Vivika Tihkan: Disainimaailma kirglik asjatundja

Balti jaama lähistel asub endisaegsest raudteeametnike klubist ümber ehitatud ärihoone, kus on oma koha leidnud kaks eri valdkonna firmat. Külastajatele avaneb võimalus einestada peaaegu keset sisustussalongi – Vivarec pakub silmailu disaini näol ja restoran Apelsini Raudtee annab tööd maitsemeeltele. Selle omalaadse koosluse idee tuli Vivareci ühelt omanikult ja tegevjuhilt Vivika Tihkanilt, kellega käis vestlemas Kristel Ainsalu.

Juhustes peituvad võimalused „Minu elus on väga palju toimunud juhuste tõttu, millest olen kinni haaranud. Mu majandusteaduste kandidaadikraadiga vanemad arvasid, et teedeehituse eriala asemel võiksin õppida hoopis tööstus- ja tsiviilehitust. Vahepeal oli mõttes õpingute jooksul ka majandusteaduskonda üle minna, aga kuna ehituse eriala mulle meeldis, jäin sellele siiski truuks. Vanemad ei avaldanud mulle küll survet, kuid ma ei teadnudki, et elus võib olla veel muid valikuid peale kõrghariduse omandamise,” meenutab Vivika.

Lõpetanud aga 1990. aastal tolleaegse TPI, mõistis ta, et ei suuda terve päev konstruktorina arvuti taga olla ja joonestada, nii et inimestega ei suhtle. „Jätsin inseneritöö arhitektuuribüroos sinnapaika, kui kursusevend kutsus mind ühte Soome firmasse küprokit ja muid viimistlusmaterjale müüma. Alustasin projektimüügiga: varustasime siinseid ettevõtteid materjalidega, mida Eestis tol ajal saada veel ei olnud, näiteks fassaadimaterjalid, siseuksed jm. Mõistsin, kui väga mulle meeldib suhtlemine ja asjade korraldamine. Tekkis soov, et minust sõltuks midagi.“

Aasta 1996. Vivika tahtis minna Itaaliasse sisustusmessile, et ettevõtte tootevalikusse uusi kaubagruppe leida. Tööandja aga ei näinud selleks võimalust ning keeldus sõidukulusid katmast. Vivika võttis puhkuse, sõitis oma raha eest messile, tuli tagasi suure hulga ideedega ja… lasti lahti. „Praegu ütlen ma aitäh toonastele soomlastest tööandjatele – ilma selle takistuseta ei oleks ma siin, kus ma olen.“ Kuigi alguses võib selline asi jalgealuse alt ära lüüa, vastab täielikult tõele väide, et kui üks uks sulgub, avaneb teine või lausa mitu uut.

Vivika alustas nullist. „Olin 29-aastane ja ilma ettevõtluskogemuseta, kuid mul ei olnud suurt valikut ja seega otsustasin proovida. Ja proovin siiani,“ viskab Vivika nalja. Alustamise hetkel oli Vivarecil kolm osanikku, sealhulgas itaallane Massimo Nava, kelle ettepanekul sattuski Vivika tutvuma Itaalia keraamikatööstuse telgitagustega. Nüüd toimetavad nad firmas Navaga omanikena kahekesi.

„Kuigi ettevõtlusega alustamisel ei ole minu arvates mingeid vanusepiire, on noorena lihtsam sellesse sukelduda – sul on energiat rohkem, sa lähed ise entusiasmiga kaasa ning saad täielikult asjale pühenduda. Vanemana oled alalhoidlikum, sest siis on juba ühtteist, mida kaotada. Loomulikult oli mul alguses hirm, kas ma ikka saan hakkama. Suurem hirm läks pärast poolt aastat tegutsemist üle, kuigi pinge oli sisemuses veel paar aastat. Julgustas kindlasti see, et juba esimese aasta lõpus olime kasumis. Kahjumis olemegi olnud vaid korra: sügaval masuaastal 2008 ei suutnud me nii kiiresti kokku tõmmata, kui oleks vaja olnud.“

Vivika motoks on see, et lahendamatuid olukordi pole – on vaja lihtsalt kõige õigem lahendus välja valida. Vajadusel korjata riismed kokku ja minna edasi. Eksimist ei ole vaja karta ja vahetevahel ongi lubatud seda teha. „Eks seda juhtub ka töötajatel, sest eksimine on ju inimlik. Selle juures on aga oluline, et probleeme ei varjataks, ning eksimisele peab järgnema analüüs, kuidas viga parandada. Ma ise olen hea analüüsija, tugev keeruliste olukordade lahendajana – rasked juhtumid tuuakse tavaliselt mulle lahendamiseks.“

Avameelne juht

20 aasta pikkune koostöö itaallastega ei ole Vivikat n-ö puhtaks eestlaseks jätnud ja on mõjutanud teda vaid positiivselt. „Ma olen avameelne ja ütlen asjad välja – olen aru saanud, et eestlaslik „pilt on, häält ei ole“ stiil ei vii kuskile. Selleks et probleemi lahendada, on kõigepealt vaja seda teadvustada ja see välja öelda. Ka meie koosolekud on temperamentsed, vahel isegi lärmakad,“ muheleb Vivika.

