Veeprofessor Enn Loigu: usk teadusesse peaks olema tugevam

Eesti Vee-ettevõtete Liidult elutööpreemia saanud Tallinna Tehnikaülikooli professori Enn Loigu uurimisvaldkonnad on säästev veekasutus ja veemajandus, uutest probleemidest toob ta välja ravimijäägid ja mikroplastiku. Selleks aga, et Eestil läheks paremini, on erudiidi sõnul vaja teaduspõhist ja innovatiivst tootmist. Kirjutab Ants Vill.

Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudi vee- ja keskkonnatehnika uurimisrühma professor Loigu (72) on hinnanud fosfori ja lämmastiku koormuse levikut ja selle mõju veekogudele, pannud aluse jõgede süsteemsele veeseirele ning töötanud välja toitainete mõju vähendamise meetmeid ning arendanud ka reoveesette käitlemise meetodeid. Tartu Ülikooli lõpetas ta loodusteadlasena. „Erialalt olen geograaf-hüdroloog, saanud lisaks Venemaal hüdrokeemiaalase hariduse. Minu ala on vee kujunemise kogu valdkond: kuidas kujuneb vee kvaliteet, vee formeerumine. Jah, lühidalt võib öelda – veeteadlane. Oma erialalt olen meil ainuke pinnavee kvaliteedi ja kaitse alal töötav professor.”

Kuidas vee juurde jõudsite?

Mul on vee vastu huvi olnud juba lapsest saadik. Vene aja haridus oli väga mobiilne: kui tahtsid midagi eriskummalist, siis oli võimalik õppida eriprogrammi järgi, mina õppisin nii hüdroloogiat. Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist tuli töökoht Tallinna Tehnikaülikoolis, nii sattusin edaspidises elus kokku inseneridega, väga hea kontakt on olnud nendega just vee valdkonnas.

Millised olid toona veeprobleemid?

Tol ajal hakkasid Eestis veeprobleemid teravalt esile tõusma ja seda palju varem, kui mujal Nõukogude Liidus. Ka varem kui Euroopas, sest meil on väike maa, väiksed veeressursid, väikesed jõed, ojad, järved – igasugune tööstus ja põllumajandus hakkas seda ka rohkem mõjutama.

Nii siis kujuneski omal ajal tehnikaülikooli juurde väga tugev veealaste uuringute löögirusikas. Veeteadlased, professorid Harald Velner, Ain Aitsam, Leopold Paal, Heino Mölder ja Uno Liiv – nüüd küll kõik kahjuks manalamehed, kes tegid selles valdkonnas väga tõsist tööd. Käisime lahendamas ka Nõukogude Liidu vee-alaseid inseneeriavaldkonna probleeme, osalesime suurprojektides kuni kuulsa Siberi jõgede ümberpööramise ja Kesk-Aasiasse suunamise projektini välja. Olen ise seal ekspeditsioonil olnud ja aruandeid kirjutanud.

Kas see oli üldse reaalne plaan?

See plaan saab teoks tulevikus. Olin mõned aastad tagasi mitu korda Kesk-Aasias, selgus, et veepõud on väga suur. Türkmenistan, Kõrgõzstan ja Kasahstan on riigid, kus olukord on raske ja kus tülitsetakse vee pärast. Elanikkond kasvab, joogivett napib. Kõigile koolist tuttavad Sõr-Darja ja Amu-Darja, mis suubusid Araali merre, ei jõua tava-aastal mereni, vaid lõpevad enne kõrbeliivas ära. Meri aga kuivab kokku.

Millised Teie uurimissuunad on olnud?

Esiteks: kogu vee kvaliteet ja veeressursid. Kvaliteedinormatiivid viivad meie tegevuse kokku aga vee-ettevõtete liiduga (EVEL). Alates joogiveest, kuidas seda puhastada, sama heit- või reoveega – kui tahad loodusse tagasi juhtida, peab puhastama. Nüüd järgmine aspekt – normatiivid karmistuvad kogu aeg. Muutume keskkonnateadlikumaks, reostus muutub komplitseeritumaks, nii tulevad uued nõuded. Samal ajal peavad need olema täitmiseks realistlikud, et vee-ettevõtted suudaksid nende muutustega kaasas käia ja toime tulla, muidu saavad nad suured trahvid kaela ja satuvad raskustesse.

