Viis episoodi insener Jaan Tamme elust

Tallinna Tehnikaülikoolis autoinseneriks õppinud Jaan Tamme elu on pakkunud ühe põneva väljakutse teise järel, viies teda teemantide juurest desintegraatorite maailma ja paisates seejärel õhku ehk Lennuliiklusteenindusse ja Lennuakadeemiasse. Sellest, kuidas rikastada asteroidi plahvatuse tulemusel tekkinud kivimit impaktiit, mille sees olid teemantiterad ja paljust muust ka, rääkis Tamm Inseneeria kaasautorile Paavo Kangurile.  

„Olen lõpetanud Rõngus 8 klassi, Nõo Keskkoolis matemaatika ja füüsika eriklassi ning TPI mehaanikateaduskonnas õppinud autoinseneriks. Teise kursuse tudengina sukeldusin õppejõu Aleksei Tümanok juhendamisel desintegraatorite maailma, tegime koostööd Silikaatbetooni instituudiga ja legendaarse Johannes Hindi juhitud erikonstrueerimisbürooga Desintegraator, kus oli alati palju huvitavaid ideid alates silikaatbetoonist ning lõpetades imevee ja tervendavate toitesegudega, millest kuulsaim oli AU-8.  Minu kõige esimene projekt oli seotud Siberis Hatangas tehtava arendusega. Otsisime tehnoloogiat Popigai asteroidi kraatri kivimitest teemantide eraldamiseks desintegraatortehnoloogia kaasabil.“

Esmapilgul mõtlen, et Jaan Tamm räägib Tunguusi meteoriidist, kuid jutt on siiski maad 35 miljonit aastat tagasi tabanud asteroidist ja selle kraatrist.

„Me pakkusime välja ühe tootmise osa jahvatuse tehnoloogilisele lahenduse, kuidas jahvatada ja rikastada asteroidi plahvatuse tulemusel tekkinud kivimit impaktiit, mille sees olid teemantiterad. Mõte oli jahvatada impaktiit desintegraatoris ja hiljem sellest flotatsiooni meetodil separeerida välja teemandid. Desintegraatoris asetleidva põrke tulemusena purunes habras kivim tolmuks ja jättis teemandid suhteliselt terveks. Käima see tehas lõpuks siiski ei läinud, kuigi mõned masinad me sinna Hatangasse tootsime. Kaugel põhjas oli korraliku tehase ehitamine liiga kallis, aga kergseintega hoonetes vesi külmus ja flotatsiooni ei saadud toimima.“

Teadus ja leiutamine

„Teaduskraadi kaitsesin tööga „Kütuse separatsioonjahvatus desintegraatoris“. Selle idee oli, et süsi jahvatati tolmuks ja puhuti otse desintegraatorist ka katlasse. Et söetolm oleks piisavalt peeneteraline, tuli kasutada separatsioonjahvatust – materjal ringles jahvatussüsteemis ja sellest separeeriti piisavalt peeneks jahvatatud osakesed välja. Me tootsime neid seadmeid ja müüsime läbi „Mašinoekspordi“ Austriasse ja Saksa Liitvabariiki.

Lepinguid jagus ja me teenisime tollasele Tallinna Polütehnilisele Instituudile head raha. Aleksei Tümanok oli pühendunud teadlane, modelleeris keerulisi tehnoloogilisi protsesse otsides põhjuse ja tagajärje seoseid ning temaga oli huvitav koos töötada. Arvutasime konstruktsioone läbi, kombineerisime rootori sõrmede konstruktsiooni ja põrkepinna kaldenurkadega, optimeerisime seadmete energiatarvet. Paar aastat olin Eesti parim noor leiutaja ja sain ka Nõukogude Liidu Rahvamajandussaavutuste Näituste pronksmedali leiutustegevuse eest. Kuid koos Nõukogude Liidu lagunemisega kadus ka huvi desintegraatorite vastu ja meie tööpõld kuivas kokku,“ meenutab Jaan Tamm, kes impeeriumi kokkuvajumise tuultepööristes lendles lennundusse.

Sõrmus ja Lennuliikluseteeninduse loomine

Tamme kutsus lennundusse endine piloot, 1990. aastate alguses Lennuameti peadirektorina töötanud Mati Sõrmus. Tal oli selge, kuidas ette valmistada piloote ja Nõo Keskkoolis oli see ka käivitatud, kuid muu osas, eriti IT ja sidetehnoloogia spetsialistide koolitamise vallas edasise kohta selgus puudus.

