150 tipu nautija: mu elu koosneb mägedest ja pidudest

Miks mõni inimene saab elada nii, et käib mitu korda aastas mägedes reisimas, kuid igapäevaselt tööl mitte? Sellest, milliseid valikud on teinud Andres Karu, kes just nii elab, kirjutab Getter Lukjanov. 

Oli aasta 2005. Rootsi kõrgeim mägi Kebnekaise, 2111 m. Kaks meest rühkisid mäekülge mööda ülespoole, trotsides üha tugevamaks muutuvat lumesadu ja tuisku. Neil polnud erilist varustust, kuid õnneks said nad puuduolevad asjad laenata kaasronijate käest. Nad olid kuulnud, et Kebnekaises on imeilus vaade, kuid ei näinud midagi, sest lumetormi tõttu oli nähtavus vaid seitse meetrit ning sealt edasi vaid ühtlane valge lumemüür. Arglikumad oleksid tagasi pöördunud, kuid nemad mitte. Nemad trotsisid külma, tuisku ja tugevat tuult. Ja jõudsid tippu. Eufooria oli meestel suur – nad kallistasid,  hüppasid ja kiljusid justkui väikesed  lapsed: “Tehtud! Hakkama saime!”

Nüüd oli jäänud veel vaid üks mure – allasaamine –, sest tegelikult õnnitlevad mägironijad teineteist alles all. „Kogu see reis oli meil üks suur õnnestumiste rada, saatus hoidis ja oli meie poolel,“ ütleb Andres Karu (38), kes koos sõbra Veikko Tääriga tehtud matka kunagi ei unusta.

Ohud Saaremaalt pärit meest ei hirmuta. Ta teab, et riske tuleb mägedes pidevalt maandada, et need oleksid võimalikult väikesed. Aga ole sa kui hoolas tahes, mägedes pole kunagi täiesti ohutu. Kuid see tõmbab tagasi. Ka pärast seda, kui oled kümneid meetreid koos kivilaviiniga kaasa lennanud, olles justkui kivipesumasinas. Pärast valutad keha mitu kuud, aga siis pakid taas asjad, võtad selga raske seljakoti, arvutad täpselt välja, palju priimusele kütust on vaja ning kuhu täpselt pealambi patareid keha lähedale sooja panna. Ja lähed. Arvestad igat oma käiku päikese ja ilma järgi, ehitad laagreid, keedad lumest vett ning unustad kõik argimaailma mured (ja mugavused).

Eesmärgiks kõik maailma tipud

Andres on käinud 150 mäe tipus, kokku 67 riigis. Maailmas on 206 riiki ning see ambitsioonikas eesti mees – kelle perekonnanimi on ühtlasi ka tema hüüdnimi – on võtnud eesmärgiks käia kõigi riikide kõige kõrgemas tipus. „Ma olen realist ja saan aru, et tegelikult ei pruugi see võimalik olla. Umbes 10-15 riigi olukord on selline, kuhu pole mõtet eluga riskides minna,“ ütleb ta. Siiski on tema eesmärgiks käia nii paljudes tippudes kui vähegi võimalik, et pensionile jäädes (ehk siis, kui tervis enam ei võimalda mägironimisega tegeleda) oleks neid külastatud tippe võimalikult palju kogunenud.

Pange tähele – külastatud tippe, mitte vallutatud või alistatud. „Sest kuidas vallutada suurt ja võimsat mäge?“ küsib Andres. „Ja kuidas ma ta endale siis seal üleval alistuma panen?“

Unista tegutsedes

Andres käib igal aastal mägedes kolm-neli korda. Talvel ja suvel ta töötab, kevadel ja sügisel on mägedes – selline võiks olla tema praeguse elu lühikokkuvõte. Üksteist aastat tagasi otsustas ta, et hakkab elama sellist elu, millest unistab, ning tegema neid asju, mida südames tahab. „Ma kohtan pidevalt seda, et inimesed on sõnades ja väidetavalt ka südames suured unistajad – küll nad läheksid siia ja sinna ning tahaks kunagi jõuda sinna ja tänna. Aga tegelikult ei tee nad igapäevaselt midagi selle heaks, et oma unistusi ja suuri sõnu ellu viia,“ ütleb mees. Temale selline asi ei meeldi ja ajab vaat, et tigedakski. „Kui sa tahad nii väga Itaaliasse minna, siis selle asemel, et muudkui sellest rääkida, võta hoopis auto, istu kolme sõbraga peale ja hakka sõitma! Kahe päeva pärast oledki imekaunis Põhja-Itaalias!“ Jah, tuleb mugavustsoonist välja astuda. Jah, tuleb raha kulutada. Jah, sa ei tea, mis kõik võib reisi peal juhtuda. Aga jah, saadud emotsioon, uhkusetunne ja unistuste täitumine on kõike seda väärt!

