Uuendusmeelne keemiatööstur Oskar Kerson

Kaseiinitootja Oskar Kerson oli iseseisva Eesti esimese põlvkonna üks väljapaistvamaid tööstureid, kes saavutas nii jõukuse kui ühiskondliku staatuse suuresti tänu oma töökusele, heale haridusele ja erakordsele nutikusele. Mõte valmistada piimavalgu baasil kaseiini ehk kunstsarve, mida 20. sajandi esimesel poolel kasutati plastiku valmistamiseks, oli julge ja uuenduslik ning tegi Oskar Kersoni kiiresti väga rikkaks. Kirjutab ajaloomuuseumi teadur-kuraator Anne Ruussaar. 

Erinevalt paljudest toonase kohaliku eliidi moodustanud tipptegijatest, oli paljureisinud Kerson tõeline kosmopoliit, kes suutis läbi lüüa ka kaugel kodumaast. Oma osa selles oli kindlasti tema Volgamaal sündinud aadlisoost abikaasal Tatjanal, kes saatis meest nii diplomaatilistel üritustel kui ärireisidel. 

Poole haridusega mees 

Kireva saatusega Oskar Kerson sündis 1887. aastal Valgamaal Laatres, kõrtsmiku perekonnas. Isa varajane surm ja viletsad majanduslikud võimalused seadsid poisi haridusteele ning edasistele karjäärivõimalustele küllaltki kitsad piirid. Pärast Valga linnakooli lõpetamist praktiseeris ta apteekri õpilasena, lootuses pääseda nii kergemini ülikooli, et seal siis tavapärase nelja-aastase stuudiumi asemel kahe aastaga proviisori kutse omandada. Kuigi ka selline haridusmudel nõudis suuri pingutusi ja tööd, oli see rahatule Kersonile lihtsaimaks viisiks, et elus edasi liikuda. Pool keskharidusest ja poole lühem õppeaeg ülikoolis – see oli küll jõukohane, kuid jääda „poole haridusega meheks“ tundus ambitsioonikale noorukile peagi liiga keskpärase väljavaatena. 

Pidevalt uusi õppimisvõimalusi otsides õnnestus tal lõpetada Nižni-Novgorodi kommertskool ja astuda seejärel Riia Polütehnikumi agronoomiateaduskonda. Lõputöö kaitses ta 1914. aastal keemia erialal, mis tulevikku silmas pidades tundus palju perspektiivikam. Katsumusterohkelt, kuid siiski täies mahus omandatud kõrgharidus julgustas Oskar Kersonit ka edaspidi maksimaalseid eesmärke seadma ning mitte rahulduma lihtsamate või poolikute tulemustega.  

Sõda ja rahu

Esimese maailmasõja ajal värvati diplomeeritud noor spetsialist tsaariarmee ainsasse keemiapataljoni, kuhu olid mobiliseeritud akadeemilise eriharidusega mehed üle Vene impeeriumi. Oluliseks kujunes tema üksuse pikem viibimine Kaasani kubermangus Alatõri linnas. Kõrgemate sõjaväelaste auks korraldatud heategevusballil tutvus Kerson kohalikku aadelkonda kuulunud Tatjana Dorošinskajaga, kellega ta 1917. aastal ka abiellus. Kuna väejuhatus suunas vastabiellunud ohvitseri teenima Turkestani, sai noorte esimeseks koduks Taškent. Pärast Eesti iseseisvumist opteerus noorpaar küll mehe kodumaale, kuid juba 1922. aastal kolisid hea keeleoskuse ja haridusega Kersonid Moskvasse, kus Oskarist sai Eesti saatkonna kaubandusatašee. Venemaal viibitud neli aastat kujunesid talle oluliseks hüppelauaks ühiskondliku positsiooni saavutamisel ja olid aluseks hilisemale edukale äritegevusele. 

Kaseiin ehk kunstsarv

Oma tööstusettevõtte rajamisest unistas Oskar Kerson juba Riias agronoomiateaduskonnas õppides. Eduka tegutsemise eelduseks pidas ta omamaist toorainet, võimalikult laia tarbijaskonda ja ideede uudsust, et ei oleks vaja võistlejaid karta. Ülikooliaastatel plaanis ta pärast lõpetamist hakata tootma peedi- või kartulisiirupit, sest vajadus odava magusaine järele on ajast aega olnud suur. 

Venemaal kaubandusatašeena töötades ja välispartneritega suheldes tekkis Kersonil aga huvi uudse, alles 1897. aastal avastatud tugeva tehismaterjali kaseiini vastu, mille toorainet – lehmapiima – oli Eestis võimalik suurtes kogustes hankida.

