VKG valmistub Lüganusel moodsaks rohetootmiseks

Põlevkiviõli tootjana tuntud suurettevõte Viru Keemia Grupp kavandab Ida-Virumaale Lüganuse valda paberipuidu ja puiduhakke väärindamise tootmiskompleksi. „Uus kompleks loob enam kui veerandtuhat töökohta ja hakkab nelja aasta pärast tootma ligi pool miljonit tonni biotooteid aastas ning lisaks veel 730 gigavatt-tundi aastas taastuvat elektrienergiat,“ tutvustab suurt äri-, aga samas ka silmapaistvat rohepöörde projekti VKG biotootmise arendusjuht Lauri Raid. Kirjutab Ants Vill. Puidurafineerimistehas on tavaettekujutuses tehas, mille harmooniat keskkonnaga ette ei kujutata – kuidas lahendada näiteks vee ja õhu temaatika. Tegelikult on mure põhjuseks nõukogudeaegne tööstuskultuur, kus keskkonnahoiule rõhku ei pandud. Euroopa tootmiskultuur ja tehnoloogiad elasid eelmisel sajandil läbi revolutsioonilise keskkonnahoidlikkuse pöörde. Ka tootmine võib, aga üha rohkem ka peab olema roheline. „Selliseid rohelise arengu edukaid näiteid on tuua meie lähinaabritelt, suurtest metsatööstuse riikidest Soomest ja Rootsist,“ räägib arendusjuht Lauri Raid. „Meil on neilt palju õppida sellest, kuidas metsa rahvuslikuks rikkuseks väärindada. Lühidalt öeldes: puidutöötlemise tehnoloogiad on arendatud ülimalt keskkonnahoidlikuks, loome oma tootmise just neile toetudes. Uue kompleksi puhul on tegu tõelise rohetootmisega: töötleme biotoodeteks paberipuitu ja puiduhaket, mis täna muidu töötlemata välismaale müüakse või elektrienergia saamiseks põletatakse. Meie tootmisjäägid väärindatakse kas kõrvaltoodeteks, taaskasutatakse energeetikas ja tootmises kasutatud keeduleelis regenereeritakse protsessis uuesti kasutatavaks keeduleeliseks. Õhu- ja veenäitajate tase uuel tootmiskompleksil vastab PVT (parima võimaliku tehnoloogia) kriteeriumidele, millele vastavad vaid uued KRAFT-tehnoloogial tehased. Lisaks toodame oma tegevuse ühe produktina taastuvaallikatest soojusenergiat ning elektrit. Juhitav taastuvelektritoodang ulatub 730 gigavatt-tunnini (GWh) aastas, pool läheb enda tarbeks, ülejäänuga saame toetada Eesti roheenergeetikat. See on moodsa rohelise tootmise lühikokkuvõte.“

Tootmine ja keskkond

Uus kompleks peaks praeguste plaanide järgi hakkama toodangut andma 2027. aasta lõpus. Aastane tootmisvõimsus on 330 000–500 000 tonni biotooteid ja 730 GWh taastuvat elektrienergiat (mis on 28% 2022. aasta Eesti taastuva elektri kogutoodangumahust). See varustaks rohelise soojusenergiaga ka Kohtla-Järve ja Jõhvi piirkonda ning panustaks iga-aastaselt Eesti SKP-sse 450 miljoni euroga. Ligi miljardieurone investeering loob Lüganuse valda 250 otsest töökohta, lisaks tehase tarneahelas ja hooldamisega seotult veel enam kui 1000 kaudset töökohta. Biotoodete tootmiseks vajab kompleks 2-2,3 miljonit kuupmeetrit männi-, kuuse- ja kasepaberipuitu, ning saetööstuse puiduhaket, mis siiani müüakse ilma lisandväärtust andmata välismaale. Eestist on planeeritud varuda 70% toorainest ja ülejäänud Lätist, Leedust. Biotoodangu moodustavad tselluloos, lahustuv tselluloos, tallõli ja veel mitmeid väiksemad biokeemia tootegrupid. Lahustuvat tselluloosi saab kasutada erinevate kangaste tootmiseks (näiteks viskooskiud, lyocell), mida kasutab tekstiilitööstus. Tselluloosist saab tootepakendeid, hügieenitooteid, trüki-, ajakirja- ja muud kvaliteetpaberit, samuti kõikvõimalikke muid paberitooteid. Tootmise kõrvalsaadust tallõli edasi rafineerides saab toota erinevaid biokeemiatooteid ning ka biokütuseid. Tselluloosi ja lahustuva tselluloosi järeltooted leiavad laialdast kasutamist nii toidu- ja farmaatsia- kui ka värvi- ja lakitööstuses. Lisaks avab biotoodete kompleksi väljaarendamine võimaluse toota erikeemia tootegruppe: ligniinist toodetud plastifikaatoreid, sideaineid, fenoole; hemitselluloosist toodetud polüestreid, hüdrogeele; ekstraktiivainetest toodetud antioksüdante jm.

