Marit Kroon: just for fun pole mõtet Coca-Colas töötada

Marit Kroon vastutab Coca-Cola Eesti esinduses kogu Baltikumi turunduse eest. Ta on lõpetanud EBSi rahvusvahelise ärijuhtimise eriala, õppides süvitsi turundust. Magistrikraadi sai ta Tallinna ülikoolis organisatsioonikäitumise erialal, keskendudes loovmeeskondade juhtimisele. Lugu vahendas Taivo Paju.

Kuidas saadakse Coca-Colasse tööle?

Mul oli kunagi oma väikefirma, mis esindas üht Saksa magusatootjat. Olin töötanud ka kodukaupade maaletooja juures, nii et tundsin end toidu- ja tarbekaupade äris nagu kodus. Ühel hetkel tahtsin aga midagi suurt ja ilusat elus korda saata ning mulle jäi silma Coca-Cola töökuulutus. Tavaliselt leitakse rahvusvahelistes firmades töötajad headhuntingu käigus. Mõnikord on aga vaja värsket verd ning siis pannakse kuulutus lehte.

Fontes korraldas mitu vooru, küll tuli küsimustele vastata ja küll grupitööd teha. Kui olin viiendasse või kuuendasse vooru jõudnud, pidin andma tööintervjuu televiisori kaudu. See oli paras pähkel – rääkida videokonverentsisüsteemi teel inglise keeles suure kontserni personalidirektoriga, keda ma polnud enne kordagi näinud. Tunne oli õudne – katsusin käsi laua all hoida, et ei oleks näha, kui need värisevad.

2004. aasta 1. aprillil tuli mulle teade, et olen tööle võetud.
Mõtlesin veel, et äkki on nali.

Tehnika ei olnud siis kaugeltki sellisel tasemel kui praegu. Kui ma olin pikalt pingutanud ja firmat kiitnud, ütles mu intervjueerija: „Sorry, ma ei kuulnud viimast viit minutit – öelge palun uuesti, mis te öelda tahtsite.“ 2004. aasta 1. aprillil tuli mulle teade, et olen tööle võetud. Mõtlesin veel, et äkki on nali.

Algus?

Esimesed jutuajamised mu otsese ülemusega, kes asus Prahas, käisid läbi telefoni. Ma polnud teda elu sees näinud – ei kujutanud isegi ette, milline ta välja näeb. Pidin talle selgeks tegema, kust ma tulen, milline on mu taust, millised arusaamad elust-olust. Pidin olema hästi distsiplineeritud, suutma ennast kehtestada ja maha müüa oma ideed, sest keegi ei anna selles firmas kahte kuud aega olukorraga tutvumiseks. Nädal pärast minu ametisseasumist käis töö juba täistempos.

Mis oli su esimene tööülesanne?

2004. aastal olid Ateenas olümpiamängud. Pidin läbi viima olümpiakampaania kogu Baltikumis. Ostjad pidid korjama kolm etiketti ning need loosimisele saatma, võitjad said Coca-Cola kulu ja kirjadega olümpiale sõita. See kampaania tuli mul otsast lõpuni ise korraldada: panna paika reeglid ja need kinnitada, määrata tähtajad, leppida detailides kokku villijaga jne.

Coca-Cola pakub sellistes programmides täispaketti – vastutasin nende inimeste eest hetkest, kui nad Tallinnas lennukile astusid, kuni hetkeni, mil siia tagasi jõudsime. Tegin ise kogu reisi kaasa. Kampaania läks imehästi, aga mul oli kõvasti õppimist: kampaaniamaterjalid tulid olümpiatöögrupilt Londonist ja ma pidin intensiivselt pidama telefonivestlusi, et uurida, mis materjalid saadaval on, ning nende seast välja valima Eestile sobilikud. Teiseks korraldama reisi ja lisaks andma ülemusele Prahas aru, kuidas asi edeneb.

Mõned ütlevad, et Coca-Cola taolistes suurfirmades mõtlemise eest palka ei maksta, täida vaid käsku.

Meie ettevõttes on loovus, mõtlemis- ning analüüsivõime täiesti asendamatud omadused. Kui ma tööle tulin, olid siin turundusplaanid mõistagi tehtud ja esialgu pidin ellu viima seda, mida eelkäijad olid leiutanud. Aga ainult esialgu.

Muidugi, ettevõtte visioon ja strateegia on globaalsed. Sa ei saa tellida reklaamfilmi millestki, mis pähe tuleb, aga sa pead olema võimeline kirjutama Baltikumi äriplaani, defineerima tooteportfelli ja iga brändi rolli selles, samuti planeerima kohalikke turundustegevusi. Seejärel tuleb valida globaalsest kommunikatsioonimaterjalist midagi, mis Eestile kohane. Minu ülesanne ongi lähtuda firma visioonist ja strateegilistest eesmärkidest ning selle järgi teha oma plaan.

Kuidas on töötada, kui ülemus on nii kaugel, et teda peaaegu nagu polegi?