Teatri palk ei lubanud reisida

Andrese unistuseks oli esiti näitlejatöö, mida ta viis aastat Pärnus tegigi. Töötas teatris, tegi neli-viis esietendust aastas, selle kõrvalt töötas Pärnu Raadio hommikuprogrammis ja andis Laine Mägi tantsukoolis noortele poistele akrobaatikat ning õpetas neidusid näitlema. Samuti oli ta aeg-ajalt õhtujuht pidudel. „Teatri palk, eriti noorel näitlejal, oli nii väike, et pidin kogu aeg midagi kõrvalt veel tegema, et ära elada,“ tunnistab mees, kes tol perioodil mägedesse ei jõudnudki. Kaks viimast näitleja-aastat alustas ta iga päev oma toimetusi pool seitse hommikul ning lõpetas nõks enne või pärast südaööd.

Kuigi elu üldiselt oli ju tore, näris mingi uss seestpoolt ja korrutas üha, et selline tema elu olema ei peaks. Mõtted ja tunded kogunesid ning ühel hetkel tegi Andres oma elus pöördelise otsuse – lahkus teatrist ning kolis Tallinna. Uued unistused vajasid järgimist.

Ehkki põnevus oli südames, leidsid seal koha ka mõned kahtlused. Kõige hirmutavam tundus mõte, et ta peab teatrist lahkuma. „Turvatundest pidin täiesti loobuma. Teatris ju suhtlesin kogu aeg ühtede ja samade inimestega, saime väga lähedasteks, elasin justkui ühes ilusas mullis ja arvasin, et teater ongi kogu maailm,“ räägib ta tasaselt.

Aga hüpe tundmatusse tasus end ära, sest elul oli palju rohkem pakkuda. Andres hakkas õhtuid juhtima, pulmi läbi viima, suvepäevadel inimesi lõbustama ning raha kõrvale panema, et hakata taas mägedes käima.

Elu koosneb mägedest ja pidudest

Praegu jagunebki ta elu suures plaanis kaheks: mäed ja peod. Kahel kõrghooajal, suvel ja talvel, juhib ta peoõhtuid, kahel madalhooajal, kevadel ja sügisel, aga gruppe mäetipu poole.

„Mis nii viga elada!?“ ütleb nii mõnigi tuttav. Aga kuidas leiab mees raha, et käia kallitel reisidel maailma põnevaimates nurkades? Kuidas ta saab elada ilma kaheksa tundi päevas tööl käimata?

Kõik on valikute ja prioriteetide küsimus, leiab mees ise. Ta küll käib vähem päevi tööl, aga tema tööpäevad on 10–12 tundi pikad. Ning ka raha kokkuhoid on tema teadlik valik. „Ma ei käi näiteks väljas õlut joomas, vaid ostan seda tavaliselt poest. Ühel nädalavahetusel Tallinnas välja minnes võib kulutada kuni 150 eurot. See on ju suur summa – ma investeerin selle hoopis oma järgmisse reisi,“ toob ta näite. Tema jaoks pole olulised uhked riided, võimsad autod või kaunis mööbel. Tõsi, sellise elustiili all on kannatanud paljud sõbrasuhted ja isiklik elu, tunnistab ta.

Ka reisidel on ta kokkuhoidlik – kui vähegi võimalik, magab telgis ning teeb ise endale süüa. „Peale sõidukulude ongi kõige suuremaks väljaminekuks tavaliselt majutus ja toitlustus, kuid neid kulusid saab kergesti koomale tõmmata.“ Tema ühe mäereisi eelarve on 600–2500 eurot.
Kas teate seda tunnet, et kõigepealt sauna eesruumis olles tundub see ruum täiesti tavaline. Pärast leilivõtmist, kui oled oma keha stressi viinud, tundub see aga kohe palju mõnusam, erilisem ja hinnatum paik. Sest me oskame siis värsket õhku ja jahedust tunduvalt rohkem väärtustada.

Nii on ka reisimise, unistuste täitumise ja mugavustsoonist välja astumisega. Andres on õnnelik, et ta ei pea iga päev tööl käima, kuigi ega palgatööl ka midagi viga pole, nagu ta ütleb. See ei tohi lihtsalt ahistama hakata. „Kui hakkab, siis tuleb see kas ära lõpetada või mõneks ajaks ära minna, ennast mugavusest ja rutiinist välja tõmmata, et osata nautida igapäevaseid õnnehetki.