Uue usu kuulutajad

Tour d’ÖÖ Tallinn sai alguse üle-eelmisel suvel, kui sadakond rattafänni ja nende sõbrad tegid omakorraldatud Tallinn Bicycle Weeki käigus rattaretke mööda öist pealinna. Tänaseks on väikese ringi meelelahutusest saanud tõsiselt massiline üritus. Ning korraldajaist on saanud uue usu, moodsa jalgrattausu maaletoojad Eestis. Poistega käis rääkimas Taivo Paju.

Raske on vastu panna, kui loed järgmist kuulutust:

Kas mäletad, kuidas möödunud suvel su parimad sõbrad ja tuttavad rääkisid õhinal Tour d’ÖÖ sõitudest? Kuidas nad vandeseltslaslikult üksteisele naeratades otsa vaatasid ja kavalalt silma pilgutasid? Kuidas nad heldinult meenutasid hämarduvaid õhtuid linnatänavatel koos sadade teiste jalgratturitega? Ja sina mõtlesid, et miks ma ei ole nendega kunagi koos veeremas käinud…

Just nõnda kutsusid tänavu varakevadel Tour d’ÖÖ korraldajad inimesi hilisõhtusele rattasõidule mööda Tallinna tänavaid.

Ei ainsatki reklaami ajalehes, teles ega raadios. Aga vaatamata sellele levis sõnum sotsiaalmeedias nagu kulutuli ja veidi enam kui kuu aega tagasi, 1. mai õhtul, kogunes 2000(!) ratturit Tornide väljakul, et ühiselt läbi öise Tallinna pedaalida.

See oli midagi, mida Tallinn polnud kunagi varem näinud. See oli esimene tõsine märk sellest, et siin on on pead tõstmas jalgratturid.

Homo pedalis’te pealetung

Need inimesed, kellest jutt, ehk Homo pedalis’ed tunned selgelt ära. Neil pole seljas kallist võistlusdressi, nad riietuvad pigem trendikas-vabalt. Nad ei taha helkurvesti selga panna, sest see ei sobi, kui sul on näiteks parajasti šikk ülikond seljas. Nad on küll sportlikud, aga sportlik tulemus pole nende elu mõte.

Jalgratas ei ole nende inimeste jaoks mitte ainult spordi- või kulgemise vahend (ehkki ka seda), vaid midagi palju enamat. See on midagi, mida saab ise ehitada ja mille jaoks saab ära õppida keele, näiteks: jooksud, stem, kaelakausid jne, mis on rattajuppide nimetused ja millega keskmine kodanik tegelikult väga kursis ei ole.

Seda jalgratast saab restaureerida, nii nagu teeb Tallinnas Telliskivis Anthony Clay Bicycles või Haapsalus Vana Jalgratta värks-tuba. Seda saab tuunida, pannes külge üha paremad pöiad, jooksud, sadula või näiteks kõlarid. Eri tüüpi jalgrattaid saab koguda, osta, müüa. Jalgratas on nende inimeste jaoks pigem kindel osa nende urbanistlik-sotsiaalsest eluviisist.

Värvikas ja mitmekesine linnarattakultuur ehk urban bike movement, mida teame Ameerika ja Inglismaa linnadest, aga ka Kopenhaagenist ja Amsterdamist, on Tallinnas kohal. Ja nõnda võimsalt, et isegi BBC tõi selle mõne aja eest oma uudistes esile.

Üks asi, mis paljude teiste hulgas urban bike movement’ile hoogu andis, juhtus juba tükk aega tagasi: 1993. aastal San Franciscos, kui ühe kuu jooksul hukkus liiklusõnnetustes viis jalgratturit. Väike grupp rattureid organiseeris siis hukkunute mälestuseks ühise rattasõidu, mis peatselt muutus igakuiseks traditsiooniks. Info levis kiiresti ning varsti osales neil sõitudel juba pool tuhat ratturit. Mis oli piisav hulk, et jõuda CNNi uudistesse. Mis omakorda kasvatas nendel sõitudel osalevate ratturite hulga kiiresti 1000ni.

Järgmiste aastate jooksul levis see liikumine, mis juhtis tähelepanu liiklusohutusele, rattureid ja jalakäijaid ahistavale liikluskorraldusele ja rohelisele mõtteviisile, ka teistesse Ameerika linnadesse.

Järgnevate aastate jooksul on rattavaimustusse sattunud ka London, Pariis, Kopenhaagen ning nüüd siis Tallinn.