Jah, keegi ei kontrolli: võin tööle tulla, millal tahan, ja minna, millal tahan – keegi ei vajuta registreerimisnuppu. Aga see eeldab, et sa oledki tulemustele orienteeritud ja saad ise hakkama. Keegi ei pea meid kantseldama – suudame ennast ise motiveerida ja distsiplineerida.

Paraku müüginumbrite kasvust ei piisa, vaid peab tõestama, et just minu tegevus on müügi üles viinud ja see ei ole üldine turu kasv.

Paraku müüginumbrite kasvust ei piisa, vaid peab tõestama,
et just minu tegevus on müügi üles viinud ja see ei ole üldine turu kasv.

Peakontorist kaugel töötavaid inimesi kummitab sageli üks probleem – edasilükkamine. Kuidas ise sellega hakkama saad?

Koolitusel „The 7 Habits of Highly Effective People“ ladus Stephen Covey klaasanumatesse kõigepealt suured kivid ja seejärel väikesed kivid. See põhimõte on mulle tollest ajast pähe raiutud. Suured kivid paika, alles siis väikesed! Ja kõik asjad, mis võtavad aega alla kolme minuti, teen kohe ära.

Võtmesõnaks on distsipliin. Ka see, et teen endale selgeks, millised on suured kivid ja millised väiksed. Mõnikord juhtub, et iganädalaste telefonikõnede käigus oma ülemusega on aega puudutada ainult suuri kive… Distsipliin tähendab muuseas ka seda, et ma ei saa hästi magada, kui asjad on tegemata.

Iga teatud aja tagant toimub koosolek äriüksuse turundusjuhiga. Seal ei ole sellist aega, et tere, kuidas läheb, tore ilm täna. Mul on kaasas konkreetne nimekiri küsimustest ning plaanidest, millele tahan vastuseid ja kinnitusi, ning teemad, mille puhul vajan tema nõu. See ei ole niisama kohvitassi taga jutuajamine. Ja kui ikka mitte midagi nendel kohtumistel öelda ei ole, siis on selge, et see pole sinu jaoks õige töökoht.

Kui süsteemset ning motiveeritud mõttelaadi ei ole, siis just for fun pole mõtet Coca-Colas töötada. Suurtes projektides on palju eri tasemel ja kultuurilise taustaga osapooli. Kellele see tempo ja pinge ei sobi, leiab mõne teise töökoha. Inimesed ongi erinevad. Sellises ettevõttes peab olema konkreetne inimtüüp, kelle loomuses on enesedistsipliin.

Kuidas saad tagasisidet?

Tagasiside saamine on tähtis. Kui ülemus tagasisidet ise ei anna, tuleb küsida. Lisaks on meil firmas kohustus kaks korda aastas oma alluvatele konkreetne tagasiside anda – Eesti mõistes on see justkui korralik arenguvestlus. Siis käiakse arenguplaan üksipulgi läbi ja ma saan väga konkreetset numbrilist tagasisidet.

Kuidas sa tagantjärele oma enesekehtestamise oskust vaatad?

Algul oli mul tunne, et ah, mis nüüd mina – nagu Eestis ikka tavaks. Aga selle tundega ei saa Coca-Colas töötada. Peab ennast kehtestama olukordades, kus ei näe vestluspartnerit. Suuri projekte koordineerides tuleb seda teha mõne minutiga.

Võtsin kaheks aastaks enda kanda rahvusvahelise projekti, mis hõlmas ühe uue maitsega joogi väljatöötamist. Projektimeeskond kohtus Brüsselis Coca-Cola laborikompleksis. Eestist olin siis mina ja minu vastas istusid prantslased, sakslased, hispaanlased… Sain oma vitsad siin kätte – lasin nimelt viisaka inimesena rääkida sellel, kes aga tahtis. Lõpuks jäingi sellesse rolli, kus mulle öeldi, et sina tee nüüd kokkuvõte ja saada raport välja.

Taipasin õnneks enne järgmist kokkusaamist oma juhiga arutada, mida ma peaksin tegema. Tema abiga sain aru, et tuleb ennast kui projekti koordinaatorit esimese minutiga kehtima panna. Muidu räägivad suurtest riikidest pärit inimesed, nagu sakslased, prantslased ja hispaanlased, mind lihtsalt surnuks. Sellisel juhul ütlevad nemad mulle, mis jääb minu kui projektijuhi osaks, mitte vastupidi.

Ka telekonverentsil, kui vestluspartner mulle otsa ei vaata, pean olema suuteline teda katkestama. See tuleb harjutades. Esimestel kordadel on pärast telefoni jälg kõrva ja põse küljes ning higimull otsa ees. Samuti peavad eesmärgid olema paigas: mida ma oma jutuga pean saavutama. Tänu neile nippidele suutsin end juba pärast paari korda kenasti kehtestada.

Kui oled end tõestanud, siis ei pane keegi silti külge, kas oled
väikesest või suurest riigist. See on hea tunne.