„Eesti on väike ja meie ühised tuttavad soovitasid rääkida minuga. Nii me kohtusime Lennuametis 1992 lõpus 1993 alguses. Läks jutuks ja selgus, et Lennuametis on toimumas konkurss peadirektori asetäitja leidmiseks. Osalesin, osutusin valituks ja nii sai minust Lennuameti peadirektori asetäitja lennuliikluse korraldamise alal,“ meenutab Tamm.

„Mati Sõrmus oli avatud suhtlemisega mees, kes ei tahtnud alati olla kõige targem, aga ta tahtis asjad ära teha. Mõni mees on selline, kes tahab olla maru tark ja teisi ei kuula. Tema kuulas. Tolle aja Lennuamet oli väga tegus tänu sellele, et igal nädalal oli ühine ajurünnaku päev, kus me asju koos arutasime ja tärne pagunitel ei loetud. Koostöövõime ja -tahe oli Sõrmuse pluss. Ta oli teotahtelise keskealise piloodina ja energilise mehena kapteniistmelt pensionile jäänud ja võttis uut ametit täie südamega. Temale oli see missioon.“

Kuna Euroopas reorganiseeriti samal ajal lennuliiklusteenindusi sõltumatuteks ettevõteteks, hakati ka Eestis seda Aerofloti pärandiga organisatsiooni ümber kujundama. „Ka Lennuameti esimese peadirektori Rein Järvega, kes oli maandunud lennuinfo osakonnajuhataja toolil, sai palju suheldud. Ta oli ujunud nõukogudeaegses bürokraatias kui kala vees ja tal oli selle kohta palju värvikaid ütlemisi ja mõtteteri, mida ka uutes oludes kasutada võis. Kõvade isiksustega oli huvitav koos töötada ja õppisin neilt palju.“

Aprillis 1996 sündis eelarveline asutus Lennuliiklusteeninduse Keskus ja siis tuli veel ligi kaks aastat veenda inimesi, et sobivaim vorm kiiret arengut ja mahukaid investeeringuid vajavale asutusele on aktsiaselts.

Aastaga 2006 lõppes tema tegevus Lennuliiklusteeninduse AS juhina. Kaks aastat hiljem suundus ta Brüsselisse lennuliiklusteeninduste rahvusvahelise ühisorganisatsiooni CANSO (Civil Air Navigation Services Organisation ) tehnikajuhiks. „Me koondasime liikmesorganisatsioonide seisukohti ja kooskõlastasime Euroopa Liidu lennundusalast seadusandlust ja arengut puudutavat. Lennuliikluse korralduse valdkonna reorganiseerimiseks oli käivitunud Ühtse Euroopa Taeva (Single European Sky) initsiatiiv ja lennuliiklusteenindused said CANSO kaudu võimaluse protsessi kujundamisel kaasa rääkida.“

Eesti Lennuakadeemia rektori toolil

Peagi meelitati Jaan Tamm Tartusse kandideerima rakenduskõrgkooli Eesti Lennuakadeemia rektori kohale. Üks kutsujatest oli lennundusmuuseumi looja ja nõunike kogu esimees Mati Meos.

Lennuakadeemia valmistab ette piloote, lennujuhte, lennuettevõtete käitamise spetsialiste, õhusõidukite mehaanikuid ning side- ja navigatsioonisüsteemide spetsialiste.

„Alustasin tööd 1. septembril 2009 ja päev hiljem toodi mulle lauale Lennuakadeemia uue hoone ehituse materjalid. Tuli hakata tegelema ehituse ettevalmistusega – töö- ja eriosade projektid, ehitushange, liitumiste kooskõlastused ja muu selline. Projektiga oli ehitusmahu osas trikitatud, seda oli kiirustades ümber tehtud ja viidud lõpuks rahastamistingimustele vastavaks, kuid sellesse oli jäänud lahendamata küsimusi. Aga õnneks oli meeskond hea – Lennuakadeemia tänane haldusdirektor Priit Mootse,  IT juht Vahur Värav ja ehitusküsimustes tellija esindajaks palgatud Sirje Lundre olid hästi asjalikud ja koos nende ning teiste tublide akadeemia töötajatega sai lõpptulemus ka igati korralik.

Ehitushankega sattusime „miini“ otsa, nagu seda riigihangete puhul ikka vahel on juhtunud. Hanke võitis Kristiine Ehitus, kes oli juba mingites skandaalides ja varsti ka pankrotiprotsessis. Meie pidime aga riigihanke reegleid täitma. Sekeldusi oli palju. Tuli lepitada ja läbi rääkida, et petetud alltöövõtjad laiali ei jookseks. Õnneks oli peatöövõtu hankes ka partner – Arco Ehitus, kes suutis objektijuhi Marek Lillemetsa ja lepitatud allhankijatega protsessi lõpuni viia. Ma kardan, et nad jäid kahjumisse, kuid maja väikse hilinemisega õnneks 2011 augustis, parajalt enne õppeaasta algust, valmis.