Traditsiooniline, aga uute tehaste tehnoloogia

Tehnoloogiana kasutatakse staažikat KRAFT- ehk sulfaattehnoloogiat, mida on Skandinaavia parimate kogemuste alusel arendatud parimaks võimalikuks tehnoloogiaks (PVT). Sama tehnoloogiat kasutavad ka Skandinaavia uuemad biotoodete tehased, näiteks Soomes Äänekoski, Rootsis Östrand ja ka Soomes Kemis 2023. aasta lõpus tööd alustav tehas. Tulevase tootmiskompleksi juures on mitmesugused vahe- ja kõrvaletapid: puiduhakke tootmine, keetmine, pesu, pleegitamine, kuivatamine, pakkimine ja keeduleelise aurutamine, regenereerimine kaasates kaustiseerimist. Kõrvalprotsessidena taastuvelektri- ja soojusenergia tootmine, vee ning ka kasutatud protsessivee puhastamine, tallõli eraldamine jm. Lahustuva tselluloosi ehk väga kõrge alfa-tselluloosi sisaldusega tselluloosi tootmiseks täiendatakse siin tehnoloogiat paari lisatöötlemisetapiga. Mõni aasta tagasi tekitas Tartusse planeeritud Est-For’i tehase rajamise kava avalikkuse vastuseisu, Lüganuse tootmine on sellest kolmandiku võrra väiksemate mahtudega ja planeeritud ajalooliselt tööstustraditsioonidega piirkonda Ida-Virumaale. Eriplaneeringu protsessis leiti kompleksile hinnangute ja uuringute alusel ning koostöös kohaliku vallaga piirkond, mille vahetus läheduses ei ole liialt tihedat asustust, küll aga on pikad tootmistöö traditsioonid. Kui Est-For’i tehasele otsiti algselt tulenevalt metsaressursi lähedusest asukohta Lõuna-Eestisse, siis selles projektis on tootmiskompleksi asukohaks valitud tööstustraditsioonidega piirkond, kus on olemas infrastruktuur ning mere lähedus. Sellega Eesti-sisene puidutranspordi vahemaa küll suureneb, kuid ei ole võrreldav eksportimise vahemaade ega kuluga. Lisaks on täna piirkonnas ära kasutamata kaevandustest väljapumbatav vesi. Est-For’i puhul kutsus avalikkuse, eriti tartlaste väga terava kriitika esile Emajõe vee kasutamine ja puhastatud protsessivee tagasisuunamine Emajõkke. VKG ees olev väljakutse on leidnud keskkonnasõbraliku lahenduse: kompleks vajab tootmises 12,5 mln m³ aastas, mis on ligi pool tänase Ojamaa põlevkivikaevandusest väljapumbatavast veemahust, kasutatud protsessivesi suunatakse pärast põhjalikku puhastamist Soome lahte. „Mina julgen küll meie kavandatavast tootmiskompleksist väljuvas vees ujuda,“ kinnitab insener Raid kauaaegse pikamaaujumise harrastajana. VKG kompleksil on plaanis jäätmed töödelda kas sekundaartoodeteks või taaskasutada energeetikas. Tootmises tekkivad puidujäätmed (saepuru ja puukoor) kasutatakse ära energeetikas, reoveetöötlemisjaamast tekkiv biomuda ning energiajaamast tekkiv tuhk planeeritakse järeltöötlemise teel kasutada komposti, väetise ja taimede kasvuparandaja toodeteks.

