääkida ja distants eri tasandi töötajate või vanade ja uute töötajate vahel on väiksem. Mõne probleemi lahendamise juures visatud hea nali võib panna asjad paistma hoopis uudsest vaatenurgast ja viia ootamatute lahendusteedeni.

See, kui vabad ja avatud naljaviskamise suhtes ollakse, on paljuski tippjuhtide kujundada. Kui juhtivatele kohtadele satuvad inimesed, kellel on kalduvus ennast liiga tõsiselt võtta, surutakse nali põranda alla, sest vähemalt mõne lõuapooliku leiab igast organisatsioonist. Nali lihtsalt on inimese pärisosa ja see, kuidas juhid julgustavad või ei julgusta ennast vabalt väljendama ja käituma iseendana, räägib nii mõndagi nii juhtimise kui terve organisatsiooni kohta.

Mitmete USA konsultatsioonifirmade uuringud näitavad, et tippjuhid hindavad huumorisoone olemasolu vähemalt sõnades küllaltki kõrgelt. Lisaks hea tööatmosfääri tekitamisele aitab paras naljasoon edeneda ka karjääriredelil. Selleks ei pea tingimata olema valmis stand-up-koomik, kuid õigel ajal visatud õige krutskiga mõtteavaldus viitab inimese küpsusele ja võimele näha puude taga metsa.

Samas kipub huumor olema asi, mida on raske teha hästi ja liigagi lihtne teha kehvalt. Juht, kes püüab iga hinna eest nalja teha või räägib aastaid sama anekdooti, kipub olema natuke traagiline vaatepilt. Tavaliselt väärivad kehv huumorimeel ja selle veidi nihkes tajumine üksteist.

Kuna teatavat nõudlust näib olema, siis on, nagu öeldud, naljasoone arendamine muutunud omaette konsultatsioonitooteks. Konsultandid väidavad, et naljategemist on võimalik õppida ja arendada. Esimeseks sammuks oleks teadlikult mõelda, kuidas oma sõnumit huumoriprisma kaudu näidata. Näiteks soovitatakse internetis otsida erialaseid nalju ja siis neid oma sõnavõttudes kasutada. Paraku kipub sellisel lähenemisel olema üks „aga”. Nimelt on suur osa heast huumorist situatsioonipõhine, mis sünnib konkreetses olukorras ja kontekstis. Teiseks oled sa suuremat osa netinaljadest mõnel koolitusel juba korduvalt kuulnud ja liigses taaskasutuses nali võib anda soovitule vastupidise tulemuse.

Kokkuvõttes taandub asi vist ikkagi sellele, kuidas juhid nalja ja naljategemist tajuvad. Küpsel isiksusel pole probleemi naerda ka enda üle. Keegi ei arva, et Richard Bransoni tõsiseltvõetavus oleks kuidagi kannatanud seetõttu, et ta teenindas kaotatud kihlveo tõttu AirAsia lennuki pardal stjuardessi riietes reisijaid, ise meigitud ja jalas kõrge kontsaga kingad. Pigem kipub asi olema täpselt vastupidi: mida tõsisemalt juht ennast võtab, seda vähem tõsiselt võtavad teda inimesed tema ümber.