Natuke tuli maadelda ka arhitekt Andres Lungega, sest tahtsime arhitekti mõningaid lennukaid ideid tagasi tõmmata. Me ei tahtnud ehitada templit või mälestusmärki Eesti lennundusele, vaid praktilist ja toimivat kooli. Korrigeerisime sisekujundust, kärpisime kallite materjalide kasutamist. Aga usun siiralt, et arhitekt Andres Lunge võiks saavutatuga rahul olla. Tema suurepärane lahendus – hoone propellerikujuline struktuur jäi ilusasti paika. Kuskil ajakirjanduses sain muidugi sõimata kui arhitektuurivaenulik persoon, aga saime hakkama. Me kulutasime neli miljonit eurot 4000-ruutmeetrisele eriprojektiga hoonele, mis on hea tulemus,“ hindab Tamm tagantjärele.

Kõrgharidusreformist ja tudengite motivatsioonist

Kui kooli kaunis peahoone oli valmis saanud, tuli kuidagi kohastuda kõrghariduse reformiga. „Samuti elasime üle kõrgharidusreformi. See oli haridusminister Jaak Aaviksoo kavandatud ja käima lükatud reform, mille suur eesmärk oli parandada kõrghariduse riiklikku korraldust ja mis koosnes tervest paketist meetmetest. Riikliku tellimuse pearahapõhine rahastamine asendus riikliku tegevustoetusega ja alates 2013. aastast alustatigi avalik-õiguslike ülikoolide ja riigi rakenduskõrgkoolide rahastamist vastavalt tulemuslepingutele. Õppeasutusele anti õigus tulenevalt oma profiilist, talle pandud ülesannetest ja lähtudes olemasolevast koolitusvõimsusest otsustada, kui palju õppekohti luuakse. Ühtsetel alustel vastuvõtt toimus õppekavapõhiselt. Kõige selle juures ei olnud kõrgkoolil enam õigust võtta õppeteenustasu täiskoormusega eestikeelsel õppekaval õppivalt üliõpilaselt. Muudatused rakendusid järk-järgult kolmeaastase üleminekuperioodi jooksul nii rahastamise kui ka enne 2013/2014 õppeaastat õpinguid alustanud üliõpilaste osas. Tasuline kõrgharidus vähenes oluliselt, kõrgkoolidele kompenseeriti üleminekuperioodi jooksul saamata jääv riigieelarveväline rahastamine proportsionaalselt varasematele mahtudele.

Väidetavalt tuli selle vangerdusega raha kõrgharidusse juurde ja süsteem tervikuna muutus üliõpilase jaoks õiglasemaks – noorel tekkis kindel võimalus õppida tasuta, kui täidab semestris 30 ainepunkti eestikeelsel õppekaval. Alates 2013. aastast kolmeks aastaks sõlmitud esimesed tulemuslepingud lähtusid varasemast riikliku koolitustellimuse rahastamisest, järk-järgult hakkas raha lisanduma kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete tulemusnäitajate ehk indikaatorite alusel, samuti riigi strateegiliste eemärkide täitmiseks määratav summa,“ kirjeldab Jaan Tamm, kes oli tol ajal kaks perioodi rakenduskõrgkoolide rektorite nõukogu esimees.

„Kollektiivselt tegime „kodutööd“ rakenduskõrghariduse spetsiifiliste nüansside selgitamiseks ja läbirääkimisi oli palju nii Haridus-teadusministeeriumi kui ka Riigikogu kultuurikomisjoni tasandil. Rakenduskõrgharidus erineb akadeemilisest kõrgharidusest oluliselt suurema parktikamahu poolest, mis tihtilugu on ka võrdlemisi kallis. Näiteks piloodikoolituse lennupraktikat või lennujuhi simulaatorharjutusi ei saa läbi viia suvise töötamise ajal ettevõttes, selleks tuleb täita sertifikaadiga ette nähtud tegevused, milleks omakorda on vajalik katta lennukite ja muude seadmete hankimise ja instruktorite palkamisega seotud kulud.