Kompleks kui proovikivi VKG jaoks

Paberipuidu väärindamine puidu keemilisel töötlemisel on Skandinaavias laialt levinud töötlemismeetod puiduressursile, mis ei sobi mehaaniliseks töötlemiseks. Säästlikkuse ja kaskaadkasutuse põhimõtetest lähtuvalt tuleb tooraine väärindada Eestis maksimaalsel määral puidutoodeteks ja vältida sama toorme eksportimist või kasutust energeetikas. „Sellega loome Eestis uut lisandväärtust ligi 450 miljardit eurot riigi SKP-sse. Aeg on selleks küps – me ei saa jätkata Eesti toorainet väärindamata. Millal siis veel, kui mitte praegu, kes siis veel, kui mitte meie – võiks põhjendatult küsida,“ nendib Raid. „Esimene põhjus, miks VKG selle projekti ette võttis, on Eestis kasutamata jäetud paberipuit, mida eksporditakse peamiselt Skandinaaviasse ja nii see meile eriti tulu ei too. 2021. aastal läks üle piiri 2,6 miljonit tihumeetrit paberipuitu ja puiduhaket. Seega, tooraine ressurss on olemas isegi siis, kui metsamajandamisemahte kohendatakse. Hea uudis on ka see, et Eesti oma biotootmise jaoks vajaminevat puitu tekib ohtralt just hooldusraiete jooksul ja lisaks kasutame puidutööstuse jääke, ehk haket. Teine külg: põlevkivi kasutusmahud on järgmistel kümnenditel kahanemas ning on viimane hetk leida Ida-Virumaale uus tööstuskontseptsioon. Ka hiljutised parlamendivalimised näitasid, et fookuse suunamine Ida-Virumaale, selle arengule ja majanduslikule heaolule, on rohkem kui õigeaegne. Kui võtta kolmandaks rohepööre ja kliimaeesmärgid, siis just puidu väärindamine biotoodeteks on vastavalt Euroopa keskkonnapoliitikale ja ka ühiskonna soovidele see õige valdkond, mis aitab meil kliimaeesmärke saavutada. Oma puitu kohapeal kõrgelt väärindades väldime transpordikulusid (ja sellega kaasnevat süsiniku jalajälge), asendame puidupõhiste toodetega fossiilide põhjal toodetud tooteid ning loome alust ka järgnevaks roheinnovatsiooniks, mille üheks näiteks on täna tehnikaülikoolis arendatav bioplastik (see töötlemismeetod on rakendatav ka puidupõhise tekstiili tooraine tootmisel). Ning neljandaks: kuna Viru Keemia Grupis on praegu arvestatav kompetents nii suurprojektide ja suurtööstuse haldamisel, edukal opereerimisel, siis neid meie tugevusi arvestades võib öelda, et projekt on just meile sobiv,“ võttis Raid kokku põhjused, miks just VKG projekti väljakutse vastu võttis.

