Turbast majad: kas tõesti meie tulevik?

Veel samal teemal:

ავტორი

Eesti Kunstiakadeemia magistrandi Märten Petersoni idee hakata turbast ja põlevkivituhast maju 3D-printima ei pruugi olla väga kauge tulevikumuusika, sest loodetavasti kulub praegusest primitiivsete proovikehade trükkimisest tehnoloogia kasutuselevõtuni paar aastat. Kirjutab Riina Kallas. Äsja riigi kinnisvaralt stipendiumi pälvinud Peterson on turbamajade 3D-printimisega jõudnud ühe uue ja põneva tee algusesse. Tunnustuse pälvinud magistritöö uurib võimalusi võtta kasutusele […]

Äsja riigi kinnisvaralt stipendiumi pälvinud Peterson on turbamajade 3D-printimisega jõudnud ühe uue ja põneva tee algusesse. Tunnustuse pälvinud magistritöö uurib võimalusi võtta kasutusele turbast ja põlevkivituhast koosnevat ehitusmaterjali, mis 3D-printimise läbi omandaks vajaliku vormi. Tegemist on täiesti uudse liitmaterjaliga ehitustööstuses, mille tähtsus seisneb ühtlasi selles, et tänu valmivatele lahendustele oskame turvast edaspidi kasutada enamal moel, kui üksnes lillepotte täites. Petersoni viisid kõnealuse teemani kuuldused, et Tartu Chemicumi laboris töötav materjaliteadlane Jüri Liiv on turbaga tegemas katseid, et seda materjali ehitustööstuses kasutusele võtta. „Oma magistritöös käsitlen Jüri välja pakutud turbast ja põlevkivituhast komposiitmaterjali ning otsin vormilist loogikat, mis tuleneks selle materjali eripärast,” selgitab ta.

Unistus, projekteerimine, ehitamine, tõestamine

Töö ise on tema sõnul kujunenud äärmiselt toredaks protsessiks, kuna sisaldab endas unistamist, projekteerimist, ehitamist ja tõestamist. „Usun, et see on väga positiivne, et saan arhitektina selles kulgemises nõnda varases staadiumis kaasa töötada. Loodetavasti saan seda protsessi suunata nii, et sellest tekiks midagi enamat kui lihtsalt järjekordne toode ehituspoe letile,” ütleb Peterson.

3D-printimise võtab kõige paremini kokku ingliskeelne sõnapaar additive manufacturing, mis tähendab kihtidest ehitamist. 3D-printer on lihtsustatud kujul ruumis ennast täpselt positsioneeriv pea, mille otsas on düüs, mis materjali ühel või teisel kujul eelmisele kihile paigutab. Turba kontekstis on see prits, mis materjali suruõhu abil laotab. Positsioneerivaks seadmeks võib olla robotkäsi, kolmeteljeline printer, delta tüüpi printer või mõni muu kombineeritud lahendus. Igal variandil on spetsialistide hinnangul omad head ja vead.

„Täpse roboti kasutamine ehitusplatsil loob väga palju uusi võimalusi. Tänase seisuga on nende võimekus küllaltki piiratud. Inimene saab väga lihtsalt ruumis orienteeruda ning takistusi vältida,” sõnab Peterson. „Selleks, et robot millegagi kokku ei põrkuks ning ruumilist keskkonda reaalajas analüüsiks, on vaja veel palju arendustööd. Parim võimalik variant on inimeste ja robotite vaheline koostöö,” arvab ta.

Katsealune turba-tuha segu on loomulikul kujul pude mass, mis loob eelduse, et seda võiks 3D-printida. Siduvaks aineks on põlevkivituhk, mis on täna jäägi staatuses. Materjali siduva armatuuriga katsed veel käivad. Alternatiivina on võimalik kasutada ka orgaanilisi kiude – näiteks põhukiudu.

Petersoni hinnangul muudab olukorra unikaalseks see, et tegemist on väga kerge materjaliga ning seetõttu saab seda käsitleda hoopis teistmoodi kui näiteks betooni. Pritsimine ei pruugi piirduda vaid vertikaalsuunaga nii nagu betooni puhul. Endale seatud ülesandena üritab ta kombineerida tehase tingimustes toodetud plokk-mooduleid ning ehitusplatsil 3D-printimist. Viimast oleks võimalik kasutada plokkide monoliidiks sidumisel ning keerukamate sõlmede realiseerimisel.

Tuhast ja turbast loodud materjal on väga kerge ning seega saab seda teistmoodi käsitleda kui näiteks betooni või puitu. Lisaks on see väga soojapidav. Hetkel on teadlastel ambitsioon leida piisavalt tugev segu ja töötada välja kandetarindiks sobiv konstruktsioonitüüp. „Kandetarindi süsteemis kasutan sarnaseid printsiipe nagu inimkehas näiteks selgrool – tõmbe- ja survetsoonid on selgelt eristatud ning erinevatesse materjalidesse kanaliseeritud,” selgitab Peterson.