Samas vastukaaluks suurematele õppekuludele saame tulemuseks töövõimelisema spetsialisti. Kui tavapärase kõrghariduse omandamise järel on noorel inimesel aega tegeleda aastaid mediteeriva eneseotsinguga, siis piloot peab suutma lennukiga õhku tõusta ja maanduda. Lennujuht peab istuma pulti ja hakkama saama omal erialal ja sedasi on ka rakenduskõrghariduse muudel erialadel.“

Akadeemilise kõrghariduse ideoloogid jutlustavad, et kõrghariduse eesmärk ei pea olema niivõrd riikliku tellimuse täitmine kuivõrd kultuurilise järjepidevuse tagamine ning noore ettevalmistus ei peagi olema seotud tööturuvajadustega. Korraliku insenerina Jaan Tamm esoteerikat ja folkloori ei armasta, eriti töö asjades.

Mitut lennujuhti vajab Eesti?

Kevadel mõtlevad noored, et tahaks saada piloodiks, arstiks, filmirežissööriks, pankuriks ja õpiks midagi huvitavat. Saadakse sisse, õpitakse kaks aastat üldaineid ja lõpuks eriala (kui üldse niikaua vastu peetakse) ning siis asub noor inimene ettevõttesse stažeerima ja selgub, et talle see ala ikkagi ei istu või ta lihtsalt ei saa hakkama. Halb filmirežissöör võib maanduda reklaamibüroosse ja hakata tootma igavaid reklaame, rumal pankur võib minna kiirlaenuärisse, aga lennujuhtide või pilootide puhul ei saa lubada halba spetsialisti tööle.

„Kui ma olin veel lennuliiklusteeninduse keskuse juht, siis meil oli tavapärane kirjavahetus Lennuakadeemiaga, kus igal aastal küsiti, kui palju oleks lennujuhte vaja. Vastasime, et normaalse väljalangevuse korral oleks vaja kaks lennujuhti aastas. Selle peale oli Lennuakadeemia esimene rektor Villu Mikita pahane, mainides, et öelge kümme, sest muidu peame oma tegevuse ära lõpetama. Tõde ja õigus on seal kuskil vahepeal. Tegelik elu on mitmepalgeline, sest mõned lõpetajad ei taha õpitud erialal töötada, osa läheb välismaale tööle või noored naised suunduvad emapuhkusele. Kõigist lenduritest ei saa tegevpiloodid ja kõik lennujuhid ei maandu lennuliiklusteenindusse. Samas näiteks lenduri kogemusest võib olla väga palju kasu ka lennujuhtimises või lennuinfoteeninduses. Maailm on noortele lahti, ka täna minnakse ära rohkem, kui tagasi tullakse,“ arutleb Jaan Tamm haridusmaastiku omapärade üle.

Kolm Lennuakadeemias õpetatavat eriala – õhusõiduki juhtimine, lennuliiklusteenindus ja õhusõiduki ehitus ja hooldus on Lennuameti poolt sertifitseeritud. Ilma selleta ei saaks lõpetajad töötada lennundusettevõtluses. Nendel erialadel on õppekavas kohustuslikud ained ja sisu, millest kõrvale kalduda ei tohi.

„Kui nüüd vaadata tulemusi, siis tekib hulk huvitavaid ja olulisi hariduspoliitilisi küsimusi. Näiteks lennujuhid saavad nelja aastaga akadeemiast suhteliselt üldise hariduse ja loomulikult tuleb läbida stažeerimise etapp. Lõppviimistluse peab spetsialist saama töökohas.

Samas oleme tellinud Lennuakadeemiast lennuliikluse kutseõppe kursuseid, mis kestavad kaheksa kuud ning oleme saanud parema tulemuse kui tavapärase nelja-aastase rakenduskõrgharidus-õppega. Siin on selgelt mõttekoht. Kas on gümnaasiumi lõpetamise melus erialavalik ebaõnnestunud või on noore inimese motivatsioon nelja aastaga hajunud?“ küsib Tamm, kes sai side-navigatsioonispetsialiste koolitamise korraldamise eest Eesti Kaitseväe teeneteristi.

Pärast tööd akadeemias siirdus tegus mees Põhja-Euroopa lennuliiklusteenistuste programmibüroo juhataja (North European Functional Airspace Block – NEFAB – Programme Office Manager) kohale. NEFAB-i on koondunud neli riiki – Norra, Soome, Eesti ja Läti, programmibüroo korraldab nende riikide lennuliiklusteenistuste koostööd uute tehnoloogiate juurutamisel.

„Rootslased ja taanlased olid ka kambas, aga FAB-i loomise staadiumis nad siiski eraldusid ja otsustasid 2 riigi blokina paremini hakkama saada,“ pakub Tamm.