Lüganuse vald ja uued oodatavad töökohad

„Lüganuse vald algatas 25. augustil 2021. aastal meie projekti eriplaneeringu. Üks põhjusi on elanike arvu vähenemine Lüganuse vallas, kuna piirkonnas laiemalt ei ole piisavalt töökohti. Meie projekt on saanud Lüganuse vallalt tugeva toetuse. Ida-Virumaa on Eestis ajalooliselt traditsiooniline tööstuspiirkond, kus on nii maavarade ressursi, kui ka nende kasutamisest välja kasvanud inimkompetents suurtööstuste opereerimisel ja juhtimisel. Kuna põlevkivisektori töökohad vähenevad järgmistel kümnenditel, siis on kohalikud uute töökohtade ootel. Nii langevad meie pakkumised ja kohalikud võimed ning huvid kokku. Kui rääkida meie tootmiskompleksist, siis Eesti kaarti vaadates tuleks mereäärsetest piirkondadest, sh arvesse võttes tööstusele vajalikku taristut, kõne alla just Ida-Virumaa, nagu ka valitsus omal ajal Est-For-ile soovitas,“ rääkis Raid. Tööjõu puhul ollakse optimistlikud – kui pakkuda keskmisest kõrgemat palka, väljaõpet ning arenguvõimalust perspektiivses tööstusharus, siis huvilisi leidub. „Muidugi peame personali värbamisel tegema palju tööd. Tootmine on moderne, võimalikult kõrgel tasemel automatiseeritud ja nii vajame operaatoreid, automaatikuid ja insenere. Plaanime koostöös ülikoolide, kolledžitega ja kutsehariduskeskustega taotleda õppekavade laiendamist alates 2024/2025. aastast, sest puidu keemilise väärindamise tehnoloogia erialal on spetsialiste napilt. Saame taastada kunagi Eestis väga heal tasemel olnud puidu rafineerimise alaseid teadmisi ja teadusarengut. Peame selle osas kiirustama, et jõuda Skandinaavia naabritele järgi,“ lisas Raid.

Ajakava ja keeruline aeg

Planeeringu ja muude kavade puhul ollakse ajagraafikus. „Loodame, et praegu moodustatav valitsus annab tugeva poolehoiu, sest kõik erakonnad on ju deklareerinud oma eelistust väärindada puitu maksimaalselt Eestis. Fossiilsete kütusepõhiste toodete asendamine on ju võimalik puidupõhistega.“ Planeeringu järgselt läheb aprillis pärast kooskõlastuste ringi asukoha eelvaliku avalikule väljapanekule ja juunis avalikule arutelule. Keskkonnamõjude uuringud peaksid valmima aasta lõpuks ja keskkonnamõjude strateegilise hindamise aruanne täiendatud ning vastuvõetud järgmise aasta lõpuks. Investeeringuotsus on võimalik langetada eelneva järgselt, ehk 2025. aasta alguses. Potentsiaalsete tehnoloogiatarnijatega regulaarne suhtlus käib ja detailsemate läbirääkimisteni jõuab järgmisel aastal. „Investeeringumaht on seoses hinnatõusude ja inflatsiooniga tõusnud eelmisel aastal 800 miljonilt ligi miljardini, aga see ongi suur projekt. Võib juhtuda, et kui tegelikult ehituseks läheb, on eelarve majandusolude leevenemise tõttu madala praegu tehtud hinnangust,“ ütles Raid. Kompleksi esimene etapp, mis läheb käiku 2027. aastal, on KRAFT-tehnoloogial põhinev puiduväärindamine, millele lisanduvad ka esimesed tootmismoodulid, kus põhitootmise kõrval tegeldakse lisandväärindamise teel uute biotoodete ja toorainete väljalaskmisega. Tulevane tootmine on maksimaalselt automatiseeritud ja protsessi hallatakse distantskontrolljuhtimise teel. Protsessi juhtimise jaoks loodud vastav programm, mis võimaldab juhtida eraldi etappe grupikontrollerite abil ja vähendavad operaatori töömahtu maksimaalselt. Selline lähenemine ei ole päris tehisintellekti kasutamine, kuid etteantud piirides teeb programm etappide juhtimise, käivitamise, seiskamise ise ja sellega operaatori töökoormus on minimaalseks viidud. „Eesti on üks Euroopa kuuest metsasemast riigist, meil on metsa 51 protsenti pindalast, meil peaks metsa väärindamine olema üks põhilisi tööstusharusid nagu seda on Soomes ja Rootsis. Meil oli selline baas olemas, kuid kahjuks Nõukogude ajal toimus väga kõva tehnoloogiline allakäik. Nüüd saab Skandinaavia tehnoloogiatega selle suuna uuesti välja arendada,“ on Raid veendunud.

