Disainijuhtimine Eesti näitel. Miks on kodustatud disainerist nii palju kasu?

Martin Pärn, disainibüroo Iseasi juhtivdisainer, sätib end Tallinna vanalinnas asuvas kontoris mõnusalt diivanile. Ta tõmbab jalad kõhu alla ning vaatab mind mõõduka uudishimuga. Lõpuks hakkab ise rääkima… Vahendas Taivo Paju.

Temast kiirgab päris kõvasti rahulolu. On ka põhjust: Extery toodetud ning büroo Iseasi disainitud pargipingid, mis Helsingis linnakujunduse konkursi võitsid, on igati väärikas jätk tema saavutustele viimase 15 aasta jooksul. Muuhulgas disainis ta kokkukäiva laua Soome ettevõttele Martela, mis on pälvinud mitmeid rahvusvahelisi auhindu (Red Dot Best of the Best jt auhindu) ning on edukalt tootmises tänapäevani.

Head disaini on Eestis suudetud luua läbi aegade, alates kunagistest Vana Toomase öölampidest. Pigem on olnud probleemiks see, et disainer ja tootja ei saa kuidagi kokku. Või kui saavadki, siis on nende kontakt sama pinnapealne nagu juhututvus ööklubis.

Konkursivõit Soomes polnud aga kaugeltki juhuslik. See kinnitas veel kord disainijuhtimise kontseptsiooni tugevust, millesse Martin ja tema kolleegid usuvad. Disainijuhtimine ei määra ainult seda, mis värvi mingi vidin on, vaid juhib disainiprotsesse kogu ettevõtte ulatuses, sidudes selle juhtimise ja äriideega. Nii nagu see Exterys käis.

Koostöö algas 2010. aasta hakul. Disainerid, ettevõtte juhtkond ja arendajad istusid maha ning hakkasid koos otsima Extery brändile kandvat ideed ja sisu. Koos sõeluti läbi tooted, jäeti parimad alles ning hakati neid järk-järgult edasi arendama. Samal ajal otsiti ka uusi ideid, mida arendada, rakendades juba disainijuhtimise lähenemist algusest peale.

Disainijuhtimise võlu

„Sellel, miks disainerid ettevõtete tootearenduses senisest hoopis rohkem kaasa peaksid rääkima, on mitu põhjust,“ räägib Martin. Esiteks on arusaam disainist oluliselt muutunud. Varem kiputi selle all mõistma vaid toote välimust. Aga sellise kitsa suhtumise juures on probleem selles, et disaini kasutatakse ainult valmis lahenduste silumiseks ehk karmimalt öeldes esteetilise hädaabina ja vigade parandusena. Kuid seda, mis sisult vildakas, pelgalt ilulõikusega ei ravi.

Tegelikult sisaldab disain palju enamat kui välimus – see on asjade välimuse ja olemuse kooskõla. Me ju tunneme hoobilt, kas asjad tekitavad meis emotsiooni või jätavad külmaks; kas nad pakuvad midagi uut; kas nad kõnetavad meid või ei. Aga neid rääkivaid asju suudavad disainerid luua vaid siis, kui nad on olnud koos firmajuhtidega juba algusest peale mingi äriidee arendamise juures. See aga tähendab, et disainiprotsess peab algama tükk aega enne seda, kui uus toode paberile joonistatakse.

Uue toote õnnestumiseks on vaja mõista, mida inimesed tegelikult vajavad ja soovivad. Kahjuks aga pole see kerge, sest küsitlused ja turu-uuringud ei aita tegelikult otsustada, mida tulevikus pakkuda, vaid kirjeldavad eilset päeva. Tööstusdisainer on õppinud empaatia ja inimeste jälgimise kaudu mõistma, mis neile korda läheb. Ning disainerid ja ettevõtjad jõuavad ühiselt lõpuks selleni, et leiavad toote, mis inimestele tõesti meeldib ja nende jaoks väärtuslik on.

„Tabeleid pidi näpuga järge ajades ei saa disaini teha“, ütleb Martin, „see on eeskätt loominguline lähenemine olukordade parandamisele. Kõigepealt leiame probleemile õige sõnastuse ja siis loome lahenduse. See ei pea olema mingi tootega seotud probleem – see võib sama hästi olla ka näiteks sünnitushaigla probleem. Nagu ma ütlesin, küsimus pole ainult disaineri tehnilistes oskustes, vaid just mõtteviisis. Sest kust tekivad mõtted uute toodete loomiseks? Müügiosakonnast? Arendusest? Turundusest? Direktorilt-omanikult?“

