Jalgpall kui juhtimise kõrgem kunst

Jalgpallis nagu mujalgi on võimalik edu saavutada ikka ainult koostöös. Mida saaks ettevõtete juhtimises jalgpallist üle võtta, sellest räägib lähemalt PARE juhatuse liige Kerstin Jaani.

Leian end ikka ja jälle jalgpalli vaadates kõiksugu juhtimisega seotud mõtete juurest. Oleme harjunud pidama sporti, sh jalgpalli pigem meelelahutuseks ja ei mõtle eriti sellele, mis on seal tippsaavutuste taga. Me ei mõtle, et meelelahutus sisaldab üliinimlikke pingutusi, valu, aga ka tohutut õnnejoovastust ja rõõmu. Me enamasti ei analüüsi, kuidas treenerid seda kõike teevad.

Kuidas aga pannakse need tipptasemel isiksused koostööd tegema? Ühise meeskonna ja eesmärgi nimel pingutama. Oleme ju kõik näinud, kuidas 10 meest teeb 89 minutit rasket tööd, keegi annab viimasel minutil söödu seni veidi kõrval olevale üheteistkümnendale mängijale, C. Ronaldole, kes teeb omakorda selle ÕIGE löögi ning taob seejärel rusikaga rinnale, sest tema tõi võidu. Kogu meeskond hüppab suurest õnnest talle kaela. Aga teised? Need, kes hoidsid oma värava puhta ja andsid õige söödu? Kuidas suudavad treenerid neid motiveerida, sest kogu au ja kuulsus langeb ju ühele mehele? Miks teised seda taluvad ja viitsivad järgmine kord jälle seda ränkrasket tööd tegema tulla?

Julgen väita, et jalgpallis (nagu ka teistel meeskondlikel spordialadel) on üheks tippu jõudmise põhjuseks just staaride juhtimise oskus. Õnneks on nende meeskondade juhtimisest ka mitmeid raamatuid kirjutatud, kus treenerid jagavad oma kogemusi edulugude kaudu, nii et meil on võimalik nendelt õppida.

Suur osa organisatsioonide juhte on kindlasti omal nahal kogenud, et nende tippspetsialistid on küll väga tublid ja vajalikud, kuid ei ole alati kõige lihtsamad inimesed, keda juhtida. Nad kipuvad staaritsema. Aga neid on tarvis kõigile – juhtidele, organisatsioonile, kolleegidele –, sest nad küsivad küsimusi, mida on vaja edasi arenemiseks; nad peavad otsekohest ja avameelset dialoogi; nad löövad täiel rinnal kaasa seal, kus saavad kogu au endale. Võib juhtuda, et nad on küll kõige nutikamad, aga samas ka väga ekstsentrilised ja emotsionaalselt laetumad. Neid armastavad küll koostööpartnerid, aga kaastöötajate või juhtide jaoks on nad korralik proovikivi. Kindlasti on selliseks n-ö töötajaks ka C. Ronaldo.

Oma meeskonnas me ei talu tavaliselt staare, kes nõuavad erikohtlemist (ei juhtide ega kaastöötajatena). Juhid vahel ignoreerivad staaritsevat käitumist ega anna erinõudmistele järele. Ühtlustatud reeglid ja hüvede poliitika kehtib kõigile. Ka staaridele. Meeskond on rahul, sest nii on õiglus tagatud.

Aga võib-olla siiski ei peaks kõike ühtlustama? Kui C. Ronaldo ei saaks erikohtlemise osaliseks, kas meeskonnal oleks siis taolist edu? Pigem tundub, et meeskond oskab mõista tema vajalikkust ning sellest tulenevat erikohtlemist. Kuidas juhid selle teistele mõistetavaks teevad? Tippmeeskonnad on edukad. Nad teevad suurepärast tulemust ning sealjuures ajal lastakse staaridel särada ja staaritseda. Samal ajal säilib kõikidel meeskonnaliikmetel tahe saavutada edu ja panustada. Nende kõik mängijad on motiveeritud tulemuseni jõudma. Ja ma ei usu, et seda tingib vaid sületäis raha – kõigil on ju võimalik võita ja see raha koju tuua, aga miks see siis vaid mõnel meeskonnal õnnestub? Olen kindel, et nende juhid teevad midagi enamat.

Kui juht kasutab staaride puhul klassikalist õpikutarkust: konstruktiivset tagasisidet jms, muutuvad nad tujukaks, sõjakaks või lülituvad kaitserežiimile. Nad on väga taibukad ja löövad tihti juhi tummaks oma vasturünnakutega. Staarid panustavad töösse hämmastava koguse sisukust ja aega. Partnerid on rahul. Juhil on raske midagi ette heita. Aga tihtilugu nuriseb meeskond ja nurisevad kaastöötajad.

