Vaatamata nõu küsimisele oleme me säilinud

Peeter Oja (täpsustan, pean silmas tuntud näitlejat, sest nimekaime on teisigi) ei pruugi olla üldtuntud juhtimisguru. Kuid vaadates legendaarse Kreisiraadio klippe (Võta! Aga pane tagasi!), võib tema ja Kreisiraadio panus meie juhtimismõtlemisse olla ootamatult suurem kui paljudel Eesti juhtimisõppejõududel.

Hiljuti ütles Peeter Oja ETV nädalavahetuse hommikuprogrammis lause, et „vaatamata sellele et nõu küsides usume, et see nõu on jumala õige ja tulemuseks on täielik kaos, oleme säilinud.”

Juhtimise vaatenurgast on see lihtsalt geniaalne.

Paljud meie edukad ettevõtted eksisteerivad ikka, vaatamata nõu küsimisele ja usule, et see on jumala õige, ning hoolimata selle kuulda võtmise järel tekkinud väiksemast või suuremast kaosest. Tellige endale näiteks kvaliteedijuhtimise koolitus, rakendage seda püüdliku täpsusega ja saate peatselt väga hästi aru, millest jutt käib. Välja arvatud ehk juhul, kui te juhtumisi selle organisatsiooni juht olete.

Püüdlemine parema juhtimise poole pole ju mingi patt. Vastupidi, see peakski olema iga juhi eesmärk.

Nõu küsimine on sageli ka hea ettekääne, kui põhimõtteliselt on juba ette kavas nõu mitte liiga põhjalikult kuulda võtta. Küllalt on nähtud, kuidas kümneid tuhandeid eurosid on makstud uuringute ja koolituste eest mainekatele firmadele, mille tulemused ei jõua tellijaorganisatsiooni praktikas mitte kuhugi.

Siit võiks ju kerkida küsimus, et kes küll võiks olla nii rumal, et maksta uuringu eest, mille tulemusi pole plaaniski ellu viia?

Juhtimis- ja teiste konsultantide õnneks neid rumalaid jagub, sest tõe ja tarkuse otsing, nagu ka soov mittesobivate soovituste eest peituda, on nii pagana inimlik. Mitte keegi siin maailmas ei taha väga kuulda, mida me valesti teeme. Näiteks telliti hiljuti 100 000 eurot maksev uuring, et uurida, kas elementaarne Lafferi kõver (see puudutab mõistlikku maksumäära) juhtumisi ka Eesti erakordsetes tingimustes kehtib.

Nõu küsides kipume me sageli uskuma, et väljastpoolt tulnud nõu on kuidagi väärtuslikum kui oma peaga mõtlemine või asjade arutamine kolleegidega. Või kui seda teistmoodi väljendada, siis juhtimiskoolituste ja uuringute kasutegur on tavaliselt küllaltki heas korrelatsioonis juhi enda kvaliteediga. Puujalaga jooksjat ei aita meistriks ka parima kergejõustikutreeneri koolitus.

Mis teha, vaatamata heale nõule ja usule juhtimisnõuannete õigsussesse on paljud meie pika ajalooga organisatsioonid endiselt elus. Võimalik, et paljud juhid on käitunud pigem sisetunde ja üldinimliku tarkuse najal, kui toetudes mingitele üldsõnalistele nõuannetele.

Siiski, kui minu võimuses oleks midagi muuta, siis sooviks seda, et juhtimise asja jagavad inimesed väljendaksid ennast avalikult aeg-ajalt sama reljeefselt, nagu tehakse seda eravestlustes. Muidu ongi nii, et Eesti suurimaks juhtimismõtlejaks tõuseb tahtmatult näiteks Peeter Oja. Mitte et ta seda halvasti teeks. Aga ta teeb seda ju teie eest, kallid juhtimiskonsultandid ja -õppejõud. Kus on teie vaatenurki tutvustavad värvikad artiklid ajakirjanduses? Juhtimine pole tegelikult ju üldse kuiv ja igav asi, isegi kastivabrikus mitte.