VKG kompleks kui osa Eesti tööstuse rohepöördes

„Sellistel põhimõtetel, nagu oma kompleksi üles ehitame, saab panna aluse Eesti oma bioklastrile, mis pikas tootmisahelas väärindab biotooteid alates metsa istutamisest kuni lõpptoodeteni välja: kiirtoidunõud, särgid inimestele, keemiatööstuse komponendid, kõik süsinikupõhised komponendid, mida kasutatakse näiteks ka ravimitööstuses, mitmesugused stabilisaatorid, mida vajavad praegu näiteks ka toiduainetööstused, värvainetööstuste tooraine, tekstiilitööstus – nimekiri on lõputu. Kui räägime Skandinaavia eduloost, siis nii Soome kui Rootsi on pika aja jooksul panustanud rohetoodetesse, mitte fossiilsest toorainest, eelkõige naftast valmistatud toodetesse. Tänasel päeval on näha, et nendel on sellega Euroopale rääkida edulugu. Meie otsime arendamisel ka piirkondliku harmoonia võtit. Kui näiteks vaatame Soomet, siis tänavu läheb Kemi linna kõrval käiku samasuguse tehnoloogiaga tehas, mis on meie omast kolm korda suurem (aastane toodang 1,5 miljonit tonni). Viis aastat tagasi avati Äänekoskis selline tehas, millel võimsust 1,3 miljonit tonni. Tehas asub linnaraamatukogust ja elumajadest poole kilomeetri kaugusel. Need näited tõestavad, et tänapäevane biotehnoloogiline tehas on võimeline toimetama vahetult linna läheduses, harmoonias inimestega.“

Ja see pole veel kõik, nagu öeldakse telereklaamides

„Tõepoolest, Keskkonnaagentuuri ja Maaülikooli LULUCF sidumisvõimekuse 2021. aasta analüüsi andmetest lähtuvad arvutused näitavad, et meie tehnoloogia ja tootmismahtude puhul seotakse puittoodetesse igal aastal vahemikus 230 000 kuni 460 000 tonni CO₂ ekvivalenti. Kui lisada siia veel meie toodetav taastuv elektrienergia 730 GWh aastas, siis on vastav asendusefekt energeetikas süsiniku sidumisel 650 000 tonni CO₂ aastas. Kokku annab julgelt üle miljoni tonni. Selle jagu jääb ka fossiilset toorainet ja kütust kasutamata. Meie tehasel on Eesti kliimaeesmärkide saavutamisel väga suur positiivne mõju,“ kinnitab Raid. Teine, veelgi olulisem suund on fossiilsest toorainest, peamiselt naftast, toodete asendamine puidu väärindamisel saadud materjalist toodetega. Kui plastireostus, eriti lagunemisest tekkiv mikroplast ähvardab globaalselt vee-elustikku ja maailmamerd ning ohtlikul määral inimeste tervist, siis puidu algupäraga plastid ja kiled sellist probleemi ei tekita. Ei tootmisel, kasutamisel ega ka utiliseerimisel. Tallinna Tehnikaülikoolis arendatakse professor Andres Krumme juhtimisel tehnoloogiaid, kus tselluloos töödeldakse edasi bioplastiku tooraineks ja toodetakse sellest puidupõhisest tselluloosist kilesid ja bioplastikut. Kui biotooraine eest makstakse õiglast hinda, siis ootab neid materjale suur ja väga keskkonnasõbralik tulevik. Need on võidukäiku tegemas ja asendavad tulevikus fossiilsetel toorainetel toodetud kilesid ja plaste. Ja kolmas: tekstiilitööstuses on täna tooraineks peamiselt kas sünteetiline kiud või puuvill, kusjuures neist esimene on fossiilne ja teise tootmine on suurte veekoguste tõttu keskkonda koormav. Rahvastik aga kasvab. Puidukeemia puhul on kõik, ka rõivaste massiline tootmine ning nende hilisem utiliseerimine, hulga keskkonnasõbralikum kui seniste, traditsiooniliste tootmisviiside puhul. „Puit on lahendus tänapäeva probleemidele, peame vaid julgema seda lahendust kasutada!“ ütleb Raid veendunult.