Ülle Ernits: ma saan ja tahan teha

Alates 2006. aastast Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektorina tegutseva Ülle Ernitsa sõnul algab juhtimine ebamugavatest otsustest. Vestlemas käis Svea Talving.

***

Korduma kippuvale küsimusele, kas juhiks ikkagi saadakse või sünnitakse, Ülle otseselt ei vastagi. „Ma ei ole tahtnud juhiks SAADA, vaid TEHA neid tööülesandeid, mis mul on. Maja on valmis, kõrgkooli pürgib viis inimest kohale, aga meil on nii palju huvitavaid mõtteid veel, mida tahan teoks teha,“ ütleb ta.

„Juhi omadused peavad sul juba loomuses olema,” lisab ta. „Sa näed ette rohkemat kui paar sammu. Sa hoomad, mida tuleb teha selleks, et kuskile jõuda. Sa oskad seda sõnastada… Ja julgust peab olema. Nagu ka usaldust. Siis hakkavad asjad liikuma.“

Vaatleja

Ülle ei mõtle pidevalt juhtimisele. Ta tõdeb, et on vaatleja: „See ongi see üks juhtimise tunnus, et sa pead kogu aeg suurt pilti haldama, tajuma seda kui mosaiiki. Teadma, kuidas saab kõiki neid osakesi kasutada.“ Mosaiigitükikesed on ennekõike inimesed. „Ma ootangi tegelikult, et inimesed ise võtavad endale ülesandeid, kui rollid on paigas. Minu meelest on see nii ilus, kui inimesed oma ülesande ära tunnevad!“ Ülle teab, et kõrge intellektiga inimesi lihtsalt ei saagi käskude-keeldudega juhtida, vaid kokkulepetega.

Tal algab siin majas juba kolmas aastakümme. Keskeriharidust andvast meditsiinikoolist on saanud hinnatud kõrgkool. 1991. aastal asus ta tööle Tallinna Meditsiinikooli õppejõuna, sai 1998. aastal õppedirektoriks ning 2001. aastal juba direktori kohusetäitjaks. „Kui oli vaja hakata juhtima, siis ma teadsin, kes millega siin majas tegeleb. Aga kõik ei läinud sujuvalt. Õppedirektorina tahtsin sisse seada uut süsteemi, kus iga kursuse juhendaja ülesandeks on teha tunniplaan. Lihtne, aga keeruline. Meie tunniplaanid ei ole lihtsalt tunnid iga nädal kindlal ajal ja kohas. Erialaõpetus koosneb teooriast ja praktikast, mis läheb aina rohkem süvitsi. Paras nikerdamine on ajad klappima saada. Siis arvatigi, et mina kui õppedirektor peaksin selle õpetajate eest ära tegema. Ütlesin kindlalt ei.

Inimesed olid pahased ja üks kolleeg tuli kõikide teiste nimel mind riidlema. Jäin endale kindlaks: mina ei hakka seda tegema. Lugesin dokumente nagu alati, kui on vaja teada saada, kas see on sinu või minu töö. Korraga leidsin ennast seismas õppenõukogus kõikide pedagoogide ees ja selgitamas, et aineõpetus ei ole õpetaja ainus töö, seaduse järgi on tal ka muid ülesandeid. Pakkusin välja: „Kallid õppejõud, teil on kaks varianti. Kas loobute lisatasust ja ma leian inimese, kes töö ära teeb, või soovite seda ise teha.“ Kahtlused olid hajunud. 

Teine proovikivi oli üleminek veebi: „Alati on keegi liider, mis puudutab vastuhakku muudatustele. Sa pead liidri nõusse saama, siis tulevad teised järele.“ Targa juhina ei hakanud Ernits liidritega piike murdma, vaid leidis õiged argumendid. Ent järgmised katsumused olid veel ees.