Treenerite ehk juhtide ülesanne ongi luua nendest staaridest meeldiv meeskond ning võimaldada selline töökeskkond, kus kõik tahavad maksimaalselt panustada. Ka see, kes teeb küll suure töö, kuid kellele ei saa osaks kõige suurem aupaiste, sest värava lööb ju vaid üks.

Igaühe roll on oluline

Jalgpall on meeskonnamäng, kus tulemus sõltub meeskonna toimimisest ja iga üksiku liikme rolli tajumisest selles mängus. Täpselt nagu enamikus organisatsioonides sõltuvad eesmärgid sellest, kui edukas on nende meeskonnamäng ning kui hästi osatakse oma rolli täita. Jalgpallis on kõikidel mängijatel oma kindel roll ja „kui mõni neist ei täida oma ülesandeid väljakul, siis tema võistkonnakaaslased kannatavad“, nagu on öelnud tuntud treener Louis van Gaal. Iga mängija on indiviid ning oluline on tema meisterlikkus, aga ka roll meeskonnas. Tulemuse saamiseks peab iga mängija tegema koostööd, pingutama eesmärgi nimel, arvestama meeskonnaga jne.

Selleks peab staaride töökeskkond võimaldama paindlikkust ja otsusekindlust – nad peavad julgema teha otsuseid ja vastutada. Liigsed piirangud, kurjus, autokraatlikkus jmt pärsivad julgust ja isiklikku arengut. Eesti Jalgpalli Liidu treenerite koolitaja Karel Voolaidi sõnutsi on jalgpallurite igapäevaelu osa järjepidev eneseareng ja oskuste täiendamine. Avatus rajab teed paindlikkusele ja loovusele. Tema sõnutsi peab võistkondade õhkkond olema avatud, vaba ja turvaline. Siit tekib julgus eksida, vastutada ja otsustada. Talutakse eri seisukohti ja kuulatakse kriitikat. Mängijatele antakse vabadus, kuid selle eelduseks on ühiselt aktsepteeritud piirjooned ja oskus vastutada. Kui juht lubab mängija tööle (platsile), siis on ta andnud kaasa täieliku usalduse ning ootab täielikku vastutuse võtmist.

Tippjalgpall algab sealt, kus lõppeb mugavustsoon ning mängijal peab olema tahe mitte alla anda. Tahe proovida, katsetada, eksida ja jälle uuesti alustada. Sealt algab ka organisatsioonide tippsooritus.

Tähistamine

See on veel üks märksõna, mida sooviksin veel keskkonna kujundamisel välja tuua ja mida minu hinnangul meil liialt vähe tehakse. Eesti Jalgpalli Liidu treenerite koolitaja sõnul on see oskus, mida õpetatakse praegu noortele eriti hoolega. Kahjuks arvati pikka aega, et see ei ole eestlastele loomuomane ja tähistamist väärt on vaid võit. Ja sedagi ei tasunud eriti tähtsustada, sest kunagi ei tea, mida järgmine mäng toob. Praegune liidu kogemus aga näitab, et tähistamine tasub end ära. Jalgpallile mõeldes on ikka silme ees pilt, kuidas iga värava korral meeskonnaliige rõõmujoovastuses pikali maha joostakse. Kusjuures pole oluline, kas ollakse kaotus- või võiduseisus. Võidule ei aita suhtumine, kus mängu alguses lüüakse värav ja treener ütleb kurja näoga, et mida siin tähistada – kogu mäng on veel ees. Vastupidi – igat edukat lööki või muud sooritust tuleb tähistada! Positiivne emotsioon toodab uut edu. Kas ei räägi juhtimisteooriad midagi sarnast? Küllalt sageli aga on kuulda veel meie organisatsioonidest lauseid „teeme veel selle ära, siis…; noh… see läks küll hästi, aga see võib veel ebaõnnestuda…; mis siin tähistada… kohe-kohe võib halvemaks minna... Ei kõla just väga innustavalt?!

Nii treenerite kui ka juhtide väljakutse on isiksuste oskuslik sobitamine, juhtimine ja meeskonnaks vormimine. Tuleb leida talendid, luua neile keskkond, kus nad arenevad staarideks, ning panna siis pretensioonikatest staaridest koosnev meeskond üksteise seltskonda nautides rõõmuga eesmärgi nimel tööle. Sest kaotada ei ole midagi, aga võita on maailmameistri tiitel.

Artiklis on kasutatud Eesti Jalgpalli Liidu treenerite koolitaja Karel Voolaidi mõtteid, Mark de Rondi raamatut „Meeskond ja mina“ (Äripäev 2013) ning Laszlo Bocki raamatut „Töö ruulib“ (Äripäev 2015).