Hyperloop: kas ulatub varsti meie õuele?

Veel samal teemal:

Автор

Visionest Institute Більше від цього автора

Futuristlik Hyperloop ehk ülikiire transport vaakumtorudes on ilmet võtmas Eestile päris lähedal ehk Helsingi ja Stockholmi vahel. Kui toru otsa Soome pealinnast Tallinnani pikendada, võiks tulevikus ühest linnast teise kihutada umbes viie minutiga. Kirjutab tehnoloogiakirjanik (am.ee) Kaido Einama. Kui tehnoloogiaettevõtja Elon Musk 2013. aasta uimasevõitu augustipäeval esimest korda Hyperloopi idee välja käis, neelas hapukurgihooaja uudistepuuduses […]

Kui tehnoloogiaettevõtja Elon Musk 2013. aasta uimasevõitu augustipäeval esimest korda Hyperloopi idee välja käis, neelas hapukurgihooaja uudistepuuduses vaevlev meedia selle üsna aplalt alla. Kuid seda muidugi mööndustega, et taoline, kuni 1200 km/h kihutavate kapslitega transpordisüsteem, on kauge tuleviku teema, mis ootab ees võib-olla poole sajandi pärast. Nüüd on käes aga 2016. aasta ja laual juba reaalsed plaanid teha esimesed Hyperloopi liinid valmis mõne aastaga. Testimiseks mõeldud 8 kilomeetri pikkune „raudtee“ Nevadas on töökorras selle aasta lõpuks. Mis veel huvitavam – esimesed katselised ülikiire transpordi „torud” võivad tulla Eestile üsnagi lähedale. Kuigi Californias ehitatakse alles esimesi katsestende, on Euroopas sõlmitud esimesed lepingud Tesla idee elluviimise uurimiseks.

Helsingist Stockholmi 25 minutiga? Aga Tallinn?

Ajalehe Turun Sanomat kinnitusel pole mõtet Muski ulmeliste torude üle naerda, kuna üks sellistest võib varsti otsapidi Soome jõuda. Kui see teoks saaks, kestaks sõit Stockholmist Helsingisse 25 minutit, vahejaama Turusse aga „lennutataks“ kapsel vaid 11 minutiga. Nii jääks Baltimaid ühendav Rail Balticu kiirraudtee ilma neist vähestestki reisijatest, kes Soomest Euroopasse tahaksid sõita. Meie peaks tegema tööd hoopis selle nimel, et ülikiire toru 80 kilomeetrit pikem saaks ja Tallinnani välja ulatuks.

Märtsis käis kiiret „toruühendust“ Põhjamaades tutvustamas ettevõtte Hyperloop Technologies (nüüd Hyperloop One) asejuht Alan James, keda teatakse ka kui Suurbritannia 800 km pikkuse MAGLEV-i kiirrongide läbikukkunud projekti juhti. James hullutas Turus publikut ideega rajada Läänemere alla toru, millega ühendada Põhjamaade pealinnad ja sadamalinn Turu. Eestist polnud seekord juttu. Üks kilomeeter Hyperloopi toru maksaks 25 miljonit eurot, Helsingi-Stockholmi liini maksumuseks pakkus James umbes kaheksa miljardit eurot. Ülikiire ühendus muudaks üksteisest kaugel asuvad linnad kaksik- või kolmiklinnadeks, kust oleks võimalik teise „jaama“ isegi tööl käia, kui kapslite piletihinnad väga ulmeliseks ei kujune.

Screen Shot 2016-08-10 at 14.09.08 — Kapslis, kus puuduvad aknad, on suhteliselt kitsas.

Hõre õhk ja tohutu kiirus

Hyperloopi tööpõhimõte on lihtne. Valmis ehitatakse hõrendatud õhuga (1 millibar) torud. Alguses planeeriti vaakumtorusid, kuid see oleks läinud kohutavalt kalliks. Neisse suunatakse kuue reisijaga kapslid, mis hoiavad toru seintest eemale magnethõljukite abil – sellesama tehnoloogiaga, millega sõidavad MAGLEV-rongid. Hõre õhk tagab ülisuurtel kiirustel väga väikese õhutakistuse. Kapslid reisijatega väljuvad lühikeste aegade tagant ja iga kapsel suunatakse, nagu vaakumtorudega sularahatranspordis mõnes Prisma poes, õigesse sihtkohta lüüse vastavalt seades. Tohutu kiirus saadakse hõõrdumise vähendamisega nullilähedaseks – toru seintega kapslid kokku ei puutu ja ka hõre õhk ei avalda edasiliikumisel erilist vastupanu. Nii võib teoorias saavutada isegi tuhandeid kilomeetreid tunnis kiiruse, kuid mängu tuleb ohutus: kihutava kapsli ette jääv tühine kübe oleks juba sama, kui kokkupõrge püssikuuliga. Pealegi ei taheta ületada helikiirust, mis võib tekitada tugeva müra.