Päris juhtimine

2005. aastal sai Tallinna Tervishoiu Kõrgkool rakenduskõrgkooli staatuse ja 2006. aastal valiti Ülle rektoriks. Algas teine elu. Aga kool, hoone ja osalt ka inimesed olid samad. Pealtnäha oli ka Ülle sama, pigem partner oma töötajatele. Aga kõrgkoolile tuli saavutada kindel positsioon Eestis ja rahvusvahelises elus, laiendada erialasid, tuua uusi inimesi, õppejõude. Mis teisisõnu tähendas seda, et osa personali tuli välja vahetada. „Ehkki tajusin, et üks või teine polnud parim sellele ametikohale, ei olnud mul argumente. Kuidas sa lähed ja ütled seda oma vanale kolleegile. Olin lõhkise küna ees, ja sellest alates hakkasingi päriselt juhtima. Pidin tegema raskeid otsuseid. Algas keeruline, aastaid kestnud muutuste juhtimise protsess,“ jutustab Ülle kõrgkooli juubeliraamatus „Kuldlõige“.

Ma ootangi tegelikult, et inimesed ise võtavad endale ülesandeid, kui rollid on paigas.

Tema sõnul algabki juhtimine tegelikult ebamugavatest otsustest. Sealt, kust tuleb probleem. Aga tema käes käib see kuidagi nõtkelt. „Ma ei ole selline käsin-ja-lasen tüüp. Ma olen jube halb käskija, ka isiklikus elus.“ See vastab üldjuhul tõele…  kui erandid välja arvata: „Aga jah, kui vaja, siis kehtestan ennast üsna raevukalt. Seda juhtub küll üliharva ja mul endal on siis vastik olla.“

Ülle meeskond hoiab kokku. Inimesed on lojaalsed ja tahavad tööle tulla. „See on normaalne, et tööd tehes tuleb vigu ka ette. Seda pole vaja karta, aga ära karda neid ka tunnistada,“ ütleb Ülle välja ühe koostöö põhimõtte. Kõlab ehk ootamatult, aga Ülle on pärast sõnarohket dialoogi läinud esimesena töötaja juurde vabandama. „On juhtunud, et kiidan töötajat, kes mulle vastu hakkas.“ Ta suudab vaadata konfliktset olukorda koomilisena ja see käib mahalaadimise juurde.

Päris maanduseks on mõistagi oma pere. Keegi peab olema, muidu nii tasakaalukalt ja pikalt ei juhi. „Lähen koju ja ootan, millal saan abikaasaga rääkida. Ma tean oma loomust, mul on raske ennast vahel vaos hoida. Mees ütleb, et ära karista ennast liiga palju.“ Siis läheb Ülle kõndima või joogat tegema. „Kui riid tuleb majja, siis töötan endaga niikaua, kuni ligimesearmastus tagasi tuleb. See on nii ilus tunne, kui solvumise hingest välja saad.“

Tajun vahel pool aastat ette, kui mõni inimene hakkab äraminekumõtteid heietama.

Uks on paokil

Võiks mõelda, et kõrgkooli rektor istub kõrgel-kaugel, aga Ülle juhi üksindust ei põe. „Kui keegi tahab rääkida, siis ta tuleb minu juurde, kirjutab või helistab. Ma olen alati avatud.” Kui kelleltki tuleb sõnum, et kas mingil hetkel on võimalik rääkida, saadab ta kohe vastuse, et on küll. „Ma põhimõtteliselt ikka tean, mis majas toimub, ja seega aiman, millest üks või teine inimene soovib rääkida,“ ütleb ta. On siiski teatud piirid, nimelt on Ülle otsustanud, et ei kuula klatši. Kõrgkooli töötajate valitud usaldusisik on aastaid olnud Marina Kopti. „Ma olen talle öelnud, et nii kaua kui tema on usaldusisik, magan mina rahulikult, sest tean, et ta ütleb mulle, kui asi on päriselt halb.“

Kui visioon, siis suurelt

Ülle on viinud kooli edasi ja aina ülespoole. Kuidas? „Ikka inimesed on ägedad. Meie suur pluss on see, et oleme võtmeisikuna kolmekesi asju järjepidevalt edasi viinud,“ kõlab vastus. Need võtmeisikud on rektori kõrval õppeprorektor Ulvi Kõrgemaa ja finantsjuht Ave Perve. Ülle meenutab: „Leppisime omal ajal kokku, et hakkame arendama tehnoloogilist simulatsioonikeskust, kus saab harjutada päris kiirabiautol ja kõrgtehnoloogiliste nukkpatsientidega, kes teevad tudengile vastuseks häält ja koguni nurisevad. Meie meeskonnal oli julge visioon. Idee sain Soomes Metropolia rakenduskõrgkoolis käies, kus oli tehtud väike kiirabisimulatsioon, mis oli lihtsalt põrand, rool ja midagi veel.“ Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli visioonina kujunes sellest tervet korrust hõlmav kõrgtehnoloogia viimase sõna järgi sisustatud keskus-kiirabiauto, mis kannab muide nime Ülle.