Itaallastel on oma tugevad harjumused, näiteks see, et pärast kella 11 ei tohi mingil juhul enam cappuccino’t juua – see kuulub hommikusöögi juurde ja see on seadus. Samas valgusfoori punane tuli on nende jaoks lihtsalt soovituslik ja äri poolelt on nad samamoodi paindlikud. Nad on nõus erandeid tegema, vastu tulema, ei ole rangelt reeglites kinni – nendega on hea äri ajada. Eestlastelt võiksid itaallased Vivika sõnul õppida vaid ehk stabiilsust.

„Kui välja tuua, kellega on raske olnud koostööd teha, siis türklastega– nende korrektsus asjaajamises jättis soovida. Ma ei ole seda väga tundnud, et mind ei aktsepteerita seetõttu, et olen naine. Respekt tekib eelkõige isiksuse vastu, sõltumata soost. Naised võiksid ärimaailmas rohkem toimetada, aga ilmselt on väiksem riskijulgus see, mis naisi ärist eemale hoiab – nad eelistavad kindlamaid valikuid ja stabiilsust. Tegelikult on Eestis väga palju tarku ja tublisid naisi, näiteks kasvõi meie president.“

Vivarecis on igal töötajal võimalik asju iseseisvalt teha ja seal ei töötagi alluva mentaliteediga töötajaid. „Me ei ole raamides firma. Töötajatesse suhtun nii, nagu olen suhtunud heas mõttes oma lastesse – ma ei ole kontrollifriik, pakun iseseisvust ning üritan toetadasuunata. Minu praeguseks Eestisse kolinud itaallasest äripartner teatab vahel, et meil ei ole firmas korda, samas aga tekitab selline tegutsemisviis töötajates inspiratsiooni ja võimaldab end teostada. Meil on üle 10-aastase staažiga töötajaid palju, mõni on vahepealtöötanud paar aastat mujal ja siis tagasi tulnud. Selline stabiilsus tagab suure kogemustepagasi ja professionaalsuse, mis on projektmüügiga tegelemisel väga oluline. Võin uhkusega öelda, et meie töötajaid hinnatakse kui eksperte.“

Kindlasti on Vivarecis unikaalne töökeskkond. „Otsisime uut äripinda juba kinnisideega teistest eristuda ja teha midagi uutmoodi. Kui kord sellest räämas majast mööda sõitsime, siis armusin sellesse esimesel pilgul. Nautisin tõeliselt maja renoveerimise protsessi, nii et kui mõelda edasistele teetähistele, siis sedalaadi arendustega tegeleksin tulevikuski hea meelega edasi,“ ütleb Vivika.

Kõrgdisain loob õige meeleolu

Vivika sõnutsi on nauditav pool tema tööst eelkõige disainimaailma ja uudsete disainilahendustega kursisolek. „Lihtsustatult öeldes meeldib mulle kõik, mis on ilus. Ideid käin ammutamas välismessidel, iga-aastasel keraamikamessil ja disainimessil Itaalias,“ lausub Vivika. Uute koostööpakkumiste korral määrab tootekataloog suuresti tema otsuse – kas see disain kõnetab teda või mitte. Tänu tema aastatepikkusele kogemusele on teda siiski raske üllatada.

Ka tootedisain, näiteks kodumasinate puhul paelub teda – lisaks funktsionaalsusele peab kodune abivahend olema silmale kaunis vaadata. „Mood on samuti mulle südamelähedane. Näiteks Coco Chanel on olnud mulle suureks inspiratsioonipärliks, hämmastades oma julgusega, pannes jalga püksid ja tuues massidesse üleõlakoti. Nii on ta oma uljusega mõjutanud tänapäeva naiste eluolu.“ Vivareci salongi seinal võib kohata Chaneli kuulsaks muutunud lauset: „Mood hääbub, aga hea stiil jääb alles.“ („Fashion fades, only style remains the same“.)

„Ka kokkamine ja gurmeetoit on üks hea maitse ja moevoolu avaldumise vorme. Meil on näiteks sõpradega oma gurmeeklubi ja olen käinud ka profikokkade juures hõrkude roogade valmistamist harjutamas.“ Kirglikust huvist
toidukunsti vastu tekkis Vivianil ka mõte ühe katuse alla koondada nii sisustussalong kui restoran.