„Kuid kas need ideed lähtuvad reaalsetest vajadustest ning probleemidest inimeste elus, otsides teistmoodi lahendusi? Või kopeerivad need pigem konkurente, täites nende eeskujul lünki oma tooteportfellis, loomata aga mingeid eeliseid ja tagamata pikaajalist edu? Kahtlemata on uute ideede idanema panek üks olulisemaid hetki, seega tuleks ettevõtte arenduses keskenduda just nimelt nende uute võimaluste idandamisele, mitte näha arendusprotsessi vaid äkki ei-tea-kust tekkinud ideede elluviimises.“ Martin lisab: „Disaineri ühekordne palkamine kindla ülesande lahendamiseks on ettevõtjale odav, aga kahjuks pikas perspektiivis täiesti mõttetu.“

Aeg oli tulekuks küps

Kuna mõtteviis „kopeerin konkurendi pealt ja kui kõik paigas, siis võtan disaineri“ oli Eestis väga levinud, puudusid Eestis kuni Iseasi, Madise, Ten Twelve’i, Keha 3 jt tekkeni korralikud tööstusdisaini firmad. Disainerid toimetasid üksinda või olid nabanööri pidi mõne suure kliendi küljes kinni.

Aga 2010. aasta algul otsustasid kaks kõva konkurenti, Martin Pärn ja Sven Sõrmus koos Pent Talveti ja Edina Dufala-Pärnaga luua ühise firma ja hakata pikaajalist strateegilist koostööd tegema ettevõtetega, kes saavad aru, et disain on osa investeeringust. Alustati vaid kahe kliendiga, Extery ja Koneskoga.

Nüüd, poolteist aastat hiljem, on büroo Iseasi tooteportfell tublisti kosunud. Näiteks võttis Saksa mööblifirma Nils Holger Moormann tootmisse Martini ja Edina disainitud nagi Lodelei, mille esmaesitlus oli Milano mööblimessil. Paarist lauast ja riidest tehtud elegantset nagi vaadates võib küll öelda, et geniaalsus peitub tõepoolest lihtsuses. Aga idee tuli elust endast – pannes tähele, kuidas käituvad parema puudumisel töömehed ehitusel. Lisaks tuulegeneraatorid Koneskole, vann Baltecole, Cleveroni Soome paigaldatavad postipakiautomaadid ja uued mööbliseeriad Thulemale. Kõik nad tunduvad väga loomulikuna, nagu peakski asjad sellised välja nägema. Hea disain ongi Martini sõnul üllatav ja samas iseenesest mõistetav, nii et enda autoriks tunnistamine on peaaegu alatu.

Nii et poolteist aastat firma Iseasi tegevust on tõestanud, et juhtimisega miksitud disain ehk siis disainijuhtimine tasub end ära. „Aga muidugi võtab see kõik aega, kuni see uus mõtteviis kõigi tootjateni jõuab,“ tunnistab Martin ning rüüpab oma diivanil suure lonksu teed.

Kui soovid näha, milliseid tooteid Iseasi on loonud, vaata nende kodulehekülge.

***

Disainer ei pea tingimata olema see allikas, kes idee, asjade olemise põhjuse välja pakub. Enamasti ei olegi. Disainer peaks olema see, kes oskab lahenduse õigesse vormi valada. Disainerlik lähenemine ja mõtteviis on need, mis lähtuvad inimestest, püüdes tabada nende tõelisi soove ja pakkuda neile ahhaa-elamust. Siin on mõned näited.

Näide disainiklassikast, kuidas üks toode on avastatud inimeste jälgimise või disaineri mõttetöö abil. OXO köögitööriistade lähtekoht oli lihtne: luua igapäevased töövahendid, mis aitaksid toime tulla radikuliidist vaevatuil, olles samas kõigile head ja meeldivad kasutada. Lihtsast ideest sündis esmalt kaheksa silikoonist käepidemega lamellidega viimistletud tööriista, mida ühendas slogan OXO Good Grip – OXO mugav haare. Spetsiifiliselt kasutajatest lähtuvale mõtlemisele tuginedes ja nii idees kui vormis kindlat disainijoont pidades on OXO kasvatanud oma tooteseeria tänaseks 850 tooteni ja seda valdkonnas, kus turg oleks justkui ammu küllastunud. Vt ka www.oxo.com.

iPod on üks paljudest MP3 mängijatest, kuid ainus, mis omab 80% turust. Miks? Sest ta on ilus? Ei. Lihtne ja anonüümne? Ei – sellepärast, et seda luues on lähtutud sellest, mida inimesed soovivad. Inimesi ei huvita niivõrd veel üks elektrooniline jubin, vaid nad tahavad kuulata muusikat, seda osta (ja varastada), koguda ja sorteerida. iPod’i edu põhineb abielul iTunes’iga, moodustades tervikliku toote-teenuse süsteemi, mida inimesed naudivad ja tahavad kasutada, tundes sealjuures uhkust oma vidina, iPod’i üle.