Erakordne Peruu: riik, millest keegi tegelikult väga ei tea

On jahe ja varajane jaanuarihommik Aguas Calientes. See on väike linn Peruus, mis paikneb Andide mäestiku ja Amazoni jõgikonna vahel. Suurem osa turiste tuleb siia päevasele tuurile, et keskpäevase päikese all end pruuniks praadida. Mõned talitavad siiski teisiti. Nad lahkuvad varahommikul soojast hotellitoast, et minna vaatama päiksetõusu Machu Picchus ehk inkade kadunud linnas. Peruu erakordsust vahendab rändaja ja fotograaf Alex Permyakov.

Mind ei ole kunagi huvitanud n-ö tavapärased reisid. Minu jaoks peitub reisi väärtus kogetavates lugudes. Asjades, mis jäävad esialgu varjatuks mööduja pilgu eest, kuid mille avastab siis mõni uudishimulik seikleja. Rändajana, kes liigub ringi kaameraga, olen proovinud neid lugusid kinni püüda. Tabada kohalike elu, nende traditsioone, ümbritsevat loodust ja igapäevase rutiini taga peituvat ajalugu. See on põhjus, miks minust sai reisifotograaf, ning ma püüan oma rännakute ja fotode kaudu seda näidata teistele inimestele üle maailma.

Reisimine seisneb inimestes, kellega koos sa rändad. Sa ei jaga mitte ainult reisikulusid, vaid ka lugusid ja kogemusi. Rännakud maailma eri paikadesse on ainukordne võimalus end igapäevaelust täielikult välja lülitada, patareisid laadida ning miks mitte – ka huvitavaid ja kasulikke tutvusi luua.

Altiplano orus sündinud impeerium
Peruu lugu algas kaua enne seda, kui eurooplased Lõuna-Ameerikasse jõudsid. Kõige iidsem osa, mida rändaja Peruus näeb, on Andide mäestik ehk maailma pikim mäeahelik. See eraldab kuivad Vaikse ookeani kaldad märgadest selva-metsadest (tihe pilvedega kaetud vihmamets – toim). Siit algab ka Amazoni jõgi, mis voolab lumega kaetud kõrgetest mäetippudest Atlandi ookeanini välja. Teisele poole jääb tuhandete aastate vanune geoglüüfide ja muumiatega kaunistatud Nazca kõrb. Sealsetes mägedes ja karmides Altiplano orgudes sündiski inkade impeerium. Ja kadus siis kui tina tuhka. Kas sellest on midagi veel järel?

Andides autoga ronimine võttis omajagu aega. Liikusime läbi Vaikse ookeani äärsete kõrbete ja vulkaaniliste Altiplani orgude. Andid on väga tihedalt asustatud, üksnes kõige ebamugavamad piirkonnad on asustamata. Nägime teel olles hulgaliselt väikseid külasid, põlde ja laamakarju. Isegi kõige kaugemates paikades!

Terve inkade impeeriumi majanduse aluseks oli põllumajandus, mida nad arendasid kohusetruult ja suure hoolega sealsetel astangutel. Tavaks oli, et Suur Inka, inkade impeeriumi valitseja, istutas igal hooajal kõige esimese seemne. Ja need astangud ulatuvad veel praegugi üle terve mäeaheliku, ronides kuni 5000 meetri kõrgusele merepinnast ning olles sealsete mägismaade olulisemaid maastikuelemente. Paljusid neist kasutatakse siiamaani saagikoristuseks. Kõige imelisemad astangud paiknevad Pühas orus Cuzco linna kõrval, mis on tuntud ka kui inkade impeerumi endine pealinn.

Titicaca ujuvad saared ja iidne eluviis
Inkad lähtusid oma igapäevaelus kindlatest reeglitest: ära varasta, ära ole laisk ja ära valeta. Laiskust karistati impeeriumiaegadel lausa surmanuhtlusega. Isegi nüüd, 500 aastat hiljem on kohalikud Quechua hõimu inimesed (iidse inkade impeeriumi peamine elanikkond – toim) endiselt väga töökad. Laiskus on paljudes kogukondades keelatud: Pühas orus elavad põlisrahvad lähevad tööle päikesetõusul ja naasevad alles siis, kui päike looja läheb.

Titicaca järve kohal paikneva Sillustani kalmistu hauad on tunduvalt keerulisema arhitektuuriga kui tüüpilised inkade ehitised. Need ehitati enne veel, kui inkad selle järve kallastele saabusid. Betooni ega savi ei kasutatud, et telliseid omavahel siduda. Ja need on nii tihedalt üksteise otsa laotud, et isegi žilett ei mahu sinna vahele.