Vale oleks öelda, et rattaliikumisel pole maailmas vastaseid. Üks suurem tagasilöök toimus 2009. aastal, kui New Yorgi linnapea lasi jalgratturite rajad Brooklynis ära koristada, sest kohalik kogukond võitles raevukalt nende vastu. Üks argument oli muu hulgas ka see, et „jalgratastega sõitvad naised riietuvad häbitult“. Tõsi küll, aktivistid värvisid need rajad paar ööd hiljem taas tagasi.

Küll on nende aastate jooksul aga mõranenud väide, et jalgrattaga sõidab vaid väike kunstiinimeste eliit ning normaalsetel inimestel pole sellega pistmist. Olgu põhjuseks siis kasvanud liiklusummikud, bensiinihind või keskkonnateadlikkus, aga viimase kümnendiga on Ameerikas jalgrataste kasutamine kasvanud 40%. Itaalias ületas aastas ostetud jalgrataste hulk mõne aasta eest autode oma.

Rattakultuuri tugevus paistabki olevat selles, et see on väga mitmekesine. See ei hooli, kui rikas sa oled, mis rahvusest sa oled ning milline on su sotsiaalne päritolu. Ainuüksi Eesti rattakommuun kasutab oma tosinat rattatüüpi, kusjuures iga jalgrattaga kaasneb oma elustiil! Olgu see siis BMX (ekstreemspordiratas, millega saab trikke teha), mägiratas, renoveeritud meestekas 1960. aastatest või trekiratas ehk fixed gear, mille populaarsus hakkab juba kultuslikuks muutuma.

Fixed gear on ilma vabajooksuta ja piduriteta ratas, millised olid tegelikult ka maailma esimesed jalgrattad, ning samuti on fikseeritud käiguga ka kõik velodroomil kasutatavad trekirattad. Fiksisõit tungis linnatänavatele esmalt New Yorgis, kus rattakullerid hakkasid neid kasutama lihtsuse ning kerge hooldatavuse pärast. Linnatänavatel trekiratastega sõitmisest kasvas terve subkultuur, korraldati võistlusi ning tehti filme.

Nagu ütleb arhitektuuritudeng ja rattaehitaja Tarmo Kübard E24s: „Fiksisõit on eriline, kõiki meeli haarav kogemus… Sellisega ei saa aeglaselt sõita, fiksi nõuab kiirust. Tuiskad mööda linna ja tähelepanuvõime tõuseb 150%ni. Kõik meeled on avatud, trotsid ohte ja su aju töötab sama intensiivselt kui jalad ning üritab ennustada inimeste ning autode liikumist“.

Aga Eesti rattaseltskond ei käi ainult sõitmas – lisaks sõitmisele on tähtsal kohal kaasnevad kultuurisündmused: kinoseansid, võistlused ja peod. Näiteks mulluse hooaja lõpetamine F-Hoones, kus sellised tuntud pedaali- ja plaadikeerutajad nagu Jaagup Jalakas, Sex Drive Live, Katja, Sandra jt lendasid otse puldist spetsiaalsel pukkidel olnud trekiratastele, et sprindivõistlusel jõudu katsuda.

Ja see pole veel kõik. Kui eestlased juba midagi ette võtavad, siis ikka täiega. 2011. aastal jõudis sama rattaseltskonna kaudu Eestisse legendaarne Bicycle Film Festival. See sai kunagi alguse filmifestivali mentori, rattaradikaali Brent Barburi õnnelikult lõppenud kokkupõrkest bussiga ning selle eesmärk oli ja on ülistada jalgratast kui linnaga seotud subkultuure ühendavat nähtust läbi muusika, kunsti ning filmi. Tunamullu peeti seda festivali maailma 27 linnas ja Tallinn oli üks kuuest Euroopa linnast.

Algus: Erki Noolega võidukihutamine

Mõistagi ei teki selline rattavaimustus Tallinnas iseenesest. Ja nii nagu Ameerikas, sai ka meil asi alguse loomeinimestest. Ehkki mitte ainult. Õigem oleks öelda, et meil oli kultuur ja adrenaliin heas tasakaalus. Tallinn Bicycle Weekile aluse pannud vennad Risto ja Mario Kalmre on ka Simple Sessioni eestvedajad. Viimane on kasvanud maailma üheks suurimaks iga-aastaseks ekstreemspordivõistluseks. Liina Ristoja on samuti Simple Sessioni tiimiliige ning teinud koos Ristoga ajakirja Sahtel. Arhitekt Tõnis Savi on uurinud autovabade linnakeskuste arengut ning Jaagup Jalakas on Plektrumi kultuurifestivali peakorraldaja. Martin Voltri on nagu Ristogi disainer, aga õppinud arhitektuuri nagu Tõnis. Rasmus Kaljujärv on NO99 teatri näitleja ning Risto Roosaar sama teatri lavatehnik. Tour d’ÖÖ tiimis leidub liikmeid veelgi, kellest päris suur osa on Eesti Kunstiakadeemia taustaga.