Kuidas suhtute puidurafineerimistehase kavasse?

Kirjutasin Eesti Ekspressi põhjaliku ja objektiivsete näitajatega loo, mis valgustas selle tehasega seotud probleeme. Samas nägin, et kedagi ei huvitanud objektiivne reaalsus, kõik tahtsid ainult olla tehase vastu. Puhas demagoogia, ei saagi aru, kuidas tegelikud faktid kedagi ei huvita. Oponendist teadlane Ülo Mander rääkis Emajõkke sattuvast 60 tonnist fosforist aastas. Tegelikult ei ole fosfor üldse probleem, puidus fosforit ei ole, fosforit ja lämmastikku on tarvis hoopis lisada, et reovett puhastada. Keegi pole nii rumal, et doseeriks lisatava fosfori sada korda üle! Tegelikult on jutt viiest tonnist fosforist. Praegu satub Tartu linna veepuhastitest Emajõkke neli tonni fosforit aastas, Emajõe üldine koormus on 120–130 tonni aastas. See lisanduv kogus oleks köömes.

Ja nüüd nüanss: eelmisel aastal oli Venemaal ülisuur tulv, Velikaja jõe kõrgvesi tõi korraga Peipsi järve 800 tonni peamiselt loodusliku päritolu fosforit – metsast, soodest ja rabadest. Sellest kogusest on minu hinnangutel inimtekkelist vaid 50–60 tonni. See kõrgvee vall on äsja läbinud Lämmijärve ja võimas fosforivoog pressib end üha edasi järvest väljavoolava Narva jõe ja Vasknarva suunas.

Kas uurimisest loobumine oli viga?

Absoluutselt. Kuidas neid teadmisi saaks ülemäära olla, kui nii valesid fakte esitatakse. Tegelikult on probleemiks hoopis raskmetallid, mis tulevad puidust. Kaasaegne tehnoloogia maksab palju, aga saab kõigega hakkama. Tuleb leida optimaalne tasakaal, kui palju tehnoloogiasse panustada. Seda teadmist korralikud ärimehed teadlastelt ja ministeeriumidelt ootavadki. Eesti riik ütles oma tingimused: tulemus peab vastama kõikidele riigis ja Euroopa Liidus eksisteerivatele normatiividele. See oli ülirange reegel.

Tehase vastased ei tahtnud uurimist, sest siis oleks välja tulnud, et tehast ongi võimalik teha, teoreetiliselt isegi Emajõele. Uurida oleks vaja olnud, kas oleks mõttekas teha Emajõele või leida mõni teine koht. Tehnoloogia igatahes võimaldab seda. Tehas oleks tootnud 240% täiendavat, ülejäävat energiat, mida oleks saanud kasutada vee puhastamiseks. Ei ütle, et tehas sobiks kindlasti Emajõe äärde. Aga Eestisse laiemalt, Peipsi äärde või mere äärde sobiks kindlasti. Eesti vajaks sellist tehast, see tooks sisse suurt raha.

Milline on Eesti vete olukord pärast taasiseseisvumist?

Peipsi seisundit mõjutab kõige rohkem Venemaal asuv Velikaja jõgi, millel on väga suur valgala, mis ületab Peipsi pindala 36-kordselt. On selline looduslik omapära, pole midagi teha. Kaks asja langesid kokku: euroliidu rahaga sai ehitatud Tartusse suur veepuhasti, fosfori kogused vähenesid 7 mg liitris 0,4 mg liitris. Põllumajanduses kahanes lämmastikväetiste kasutamine väga tugevalt, sest raha nappis. Kogused langesid enam kui 250 000 tonni pealt aastas ligi 30 000 tonni peale. Need kaks asja sattusid kokku.

