Juhid, kasutage võimu

Martin Herem on teeninud Eesti kaitseväes 1992. aastast. Ta on Eesti suurima, Kirde kaitseringkonna ülem ning aasta ohvitser 2010.

Võim kaitseväes on palju suurem kui tavaelus. Siin ei loe hirm ega häbi. Erinevalt tsiviilühiskonnast võib juhtuda, et võimu kasutades saadetakse inimesi surma. Mida tähendab võim, võimekus ja võimetus kaitseväes, rääkis viimasel Pärnu Juhtimiskonverentsil kolonelleitnant Martin Herem. Lugege, te ei kahetse.

Esimene lugu:
Padaoru teine päev

See juhtus siis, kui Eestis möllas lumetorm Moonika. Teise päeva hommikul helistas mulle päästeametnik ja ütles, et asi on väga hull, umbes 500 inimest on kogu öö Padaorus lumevangis olnud ja välja ei saa neid sealt kuidagimoodi. Ainukesed vahendid on bandwagen-tüüpi roomikmasinad, kuid neid on päästeametil vaid paar tükki. Kui need inimesed jäävad sinna ka järgmiseks ööks, võime hukkunuid kümnete kaupa lugeda, lisas ta.

Kaitseväel on need masinad olemas, terve pataljon. Aga need kuuluvad sõjaaja varude alla – neid ei tohi ilma sõjata või ilma kaitseväe juhataja loata puutuda. Meil ei olnud vilunud juhte, keda sellises tormis kohe välja saata. Masinad olid konserveeritud, nende konserveerimine oleks suur töö ja kallis lõbu. Ning inimene, kes selle tehnika eest vastutas, esitas mulle umbes selliseid küsimusi: „Kes lubab? Mis õigusega? Mis saab siis, kui midagi juhtub?“

Minu otsus oli järgmine: „Saatke masinad välja! Tegutsege nii, nagu päästeamet ütleb! Unustage senised reeglid! Unustage kaitseväe juhataja varasemad korraldused.“ Mõtlesin samas: jumal aidaku mind – olin ju töötanud kaitseväe juhataja Ants Laaneotsa alluvuses kümmekond aastat ja teadsin, millise vulkaani see esile võib tuua. Asjade järjekord oli võrreldes tavaolukorraga täiesti pea peal… Kui olin sellised korraldused andnud, kandsin sellest ette ka Laaneotsale.

Ta küsis, kas ma vajan veel abi, ja võttis seda vähemalt esialgu üsna rahulikult, sest kirjeldasin olukorda ja tõin välja ohu inimeste elule.

Õhtuks olid inimesed evakueeritud, ka torm jäi järele. Ma ei oska tagantjärele öelda, kas me ei kaotanud ühtegi inimelu Padaorus tänu sellele, et kaitsevägi andis need bandwagen’id sinna või oli meil lihtsalt õnne. Küll aga elustati ühte inimest siiski masinas, kui teda evakueeriti. Põhimõtteliselt ei oleks pidanud me mitte midagi tegema ega appi minema. Oleks võinud edasi elada nagu keldrikakand uksepaku all ja hiljem poleks saanud meid keegi süüdistada.

Teine lugu:
1000 meest ühe ööga püssi alla

Kaitseväe põhiline jõud seisneb selles, et tal on reservväelased. Ja kui riiki ähvardab oht, kutsutakse nad välja. Siis lähevad aga asjalood väga kiireks. Tuhandetele inimestele tuleb anda relvad, varustus, määrata nad üksustesse, saata sinna, kuhu isamaal vaja on. Selleks on kaitseväe juhataja – seesama Vulkaan – kinnitanud omaette protseduurid ja institutsioonid, kes peavad selle töö loetud tundide jooksul ära tegema. Kaitseringkonna ülemana mõistsin mõned aastad tagasi, et see süsteem ei tööta piisavalt hästi – kaitseliit üksi ei suuda nii lühikese aja jooksul küllaldaselt vabatahtlikke välja panna.

Staap sai ülesandeks töötada välja uus süsteem, mis oleks tõhusam, aga kulutaks ressursse vähem. Kuu ajaga oli plaan valmis, mis tundus meile täitsa normaalne olevat. Aga kasutada me ju seda ei saanud, ilma et kaitseväe juhataja seda kinnitaks.