Plektrumi raames korraldati varasemail aastail nii mõnigi jalgratast populariseeriv aktsioon. Näiteks sõitsid olümpiavõitja Erki Nool (autoroolis) ja Tour d’ÖÖ jalgrattaseltskond koos Jaan Kirsipuuga (jalgrattal) võidu Piritalt kesklinna, järgides kõiki liikluseeskirju. Pika puuga võitsid loomulikult jalgrattad.

2011. aastal Euroopa kultuuripealinna programmi raames orgunnis sama tiim juba terve jalgrattanädala. Inimesed sai oskusi proovida minivelodroomil, sõita ühiselt Vabaduse platsilt Põhuteatrisse ja vaadata Bicycle Film Festivali filme.

Nagu nad ise ütlesid, oli nende eesmärgiks juhtida tähelepanu sellele, et meie tänavad on jagatud rangelt kõnni- ja autoteedeks ning jalgratturid on surutud eikellegimaale. Nende kaugem soovunelm oli aga algatada ahelreaktsioon, mille tulemusena kasvaks pöördumatult Tallinna tänavatel ratastel liiklevate linnaelanike hulk ning vallanduks massiline ümberlülitumine mootoriküttelt kondiaurule.

Kes nad on?

Kohtusin neist kahega, Tõnis Savi ja Risto Kalmrega, vahetult enne tänavuse 1. mai Tour d’ÖÖd. Tegelikult ei ole see juhus, et jalgrattaliikumise eesotsas on just disaini- ja arhitektiharidusega mehed. Kes siis veel oskaks linnaruumi kujundamisel linnaametnikele võrdseks partneriks olla.

Kas autoga ikka sõidate?

Risto Kalmre (30): No me ei ole veidrikud, me mõlemad sõidame vajadusel autoga. Eriti talvel. Aga arvan, et Tallinna suuruses linnas on punktist A punkti B liikumiseks ratas ideaalne vahend, meeletult kiire ja palju vahetum. Rattaga ei ole autojuhile omast närvitsemist. Rattaga ei teki seda autojuhi viha, kui jääd viis sekundit hiljaks. Rattaga sa ei lase kärsitusest signaali. Pealegi sa ei jäägi hiljaks, vaid jõuad hoopis varem ja värskema peaga kohale.

Muideks, linnasid uuriv ajakiri Monocle mõõdab ühe või teise linna heaolu just naeratavate ratturite põhjal. Naeratavate autojuhtide põhjal seda mõõta ei saa, sest neid näeme väga harva.

Tõnis Savi (29): Ikka sõidan autoga, vastavalt vajadusele. Ühes töötoas palusin abiturientidel kirjeldada nende kooliteed. Kuuest vastusest erines selgelt ühe õpilase kirjeldus, kes käis koolis autoga. Ta suutis meenutada ainult maju ristmikel. Need, kes jalgsi koolis käisid, olid võrratult palju rohkem märganud huvitavaid detaile. Autoga liiklejad on rauast karbis, nende kuulmis- ja haistmismeel on kasutamata.

Lisaks liikluskeskonna probleemidele, millest üha enam juttu on, on Tallinnas suur puudus linnalikku tunnetust omavatest kohtadest, st avalikest ruumidest, millel on aktiivsed servad – kohvikud, poed, töökojad jms. Maailma näitel on väga elavatel äritänavatel iga 5-6 meetri tagant midagi uut ja äride-kohvikute sissepääsud vahelduvad tänu sellele kõndimistempo juures iga paari sekundi tagant. Aga praegu võid sa Tallinna kesklinnas mitu minutit kõndida, enne kui midagi juhtub. Meie näo kõrgusel on peamiselt kivisein ja vundament, teisel pool meeletu liiklus. Poode ja kohvikuid kohtab harva ning vahed nende vahel on nii pikad, et need ei kutsu päris kindlasti jalutama.

Aga rattaga on teine asi. Rattaga muutub ka Tallinn mõnusaks, sest vahemaad ei tundu ühtäkki enam pikad. Rattaga liikudes ei tundu Kalamaja kohvikud Kaubamajast üldse kaugel olevat.

Vabrikutöölised, kes moodustasid suurema osa töölkäijatest, sõitsid omal ajal rattaga tööle ja tagasi. Aga pärast Teist maailmasõda läksid autod odavamaks ja neid jõudsid osta juba ka töölised. Siis koliti linnaserva majja, ja selgus, et on juba kahte autot vaja. Nii see lumepall veerema läks. Kuid linnakeskused on ju iidse planeeringuga, sinna ei mahu need autod ära.

