Tsemendipealinn Kunda sajanditagustel piltsõnumitel Vol2

Kunda ja tsement – need kuuluvad kokku nüüdseks juba 151 aastat. Kundas tsemenditootmise alustamise 150. juubeliaasta tähistamise eel tuli päevavalgele enam kui 250 tööstuse ajalugu kajastavat klaasnegatiivi, millest vanimad on pärit 19. sajandi lõpust. Digiteeritud negatiividest kokkupandud näitus „Kunda ajalugu klaasnegatiividel“ rändas Tallinnast Rakverre ja seejärel Jõhvi.  Kirjutab Ants Vill.

Näituse koostanud ajaloolane Uno Trumm nentis: „Mõned negatiivid olid üsna kurvas seisukorras. Mis teha – ajahamba jäljed! Aga nii nendest kui teistest sai asja. Klaasnegatiivid paistavad silma erilise detailirohkusega. Näiteks on tünnivabriku piltidel võimalik välja lugeda isegi  hoiatussiltidel olev tekst, milles juba tol kaugel ajal manitseti masinate juures töötamisel kaitseprille kasutama.”

„Kunda mõisa fotodelt saame aga aimu, kuidas elasid toona need, kellele tuli pähe mõte – hakkame tööstust edendama, peaks ehitama vabriku, peaks hakkama tootma, sest teatavasti muidu ju ei teeni, kui midagi ei tooda. Nii lihtsalt on. On nüüd, oli siis!” rääkis teadur. 

Trumm lisas, et Kunda mõisa tollane omanik Johann Carl Girard de Soucanton (1826-1896) kutsus oma ideid ellu viima vennad von Lievenid, kes jõudsid Vene impeeriumis panna käima terve hulga tsemenditööstusi.„Minu jaoks on sel näitusel väljasolevate fotode osas kõige olulisem, et need on varem avaldamata,” nentis Trumm näituse avamisel Tallinna Tehnikaülikoolis.

Teadur on tegelenud juba kümmekond aastat väga intensiivselt Kunda ajalooga, hinnanguliselt 1000-leheküljelisest tööst on juba kolmveerand valmis. „Ka need päevavalgele tulnud fotod leiavad seal kasutamist,” kinnitas ta.

Näitus rändab

Nagu öeldud, tuli digiteeritud negatiivid näituse jaoks nii identifitseerida ja digitaalselt restaureerida – mõlemad väga mahukad, hoolsust ning aega nõudvad tööd. Nüüd ongi näitusel Uno Trummi töö tulemusena väljas 66 põhjalike saatetekstidega varustatud fotot tsemenditehase algusaegadest, sadamast ja raudteest – need kõik tehase arenguga seotud, samuti Kunda mõisast ja Kunda asula väljakujunemisest ning inimestest, kes ka toonase tsaariimpeeriumi, eriti selle kirdepiirkonna, eelkõige aga Eesti ala tööstusrevolutsioonilisele arengule väidetavalt tollal Venemaa parima tsemendi tootmise korraldamisega aitasid aluse panna.

Mobiilse kujundusega rändnäituse „Kunda ajalugu klaasnegatiividel” korraldasid AS Kunda Nordic Tsement ja pärast haldusreformi juba mõnd aega ka Kundat haldava Viru-Nigula vallavalitsus. Näituse koostas ajaloolane Uno Trumm, kujundas Üllar Leete (Portfell OÜ). Näituse sünnile aitasid kaasa Eesti Rahvakultuuri Keskuse Virumaa Pärimuskultuuri programm, Konserveerimis- ja digiteerimiskeskus Kanut, Digifoto OÜ, Kunda Tsemendimuuseum, SA Virumaa Muuseumid ja kommunikatsiooniettevõte In Nomine OÜ. Pärast Tallinna oli näitus üleval Rakveres ja Kundas, hiljem ka mitmel pool mujal riigis.

Tsemendivabriku rajamine Kundasse

Esimene portlandtsemendi vabrik Vene impeeriumis asutati 1856. aastal Poolas Grodziecis, teise rajas 1866. aastal Riia lähedale Poderaasse ärimees Carl Christoph Schmidti kutsel keemik Victor Christoph Lieven.

1869. aastal kutsus nendest uudistest innustunud Kunda mõisa omanik Johann Carl Girard de Soucanton keemik Lieveni Kundasse. Viimane leidis, et tsemendivabriku rajamine sinna on perspektiivikas ning asus rajatavat ettevõtet juhatama. Samuti olid Kundas soodsad transpordiolud, sadam oli vaid mõne kilomeetri kaugusel ning rajatav Balti raudteegi oli lähedal.

Vabriku rajamiseks ja haldamiseks moodustati 21. oktoobril 1870 usaldusühing J. C. Girard & Co (И. И. Жираръ и Ко). Tooraine kaevandati Mätliku savi- ja merglikarjääris, sealt viis vabrikusse umbes kahe kilomeetri pikkune hoburaudtee. Vabriku juures asus raudteesild, mille idapoolse otsa juurde kujunes töölisasula – Sillaküla. Jõe läänekaldal, vabrikust lõunas oli tooraine ettevalmistamise osakond, kus asusid lobribassein (lemmerei), savipurusti, raamid plonnide vormimiseks ja kaks umbes 106 meetri pikkust katusealust plonnide kuivatamiseks. 1877. aastal juulis paigaldati lobrisõlme kaks jõujaama, millest ühes töötas 50 hj aurumasin, teises 45 hj lokomobiil. Elektrienergia kasutamine tootmises oli tollajal uuenduslik ning kuulus tehnikauudiste valda. Vabrik rajati veejõu ära kasutamiseks Kunda jõe kärestikulisele osale. Pudelahjud ehitati kaldaveeru kõrvale nii, et neid sai kütte- ja toorainega täita kalda kõrgemasse külge ehitatud platvormilt, pudelahju ülemisest avast, klinkrist tühjendada aga kalda alt, ahju alumisest avast. Põletamine kestis 48 tundi, mille käigus plonnid paakusid ning tekkis tsemendiklinker. Klinker peenestati tsemendiveskis veskikive meenutavate kivipaaride vahel.

Allikas:

Uno Trummi artikkel „Kunda tsemendivabrik – inkade varandusekamber” ajakirjas Ehitaja (september 2021).