Sisemine vastus

Aga kas sisetunne vahel ütleb ka, kui miski ei ole nii, nagu peaks? Ülle noogutab: „Jah, mul on ülitugev intuitsioon. Tajun vahel pool aastat ette, kui mõni inimene hakkab äraminekumõtteid heietama. Ta muutub. Sama on otsustega. Ja kui ma näiteks kahtlen milleski – kui ma ei tea, mida teha –, siis ma ei tee mitte midagi. Mul on vaja oma sisemine intuitiivne vastus ära oodata ja selleks on omakorda vaja üksinda olemise aega. Teen täitsa suvalisi asju, kõnnin palju ja siis ma korraga tean, mis ma teen.“

Ei passi seina ääres!

Ootamatult avab Ülle rohkemgi oma loomust. „See on üks väga oluline osa minu tööst, et ma loon sildu. Teen ettevalmistustöid ja viin inimesi kokku või edastan meie sõnumit. Kui mul on kuskil ettekanne, siis räägin alati mõlema, Tallinna ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli nimel. Kui mul esinemist pole, olen seadnud endale sellise kvoodi, et pean suhtlema vähemalt kahe uue inimesega selleks, et kõrgkooli asja edasi viia.“ Miks selline kvoot? „Sest mul on kalduvus jääda seina äärde vaatlema, ma pole üldse tugev small talk’is! Mulle meeldib hoopis lihtsalt inimesi vaadelda… Olen muide üle 30 aasta vaadanud telerit ilma hääleta, ka filme. Tänu sellele on minust saanud päris hea kehakeele ekspert. Aga jah, nii ütlesingi endale: ära passi, tee tööd. Pausi ajal ja lõunapausi ajal. Sa pead minema võõraste inimestega rääkima!“

Sellise suhtumise ja rütmiga on Ülle ja tema meeskond viimase aastakümnega ära teinud tohutu regionaalse töö, kõrgkool on laotunud üle Eesti. „Tahtsin, et inimesed saaksid õppida töökoha lähedal. Regioonides on imelised juhid, kes on nõus meie õpetajaid majutama ja nendele süüa andma. Mul läheb praegugi süda rõõmsaks, kui mõtlen nende peale. Esimese rühmaga alustasime 2003 Haapsalus – need olid hooldustöötajad, keda koolitasime. Saime korraliku eduelamuse ja hakkasime kohe tegema tasemeõpet Kohtla-Järvel, siis Pärnus, Kuressaares jm, lisaks pakume kõrgharidust ka uues kuues – digiõppes.“ 2019. aastal sai Ülle Pärnu teenetemärgi selle eest, et laiendas õenduse kõrgharidusõppe Pärnusse ja juhtis projekti „Kool haiglas“.

Olen üle 30 aasta vaadanud telerit ilma hääleta, ka filme. Tänu sellele on minust saanud päris hea kehakeele ekspert.

Juhin, tähendab – vastutan

Ülle on osa võtnud ühestainsast juhtimiskonverentsist: „Seal esines Tom Peters ja ma ootasin kella kümnest neljani, et tuleks asja point. Ja siis ta ütleski: ärge õppige juhtimist, ärge lugege juhtimisalaseid raamatuid. Tegelege inimestega, kuulake neid, rääkige nendega. Ja siis ma sain aru, et sain endale kinnitust.“ Ta lähtubki põhimõttest, et mida rohkem inimesi saab organisatsioonis kaasa rääkida ja mõelda, seda parem. Aga samas teab ta, et lõpptulemuse eest vastutab tema kui juht ikka ise.

———————

Ülle viis olulisemat põhimõtet:

1. Tea, mida sa teed.
2. Kui ei tea, mida teha, siis ära tee.
3. Kui oled teinud, siis vastuta.
4. Armasta oma tööd ja arene, sest nii areneb ka organisatsioon.
5. Mis kõige tähtsam: inimesed on peamised, tunnusta neid.