Piimavalgu baasil valmistatava kaseiini ehk galaliidi, rahvakeeles lihtsalt kunstsarve, kasutamisvõimalused olid piiramatud. Erinevalt paljudest teistest sajand tagasi kasutusel olnud kunstmaterjalidest, mille aluseks oli kergesti süttiv tselluloid, polnud aga valgust kunstsarv tuleohtlik. Plastmassi eellasena võidutses kerge ja vastupidav piimaplastik aksessuaaride maailmas, oli asendamatu kodusisustuses, mööblitööstuses ja mujal. Nimetust kunstsarv hakati kasutama seetõttu, et materjali sai värvida lugematutes toonides, mis võimaldas valmistada odavast valgumassist kallite materjalide – näiteks sarve, koralli, pärlite, merevaigu, elevandi- ja kilpkonnaluu, erinevate poolvääriskivide sh marmori – äravahetamiseni sarnaseid imitatsioone. 

Kasvav üleilmne vajadus, kohaliku tooraine olemasolu ning tööstusharu uudsusest tulenev vähene konkurents olid põhjused, miks Oskar Kerson pärast diplomaatilise töö lõppu ja Eestisse naasmist otsustas ülikooliajal kavandatud siirupivabriku asemele rajada hoopis kaseiini valmistava tööstusettevõtte.    

Peekoni asemel kaseiin

Venemaalt saabunud diplomaadi idee, valmistada kohalikust piimast maailmas uudset universaalmaterjali, oli julge ja tekitas siinsetes põllumajandusringkondades algselt vihast vastuseisu.

Leiti, et piima kasutamine keemiatööstuses on vastuolus talude arendamise ja loomakasvatusega, sest röövib nuumsigadelt toidu. Ajakirjanduses puhkes koguni tuline diskussioon „Kas peekon või kaseiin?“. Võimekas läbirääkija Oskar Kerson hakkas aga kohe otsima kompromisse, väites, et üks ei välista teist ning piimakarja arendamine peaks kujunema üheks riigi sisemajanduse prioriteetidest. Kersoni selgitustöö ja kõrgem kokkuostuhind andsid juba mõne aastaga soovitud tulemuse ja peaaegu kõigis Eesti suuremates meiereides hakati piimast eraldama ka kaseiini tootmiseks sobilikku valku.

Maailma suurim kunstsarvetööstus 

Avaliku hukkamõistu ja toorainetülidega alustanud ettevõtte tegevus osutus üle ootuste kiiresti edukaks. Kogenud diplomaadina laskis Kerson kohalikel pahameeletormidel vaibuda ja panustas kohe ekspordile, sest nõudmine kaseiini järele oli 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul kogu maailmas suur. Lisaks nutikale turundusstrateegiale oli Kersonil ka erakordne vaist leida enda kõrvale õigeid inimesi. Välisturgudel läbilöömiseks vajaliku kvaliteedi saavutamiseks palkas ta kaseiini valmistamise protsesse juhtima keemik Richard Kosteri, kes oli eelnevalt töötanud Saksamaa suurimas kunstsarvevabrikus. Valmistoodangu müügiks ja lisakapitali hankimiseks aga kaasas ettevõttesse suurärimees Max Shapiro, kelle kaubandussidemete ning laokettide võrgu abil uus materjal, rahvusvahelise nimetusega Lactonit, üle maailma laiali saadeti. Direktor pidas oma vabriku reklaamimist ja esindamist suurtel näitustel ning messidel ülimalt tähtsaks, veetes seetõttu tööstuse algaastatel suure osa ajast välisreisidel, et võimalike partneritega otsekontakte luua. Reisidel saatis teda enamasti abikaasa Tatjana, kes oli mehe kõrval olnud ka diplomaatilistel missioonidel ning koos moodustasid nad esinduspaari, kelle läbirääkimisvõimetel polnud piire ja etikett oli laitmatu.

Sihikindel töö viis Kersonid eduni. Mõne aastaga kasvas kahekümne töölisega alustanud ettevõte suurtööstuseks, millel olid esindused kõigis maailmajagudes. Vabrik asus Tallinnas Lillekülas, kunagise võimsa Mayeri keemiatehase territooriumil viies erinevas hoones. Kokku töötas ettevõttes kuussada inimest, neist nelisada olid hõivatud tootmisprotsessides, kakssada aga olid tegevad erinevates meiereides või muudes piimaühisustes. Kersoni vabriku hiilgeaeg saabus 1939. aasta alguses, kui tehases valmistati üle kuue tonni kaseiini päevas, millega ettevõte tõusis lühikeseks ajaks maailmas konkurentsitult suurimaks piimaplastitootjaks. Kuigi suurem osa sellest, ehk veidi alla 90 protsendi, müüdi jätkuvalt välismaale, tekkisid kvaliteetsele kodumaisele toorainele peagi ka kohapealsed tarbijad. 

Artikkel jätkub ajakirja veebruarikuu numbris.