Titicaca piirkond on Peruus olnud alati väga eriline paik, täiesti iseseisev tsivilisatsioon. Siin elab Uro rahvas. Nende kultuur on sealse mägismaa üks harukordsemaid aardeid. Nad ehitavad järvele kunstlikke ujuvaid saari ja elavad seal. Need saared meelitavad ka rohkelt turiste ligi. Arvan, et üheks põhjuseks on see, et nn järveinimesed püüavad kõige kiuste säilitada oma traditsioonilist eluviisi ning see on läänesugu autsaiderile ütlemata põnev.

Järvel on ka tavalisi saari, kus Quechua rahvad elavad. Üks neist on Taquile. Sealse rahva kudumise
traditsioon on maailma üks haruldasemaid: ainult mehed koovad, naised valmistavad lõnga ette. See komme pärineb Hispaania võimu eelsetest aegadest ja selles on säilinud inkade ja nende eelkäijate Pukara ja Qulla kultuuritavade jäljed. See, mis teeb aga Taquile veelgi erilisemaks, on nende kogukondlik eluviis, mida kantakse hoolega põlvest põlve edasi. Lisaks varastamise ja laisklemise keelule on neil veel üks reegel: täna mulle, homme sulle. Seda mõtteviisi rakendavad nad ellu kohalikus suveniiripoes, mida „peavad“ kõik saarel elavad perekonnad. Kõik saavad seal oma kaupa müüa ja iga perekond hoolib sellest poest kui enda omast. Neil on seal isegi oma kogukondlik reisiagentuur, mis konkureerib maismaa reisikorraldajatega. Kohalikud veavad turiste oma saarel ringi ning tutvustavad oma järve ja inimesi.

Ja saagu päikesetõus!
Peruu on kultuuriliselt ja unikaalsete vaatamisväärsuste poolest väga rikas. Jõuan oma jutustusega tagasi selle hommikuni, mil soojast hotellist lahkusime. Iidse riigi kõige vägevam aare on veel ees. Sõidame mööda Päikese teed (Route of the Sun) Titicaca järve juurest Urumamba oru poole. Tee möödub lumekattega mäetippudest ja ületab kõrgeid mägesid. Enamikule ei ütle nimi Urubamba mitte midagi, kuid tegemist on piirkonnaga, kus asuvad inkade impeeriumi kõige eepilisemad paigad.

See oli vägeva inkade impeeriumi sünnikoht ja süda. Pealinn Cuzco, mis kuulub UNESCO maailmapärandi hulka, paikneb samuti seal. Püha org, mis kuulus Suurele Inkale (see on ka põhjus miks see püha on), asub Urubamba pangal, kus on ka kindlused Pisac ja Ollyantaytambo. Kõrgel kaljul pilvede piiril paikneb Lõuna-Ameerika kõige kuulsam paik ja üks seitsmest maailmaimest — Machu Picchu, inkade kadunud linn.

Elanikud jätsid Machu Picchu maha, kui hispaanlased saabusid, kuid sissetungijad ei avastanudki seda paika mitte kunagi. Ameerika maadeavastaja Hiram Binghan leidis selle alles 400 aastat hiljem. Linn oli pärast inkade lahkumist seisnud sajandeid peaaegu puutumatuna. Praegu on Machu Picchu üks kõige populaarsemaid sihtpunkte Lõuna-Ameerikas ja see on turistidest pungil. Kummastaval kombel leidub aga ka hetk, mil seal kedagi ei ole – see on aeg, mil päike tõuseb. Aeg, mil inkade patroon Inti jumalus (püha Päike) puudutab kogu linna, sealseid ehitisi ning nurgataguseid oma kiirtega.

Lahkusime soojast hotellitoast aovalges, et jõuda müstilise linna vaateplatvormile täpselt siis, kui esimesed päikesekiired linna seinu puudutavad. Linna uks tehakse lahti paar minutit enne, kui päike tõuseb, ja me peame kiirustama. Aga see vaade on väärt iga pingutust! Näeme, kuidas pilved üle Amazoni vihmametsade meie poole tulevad, kattes nii Machu Picchu kui Wayna Picchu mäe selle kohal. Ja see on üks imelisemaid vaatepilte terves maailmas! Seda nähes tunnen, et rändan ajas inkade aega, mil Suur Inka Pachacutec Machu Picchu kui oma mägederiigi üles ehitas.

Siin meie reis lõpeb. Terve teekond võttis aega kaks nädalat: läbi Andide mäeahelike, vulkaaniliste orgude imelise Titicacani ja siis mööda Päikese teed Cuzco ja Püha oruni. Viimaseks sihtkohaks Peruu suurim aare Machu Picchu – Keisri mäeriik, pilvede linn. Aga see pole meie viimane reis siia. Tuleme kindlasti tagasi järgmise fotoreisiga, otsime uusi lugusid ja sukeldume veelgi sügavamale selle uskumatu riigi põhjatusse kultuuri- ja ajalukku ning loodusesse. Meie järgmiseks eesmärgiks on Raymi ja Qoyllor Riti, kõige ägedamad festivalid Andides.