Professionaalse disainerina ei ole Vivareci juht ise kunagi kätt proovinud, kuid oma kodu on Vivika otsast lõpuni ise kujundanud. „Kunstikoolis ma ei käinud, kuigi lapsepõlv möödus mul suuresti kirjutuslaua taga – joonistasin
nukke, nende riideid, tegin kollaaže. Arvasin, et pole piisavalt andekas. Eks niisuguste uskumuste tõttu jääb elus palju tegemata,“ tõdeb ärinaine. „Vivareci tegutsemisaastate jookul oleme aga toetanud sisekujundajate kursusi mitme kõrgkoolide juures oma materjalidega.“

Partnerlus mitmes mõõtmes
„Ma hindan väga seda, mida meie Eesti disainerid teevad. Meie firma missiooniks ongi neile nende töös kaasa aidata, olla omamoodi kaaskujundajaks meie arhitektuurimaastikul; teha hea disain ning arhitektuur võimalikuks, leides selleks sobivad materjalid. Üks hiljutistest vaimustust tekitavatest tulemustest on näiteks fassaad hotellile Lydia. Samuti on üks meie eesmärke teha kodukujundus inimeste elustiili osaks. Korraldame iga kuu esimesel kolmapäeval salongiõhtuid, kus tutvustame uusi tooteid disainirigkondadele ja lihtsalt sellest valdkonnast huvitatud inimestele ning seda kõike suupistete ja mõnusa muusika saatel.“

Ettevõtja on ettevõtja 24/7. „Jah, teinekord teen ka kodus tööd, aga üritan vähemalt laupäeval-pühapäeval seda vältida. Kuigi meilidele olen alati avatud – lihtsalt mul on valikuvabadus neile mitte vastata, kui küsimus kannatab oodata. Arhitektid töötavad tihtipeale ööselgi ja vahel otsime mõnega veel poole öö ajal disainilahendusse sobivaid materjale. Mulle see sobib! Aga puhkusereisidel lülitan end välja ja tööasjadega ei tegele.“

Ettevõtjad on ärategijad
Hea äriidee teostamine ei peaks kunagi raha taha jääma. „Olen saanud tohutult palju sponsorlust paluvaid kirju, aga minu postkasti ei ole laekunud mitte ühtegi head äriideed, mille teostamiseks otsitakse partnerit või investorit. Toetuskirjad paluvad reeglina raha reisimiseks, näiteks Austraaliasse, aga mina ei ole ka Austraalias käinud,“ toob Vivika välja selliste toetuste küsimise absurdsuse. Noored võiksid julgemalt otse ettevõtjate poole pöörduda – otsida neid firmasid, kellele võiks nende äriidee kasulik olla, ja koostööprojekte välja pakkuda. „Ettevõtjaid iseloomustabki asjade ärategemine ja usun, et hea mõtte elluviimine paelub paljusid. Jah, ilmselt on mõnel ka hirm, et idee varastatakse ära, aga sellest pole ju ka kasu, kui see jääb lauasahtlisse tolmu koguma.“

Ettevõtluse eesmärk on midagi korda saata ja väärtust luua. Ettevõtja ei oota, et teised midagi tema jaoks või tema eest ära teevad, ta otsib ise lahendusi. Paljud ei sobi seetõttu ettevõtjaks, et ootavad korraldusi ja stabiilsust. Üldjoontes on võimalik ettevõtjalikke omadusi endas arendada, näiteks töökust, riskijulgust ja omaalgatuslikkust. Ettevõtjana peab aga siiski ise ujuma hakkama. Otsustusjulgus on oluline, sest see on liikumine – niikaua kui otsust ei ole, on seisak. Isegi kui otsus on vale, on ikkagi edasiminek, kasvõi kursimuutmise hinnaga.

Kuid eduks on vaja ka teadmisi. „Matemaatikat ei saa näiteks ära õppida, aga sellest peab aru saama, sest see on kogu elu ja loogika alus. Ma ei ole kunagi raamatupidamist õppinud, aga kui sa loogikast aru saad, siis mõistad ka, miks mingid numbrid kuskilt tulevad.“

Oma kolmele lapsele, kellest kaks on juba täiskasvanud, ei soovita Vivika tööd, mis ei ole hingelähedane. Töö on väga oluline osa meie elust ja see peab meeldima, nii oled ise õnnelik ja ka tulemus on hea. Mida ütleksid praegu 10-aastasele endale? „Rohkem usku enesesse! Julgust. Julgust olla eriline ja omamoodi. Julgust oma mõtteid välja öelda ja tegutseda. Seda ütleksin ka tänapäeva noortele, kes tahavad olla pigem ühesugused. Ma ei saa vahel arugi, et kas pildil on minu laps või mõni tema sõbranna,“ muigab Vivika. „Tehke midagi teistmoodi! Kui tahate olla edukad, siis peate eristuma.“