Turbast seinad büroodesse?

Turbast seinal on ideaalsed akustilised omadused ning seda võiks praktikas kasutada büroodes eraldusseinte loomisel. Tulekindluse mõttes on materjalil puidu kõrval tugev eelis. Selle mineraalse osa suhe orgaanilisse takistab oluliselt põlemist ning piirab tule levikut. Tulekolle jääb pigem lokaalseks. Puidu kõrval on oluliseks eeliseks veel selle antibakteriaalsed omadused. Paraku on kõnealust materjali vaja kaitsta lausniiskuse eest – see tähendab, et turbahoonele on vaja laia räästast või täiendavat fassaadikatet.

„Arhitektuuriteoreetilises baasis kaldun pooldama kriitilist regionalismi, mis pooldab lokaalseid materjale ning ärgitab juhinduma või õppima kohalikust ehituskultuurist. Turba puhul on eriline see, et nõnda soojapidav ehitusmaterjal töötab ideaalselt selle materjali levikualas – jahedamapoolses parasvöötmes,” sõnab Peterson. „Selleks, et ehitada soojustehniliselt toimivaid maju meie karmi kliimasse, ei pea maja ehitamisel ilmtingimata kasutama nafta derivaate või muid keskkonnavaenulikke sünteesitud materjale,” lisab ta.

Kui turbamaterjali hinda prognoosida, siis see peaks Petersoni hinnangul olema kõigi eelduste kohaselt võrdlemisi madal. Ehitustööde mõningane automatiseerimine robotite abil lühendab tööde kestvust ning vähendab seeläbi maksumust. „Näen loodaval materjalil suurt potentsiaali eelkõige Eestis, kuna kohalik materjal turba näol loob inimestes tugeva narratiivi. Küllap see tulevikus ka laieneb kaugemale vastavalt materjali levikualale,” arvab Peterson.

Tänasel päeval on turba-tuha segu 3D-printimine alles algusjärgus. Käimas on väga primitiivsete proovikehade trükkimine ja ees ootab suur arendustöö resolutsiooni, materjali vastupidavuse ning üldise ehitustööde struktuuri väljatöötamisel. Kuid lahendused ei ole kaugel, arvestades, et Petersoni hinnangul on tehnoloogiat võimalik kasutusele võtta juba paari aasta pärast.

***

Märten Peterson (25) on sündinud Pärnus, kus lõpetas Pärnu Koidula Gümnaasiumi. Praegu õpib ta Eesti Kunstiakadeemias arhitektuuri ja linnaplaneerimist. Ta on osalenud mitmetel konkurssidel, muuhulgas 2015. aastal Viru väljaku visioonikonkursil, kus pälvis kaasautorina teise koha. Tema kavanditest on (füüsiliselt) realiseerunud Paide Arvamusfestivali eksperimentaal-arhitektuurne vanadest pakenduskastidest valmistatud koorikstruktuur – paviljon. Peterson on olnud prototüüplusega tegeleva firma Masinaruumi üks asutajatest. Samuti on ta EKA arhitektuuriosakonna 3D labori assistent ning viib läbi laserikoolitusi ja 3D-printimisi.

***

Märten Petersoni turbamajade konstruktsioonide 3D-printimist käsitlev magistritöö „kaasaegsete tehnoloogiatega vernakulaarsuse otsingutel” pälvis tänavu RKAS välja antava 1800 euro suuruse stipendiumi. Turbast ja põlevkivituhast valmistatud majade tootmine võiks Petersoni hinnangul kujuneda kinnisvaraturul märgiliseks, tänu millele on Eestil võimalik rahvusvaheliselt silma paista. Turvas on meie enda kohalik maavara, mille paremale kasutamisele oleme seni liialt vähe tähelepanu pööranud. Magistritöö juhendajad on Eesti Kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuri eriala õppejõud, 3D labori juhataja Martin Melioranski, vanemteadur Renee Puusepp ja loodusteadlane Jüri Liiv. Komposiitmaterjali idee autor ja peamine uuringute läbiviija on materjaliteadlane Jüri Liiv. Teaduslikul tasandil on tema konsultantideks keemiakandidaat Toomas Tenno (PhD) ning doktorant Ergo Rikkmann.

თეგები

#Toomas Tenno #Märten Peterson #põlevkivituhk #Martin Melioranski #Jüri Liiv #3D-printimine #Eesti Kunstiakadeemia #turvas #robot #Riina Kallas #Renee Puusepp

გაზიარება

Turbast majad: kas tõesti meie tulevik?

Unistus, projekteerimine, ehitamine, tõestamine

Turbast seinad büroodesse?

ახალი ისტორიები პირდაპირ თქვენს ფოსტაში