Jalgrattaga on veel üks eelis: kui näed kõnniteel sõpra, võid alati kinni pidada – katsu sa sedasama autoga teha! Mäletan, et mingi talv sõitsin palju autoga ja ilgelt üksik oli olla kuidagi. Aga kui rattaga sõitsin, olin üllatunud, kui palju sõpru kogu aeg kohtasin!

Mida siis Tallinnas teha annab?

Risto Kalmre: See on tegelikult inimväärse tänava teema – kesklinna, Pärnu maantee ja Liivalaia tänava majadel tuleks esimesed korrused tänavale avada.

Tõnis Savi: Meie kui jalakäijad võtame sõidutee ja kõnnitee erinevust nagu kivisse raiutud tõde. Aga kui vähendame läbivale liiklusele mõeldud ruumi, siis see loob uue võimaluse kohalolijaile. Kalamajas tekkis kohvik Boheem oma praegusse kohta paljuski tänu sellele, et kohviku ees olev kõnnitee on parkimiskoha jagu laiem ning seal saab kohvikulauad suviti tänavale panna, täpselt nagu näeme Lääne-Euroopa linnades.

Risto Kalmre: Muidugi me lööme kaasa ja arutame linnaga konkreetseid liikluslahendusi, et teedeehituse planeerimisel arvestataks jalgratta teemadega. Ja erinevalt kahe aasta tagusest ajast on meid hakatud rohkem kuulda võtma. Mida rohkem on rattureid, seda lihtsam on nõuda rattasõbralikke lahendusi nüüd ja kohe. Tour’d ÖÖ on nagu tööriist, millega minna linnaruumi muutma. Neil, kes on esmakordselt saanud julgelt sõiduteel sõita, on pärast seda hoopis teine tunne.

Samas: selleks et midagi tekiks, peabki jalgratturite hulk ületama kriitilise piiri. Jalgrattureil on palju ohutum, kui autojuhid oskavad neid näha – see on üks põhjus, miks on tähtis, et jalgarattureid palju oleks.

Tõnis Savi: See on nagu klassikaline tähelepanu test, kus palutakse jälgida mingeid tegelasi, ja samal ajal lastakse elevandikostüümis tüübil mööda kõndida. Hiljem selgub tavaliselt, et suurem osa testis osalenutest ei näinud „elevanti“.

Sama on rattaga linnapildis – tundub, et autojuhid mitte ei taha, vaid ei oska praegu ratturit märgata. Sest sa näed asju, mida oskad oodata. Oodatakse autot ja kui seda ei tule, võib järelikult sõita.

Risto Kalmre: Ka Eesti insenerid ei oska tänavaid planeerides tihtipeale jalgratturitele mõelda. Ja kui nad ratturite vajadusi ei tea, siis nad ei arvesta neid ka. Kui oli Kalamaja Telliskivi tänava renoveerimise esmane arutelu, siis küsiti, kus on rattatee. Üks tädi olla siis võtnud Google-mapsist fotod lahti ja teatas, et ma ei näe siin mingit ratturit, mis rattateed siia vaja on!

Suvi, mis on täis rattasõite

Tänavune rattasuvi tulleb Tallinnas taas väga elav.

Kui eelmisel aastal asendus Tallinn Bicycle Week Tour d’ÖÖ retkedega, siis tänavu tuleb taas jalgrattanädal, 6.-9. juunini. Tourd’ÖÖ sõidud toimuvad umbes kord kuus, augustis peaks koos Red Bulliga tulema Tallinnas üks rattaorienteerumine, plaanis on teha ka Tour’d ÖÖ Tartus ja Pärnus.

Seni on korraldajad suuresti omast taskust need ettevõtmised kinni maksnud, nii et kui on sponsoreid, tasub korraldajatega kontakti võtta. Sest põnevaid mõtteid on neil veel, mis ootavad teoks tegemist.

Aga oma esimese eesmärgi on meie urban bike movement’i eestvedajad päris kindlasti saavutanud: enam ei saa keegi ignoreerida seda, et linnaratturid on olemas.

Nagu nad on kahe aasta eest ise öelnud, ei anna nad anna alla enne, kui rattaga sõitmisest saab linnaliikluses igapäevane ja teretulnud nähtus. Kuni pealinn on suure tüki inimlikkusest tagasi saanud.

Ja nad lisavad: „Nii mõnigi mootor kindlasti turtsatab sellise jutu peale, kuid meie väntame edasi. Igal pool. Ja meid saab olema palju. Drinn!“