Vabanduste ikkest priiks…

Vabandust, aga kas võin sind korraks segada?

Ära vabanda sellepärast. Ma kuulan sind!

Palun vabandust, et ma vabandan…

Pole kahtlustki, et viisakus on voorus, aga kus on see õhkõrn piir, kus viisakust on lihtsalt liiga palju? Kus me vabandame selle eest, et meil on head ideed või meile jääb miski esmakordsel selgitusel arusaamatuks? Või palume andestust selle eest, et elu juhtub (nt tõbised lapsed, lähedase kaotus või enda haigestumine) ning me ei saa – ka kõige parema tahtmise juures – vahest kokkulepitud plaanis püsida? Miks me vabandame selle eest, et me üldse olemas oleme? Stopp!

Miks liiga palju ongi liiga palju?

Me loome reaalsust oma mõtete ja selle kaudu, kuidas me neid väljendame. See aga mõjutab suuresti seda, kuidas me asju näeme, sealhulgas teisi ja iseennast. Kuigi liigne vabandamine näib esmapilgul igati kahjutuna (kuidas saakski olla viisakust liiga palju, eks ole), on tegelikult siingi oma pimedad nurgad. Vaimse tervise spetsialistid väidavad, et liigne vabandamine võib päädida lausa sellega, et teiste vastu tekib vimm, tuntakse enda pärast häbi ja pidevalt on keeruline enda eest seista. Nii et miski näiliselt kahjutu võib siiski vägagi kahjulik olla. Mida siis vabandamise asemel teha?

• Avalda (teatud olukorras) hoopiski tänu

Siin on mõned väga praktilised näited:

Vabandust, et ma pean plaani muutma → Aitäh sulle, et oled paindlik.

Vabandust, et ma sind segan → Aitäh sulle, et aega leiad.

Vabandust, et ma oma tundeid ventileerin → Aitäh sulle, et mind kuulad.

Vabandust, aga ma vajan sinult teenet → Aitäh, et oled valmis mind aitama.

Vabandust, et ma hilinesin → Suur aitäh sulle, et olid valmis mind ootama.

• Head mõtted ei vaja kunagi vabandamist

Sageli leiame ennast olukorrast, kus meile turgatab pähe mõni hea idee, aga selle serveerimisel tunneme, justkui peaksime selle eest vabandama või uurima vabandades, kas see üldse tundus mõistlikuna. Saab ju ka teisiti:

Vabandust, aga mul on üks mõte…→ Mul on üks mõte, mida soovin jagada.

Vabandust, aga kas mu mõte/ettepanek on üldse loogiline? → Vastan meelsasti küsimustele!

• Ära vabanda kunagi soovi eest milleski selgust saada või midagi õppida

See, mis on ühele selge ja lihtne, ei pruugi teisele nii olla. Me ei pea ennast halvasti tundma, kui tahame asjast paremini aru saada. Siin on näited:

Vabandust, aga ma ei saa sellest (asjast) (ikka) aru → Aitäh, et oled valmis mulle seda (uuesti) selgitama.

Vabandust, et mul see kuidagi ei õnnestu → Aitäh, et oled valmis mind õpetama. / Ma väärtustan väga sinu tuge selles.

Mul on kahju, aga mul pole kahju

Vaikimine on hõbe, konstruktiivne reageerimine pärast läbimõtlemiseks võetud pausi on puhas kuld. Enne kui uuesti vabandama asud, küsi endalt, kas sa tegid (üldse) midagi valesti. Eksimisel ja eksimisel on vahe, seega võta aega selle hindamiseks ja sellele parimal moel reageerimiseks. Vahel on igati okei asendada kahjutunne mõne muu tundega ja olla seejuures ilma liigvabandamata jätkuvalt hea inimene.