Tuli minna Vulkaani juurde. Kaitseväe juhataja tutvus sellega, kuid tema tagasiside oli väga pehmelt öeldes negatiivne. „See jookseb teil kohe umbe,“ ütles ta. Vastasin talle: „Tõestan seda eksperimendiga, teen 1000 mehe formeerimise päriselt läbi.“ „Palun tee, siis saad ise ka aru, et eksid,“ vastas ta. „Saadan hindajad, et sa vassida ei saaks. Tegutse!“

Läksin tagasi oma kaitseringkonda ja rääkisin sellest kolleegidele. Ootasin toetust, aga mulle öeldi põhimõtteliselt: „Miks sa seda tegid? Kaitseväe juhataja saab rohkem palka kui sina – sina mõtle ka siis vähem. Kui me läbi kukume, siis mõtle seda häbi, sa jäädki kolonelleitnandiks!“

Tuli ju liigutada sadu inimesi. Ja õigel hetkel tuli jälle kasutada võimu, et panna inimesed vajalikus suunas tegutsema. Kindlaks määratud ööl mängisid 900 ajateenijat spordiriietuses ühe väeosa pääslas reservväelasi. Kodunt aeti välja kümneid kaitseliitlasi ja kaitseväelasi. Test algas.

Öö. Pime. Aprillikuu. Sajab lörtsi, külm. Kell 7 hommikul tõusis päike ikka idast, aga palju ilusamalt kui varem. Pataljoni territooriumil seisid masinate kolonnid, kus istusid varustatud mehed, organiseeritud üksustesse, valmis sõitma kuhu tahes. Neil oli toit, laskemoon ja kõik muu. Pataljon oli formeeritud tunde kiiremini kui kaitseväe juhataja direktiiv ette nägi ning kolm korda väiksemate ressurssidega kui kaitseväe juhataja väljamõeldud plaanis.

Nende kaitseväelaste näol, kes enne olid häbi ootel ärevuses, olid nüüd rahulolev muie. Taas oleks võinud elada nagu keldrikakand. Aga kas ma siis olen juht?

Kolmas lugu:
Minge kõik seina äärde!

Võimu kasutamisel ole ettevaatlik, sest inimesed kipuvad olema võimu ees pimedad. Saanud käsu, tormavad nad, saba seljas, käsku täitma, ja välja tuleb hoopis midagi muud.

Võtame ajateenijaid vastu umbes 50 kaupa. Nad rivistatakse enne meditsiinikontrolli ja vestlusi kõik üles, nad laotavad laiali oma isikliku riietuse, et neil ei oleks kaasas midagi keelatut. Nendega vesteldakse.  Kogu see protsess võtab aega umbes 40 minutit.

Ühel juulikuu päeval tulid taas uued ajateenijad. Väljas oli 30 kraadi sooja. Nad olid platsile üles rivistatud. Nad praadisid sõna otseses mõttes. Läksin nooremleitnandi juurde, kes seda asja korraldas, ja kutsusin ta eemale: „Las need mehed praevad siin lõpuni. Aga kui järgmine grupp tuleb, pane nad sinna seina äärde – seal on vilu.“

„Just nii!“ kõlas vastus.

Kolme tunni pärast läksin sealt uuesti mööda, uus grupp oli kohal, kõik mehed seisid seina veeres. Aga päike on vahepeal liikunud! Nad praadisid seal täpselt samamoodi! Nooremleitnant oli vahepeal lahkunud, küsisin siis allohvitserilt: „Miks mehed siin seina ääres on?“

„Leitnant käskis!“

„Miks?“

„Sest teie andsite korralduse!“

Neljas lugu:
Kevadjooks, mille pärast mul on väga piinlik

Aastaid tagasi pidin ette valmistama Tartu pataljoni jooksuvõistkonda 23-kilomeetrise Tartu kevadjooksu jaoks, enamik neist olid ajateenijad. Instrueerisin neid, et ärge kukkuge tormama, võtke rahulik tempo ja jookske algusest lõpuni läbi. Niimoodi võidate iseenast ja tõenäoliselt ka teisi võistkondi. Ja naerusui lisasin: „Ausõna, käsk on mitte katkestada!“

Üks ajateenija, kel oli põlvega varemgi probleeme olnud, kukkus jooksu 15. kilomeetril ja vigastas oma põlvesidemeid väga tõsiselt. Tuli kiirabi, fikseeris põlve elastiksidemega ja tahtis mehe finišisse viia. Aga see mees ütles: „Ei! Mul on käsk joosta lõpuni.“ Ja jooksiski lõpuni… Kaks kuud hiljem saatsime selle ajateenija püsiva põlvetraumaga reservi.

See vigastus on siiamaani mu hinge peal. Ma ei tahtnud ju seda! Iga kord, kui ma kasutan võimu, tuleb see põlv mulle jälle meelde.

Juhid, kasutage võimu, ärge olge keldrikakandid. Aga arvestage sellega, et teil on ka vastutus.

Pilt: By Cpl Madis Veltman EST Army – Ex STEADFAST JAZZ, CC BY 2.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=29561410