Sellist imetoru planeeriti alguses Los Angelese ja San Francisco vahele, kuid oh häda – takistuseks sai mitte tehnoloogia (ehkki sedagi veel polnud välja arendatud), vaid midagi hoopis maisemat. Nimelt oli üsna võimatu rajada suurte kiiruste jaoks vajalikku ülisirget trassi. Segasid nii mägine pinnareljeef kui ka ülitihedalt asustatud alad, kus maade kokkuostmine oleks olnud ulmeliselt kallis või lausa võimatu.

Nii pöördusidki kahe Hyperloopi arendava firma – Hyperloop Transportation Technologies (HTT) ning Hyperloop Technologies pilgud vana Euroopa poole. Siin on kaks head eeldust sellise supertranspordi jaoks – hõredam asustus ja ka eurotoetused, mis võivad aidata kalleid projekte ellu viia isegi siis, kui need esialgu äriliselt ära ei tasu.

Bratislavast Viini 8 minutiga!

Hyperloop Transportation Technologies sõlmis märtsis, kui ettevõtte tegevjuht Dirk Ahlborn Slovakkias käis, sealse valitsusega kokkuleppe uurida kiiresti võimalusi esimese Hyperloopi ehitamiseks Bratislava ja Viini vahele. Enne kiideti ühiselt riigi edumeelsust ja masinatööstust, mis loovad pinnase uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks. HTT-l on samal ajal käimas ka 8 km pikkuse test-ringtoru ehitamine Californias, milles esimene kapsel peaks sõitu alustama juba sel aastal. Euroopas peaks esimene liin valmis saama 2020. aastal ja maksma 175–260 miljonit eurot. Võrreldes Rail Balticuga polegi see kallis.

Umbne kapsel

Hyperloopiga reisimisel on aga veel üks psühholoogiline ebamugavus. Nimelt ei saa kapslile ehitada aknaid. Seega tuleb kogu tee olla kinnises ruumis, millest puudub väljavaade. Samuti on kapsel suhteliselt madal ja kitsas, kus ei mahu pikem inimene püsti tõusma (toru läbimõõt on 2,2 meetrit). Need ebamugavused aga on ületatavad, usuvad Hyperloopi tegijad – näiteks võib kapsli sisepinna katta nõgusate LED-ekraanidega ja projitseerida neile ükskõik millise ulmelise või idüllilise maastiku. Helsingist Stockholmi võib sõita läbi ürgse Jurassic Parki stiilis maailma või hõljuda terve tee mõne väljamõeldud planeedi Avatari-stiilis looduse keskel.

Ülikiire Hyperloop võib liikuda maismaal (joonis) või merepõhjas. (Hyperloop Technologies)

***

Esimene katse tehtud!

Hüperkiiret transporti arendava ettevõtte Hyperloop One (endine Hyperloop Technologies) esimene katse hõljuva transpordivahendiga on nüüd tehtud. 11. mail 2016 käivitati selle firma poolt esimene n-ö vabas õhus test lineaarelektrimootoritega, mis aitavad tagada Hyperloopi vaakumtorudes liikuvate kapslite ülikiire edasiliikumise. Kui vaakumtorus peaks kiirus ulatuma 1200 km/h, siis esimene katse tehti Nevada kõrbes ilma torudeta, vabas õhus. „Kapsel“ saavutas testimisel kiirenduse 2,5G, 160 km/h kiirus saavutati ühe sekundiga ja lõppkiiruseks enne pidurdamist tuli 482 km/h. Juba sel suvel jätkuvad katsed vaakumtorus, kus peaks kätte saama ka planeeritud 1200 km/h. Hyperloop One loodab uutmoodi transpordisüsteemi esimesena valmis saada, sest keskendub esialgu reisijate asemel kaubale, mis on tehnoloogiliselt tunduvalt lihtsam.

Поділитися