Peipsi probleem on see, et lämmastik kukkus ära, fosfor Tartus samuti, aga Pihkva järvest tuleb fosforit peale, tasakaal on paigast ära. Nii hakkavad vohama sinivetikad. Lämmastikku ju vette lisada ei tohi, ei saa suurendada reostuskoomust, nii tuleks hakata eemaldama veelgi enam heitvetest fosforit Pihkva linnas. Velikaja mullune suurvesi on toonud Peipsisse looduslikku päritolu lämmastikku nii palju juurde, et sel suvel enam järves õitsemist ei täheldatud.

Kuidas on ülejäänud veekogude seisund?

Eesti on üks puhtamaid piirkondi üle ilma, niipalju kui see üldsegi olla saab. Siin ongi probleem: kuidas edasi minna? Kas ootame ainult neitsilikku loodust või, kui insener on võimeline tagama ettevõtete siia rajamisel etteantud kvaliteedi, siis peab rahvas ütlema, kas ta on selliste tingimuste juures nõus ettevõttega.

Kas on ka probleeme?

Ega meiegi probleemideta ole. Üks mureallikas on ravimijäägid vees: diklofenak ja penitsilliin. Iga seakasvatuse siga saab päevas ühe süsti, et ta terve püsiks. Uus mureallikas on mikroplastik. Plastikuid kasutatakse juba ammu, aga nüüd on mikroplastik hakanud toiduahelas akumuleeruma sellises koguses, et seda on juba kalades näha. Ka Läänemere kalades. Nende ülipeenikeste osakeste uurimiseks tuleb metoodikaid alles hakata välja töötama. Kalakestele on need kui võõrkehad ohtlikud. Aga see on probleemiks vee-ettevõtetele, kes peavad vett ka mikroplastist puhastama hakkama. Tehnoloogiad on olemas, aga see on taas lisakulu.

Milline on Eesti vete tulevik? Kas kannatab suuri ettevõtteid teha?

Mis puutub põllumajandusse, siis on meil ääretult suured võimalused. Hea, oskusliku majandamise juures on võimalik saake nimetamisväärselt tõsta. Praegune saagikus jääb Põhjamaadele 2–3 korda alla. Saakide tõstmine tähendab aga väga teadlikku maaharimist, et loodust ära ei reostaks .

Sama arenguvõimalus on Eestis ka suurtööstusel. Ainult üks peab olema selge, see mida kiputakse alahindama või millest lausa mööda vaatama: koostöö, koostöö, koostöö teadlastega. Ainult see süntees tagab tulevikus edu. Vaadake, millise kiirusega arenevad tehnoloogiad. Kasvuruumi on kõvasti: puit läheb suuresti töötlemata välja. Põllumajanduses läheb 83% piima välja Lätti ja Leetu toorpiimana, sealt tuuakse siis meile tagasi piimatooteid.

Oleme teaduspõhisest ja innovatiivsest tootmisest kaugel, ei ole koostööd ettevõtete ja teadlaste vahel. Rohkem peaks olema avatud koostööd teadusega ja usku teadusesse.

Kas insenere ja teadlasi kuulatakse Eestis üldse liiga vähe?

Absoluutselt. Seda ei tee isegi ministeeriumid. Kas ministeeriumid julgesid puidurafineerimistehase debati alal sõnagi öelda? Ei. Keegi ei reageerinud ka avalikkuses esitatud ilmsetele valeandmetele. Poliitikud tahtsid valimistel edu saavutada. Ja sinna orki me tegelikult lähmegi, et keegi ei julge oma mugavusest ja kartusest öelda, kuidas asjad on. Üldiselt on olemas uued tehnoloogaid, on võimalused teha nii, et on puhas keskkond ja on ka tootmine. Aga selleks on vaja teaduspõhist lähenemist. Möödas on need ajad, kui teadlane ja tootja kumbki omaette tegutsesid.