Kui ma möödunud suvel Baltikumis suurema töökoormuse ja vastutuse sain, andsin selle üleeuroopalise projekti käest. Läksime lahku, pisarad silmis. Algul oli väike Eesti ja suur Hispaania, aga mingist hetkest pole sellel enam tähtsust. Kui oled end tõestanud, siis ei pane keegi silti külge, kas oled väikesest või suurest riigist. See on hea tunne.

Kindlasti on ette tulnud ka ebameeldivaid inimesi?

Inimesed on erinevad, ka kultuuriliselt. Aga see ongi arengukoht: lihtsalt peab suutma koostööd teha kõigiga, ka nendega, kes mulle või kellele mina isiklikult ei meeldi. Ühise eesmärgi nimel rabeledes tuleb eripärad ära unustada. Pealekaebamist meil ei sallita – inimesed peavad ise oma suhted ära klaarima.

Nii et globaalses firmas pead olema valmis igal hetkel lennukile istuma ja rahvusvahelisi projekte vedama?

Kui rahvusvahelist projekti tegin, siis reisisin iga nädal. Oli tunne, et ma ei peagi Tallinna lennujaamas enam ID-kaarti välja võtma, kõik tundsid mind juba. Reisi-stressi pole mul enam ammu – istun lennukisse nagu autosse ja panen automaatselt vöö kinni. Kohvri pakkimine võtab 15 minutit.

Valmisolekust aga alati ei piisa. Esiteks tuleb ülemusele konkreetselt öelda, et on soov selliseid asju teha, ja näidata, et olen selleks võimeline. Nii valitakse projektijuhid. Esimestel tööreisidel olin küll pinges: keskeurooplased saavad kokku, suudlevad mõlemale põsele, räägivad lastest ja koertest, aga mind ei aita keegi järje peale, pean ise hakkama saama. Ja nii võtadki end kätte ja saadki. Järgmistel kordadel olin ka mina see, keda mõlemale põsele suudeldi.

Kas sa oled valmis töö pärast Eestist ära kolima?

Tunnen inimesi juba pooltes Euroopa riikides, nii et miks mitte. Ehkki algul ma nii ei mõelnud. Eesti on tore koht elamiseks, aga kui karjääri silmas pidada, siis see teema tuleb rahvusvahelises ettevõttes nii või teisiti päevakorda.

Ehkki ma ei pea ennast karjäärinaiseks. Mul on abikaasa, kaks last ja koer – klassikaline perekond. Vahel küll tundub mulle, et olen pigem virtuaalne ema, kui mu abikaasa on sunnitud arvutist mu pilti lastele näitama meeldetuletuseks.

Samas, kui on kokku lepitud, kui suure osa pereelust keegi töö nimel
ohverdab, siis on normaalne, et seda ka aktsepteeritakse.

Samas, kui on kokku lepitud, kui suure osa pereelust keegi töö nimel ohverdab, siis on normaalne, et seda ka aktsepteeritakse. Ka tehnika tuleb siin appi: tänu e-koolile olen kursis laste tegemistega koolis, sms ja arvuti abil saame vajadusel iga hetk suhelda.

Kas mees ei vihasta?

„Kus sa oled?!“ helistab ta mõnikord kell üheksa õhtul kontorisse. Kuid sellega peab arvestama – kui mul ei ole kaheksast viieni töö, siis pere peab sellega leppima.

Kas kaotaksid mõistuse, kui näeksid Teda Ennast, Coca-Cola presidenti näost näkku?

Kui Coca-Cola president Muhtar Kent külastas Varssavit, olin ka seal, ehkki kahjuks me teed ei ristunud. Ka Atlantas Coca-Cola peakontoris ei ole ma veel käinud. Aga otseülekandeid presidendi suurtest esinemistest Atlantas olen näinud küll. Seegi on piisav, kui seisad Brüsselis hiigelsuure Coca-Cola kontori ees. „Vau,“ ütlesin endale, „nüüd saan aru, kui suures firmas ma töötan!“

Kent on minu ajal juba kolmas Coca-Cola president. Ta on hästi karismaatiline ja lugupeetud inimene. Lisaks ei ole ta mingi maskott, vaid lööb ise alati käed külge.

Kas sa pimetestis tunned Coca-Cola ära?

Tunnen. Olen ka restoranis joogi tagasi saatnud, kui midagi muud Coca-Cola pähe pakutakse. Aga ma ei ole tavatarbija. Laiema üldsuse puhul tulebki bränd mängu. See ongi minu töö – hoolitseda selle eest, millised emotsioonid tekivad, kui Coca-Cola silti näed.

* * *

Eestis tegutseb Coca-Cola kaubamärgi all tegelikult kaks eraldi firmat (nagu enamikus Euroopa riikides): The Coca-Cola Company toodab kontsentraate, jookide põhju ja siirupeid, müüb need villijatele ning vastutab turundus- ja reklaamitegevuse eest. Eestis, Lätis ja Leedus esindab The Coca-Cola Companyt Coca-Cola Balti Jookide AS. Company jookide villija Baltikumis on Coca-Cola Hellenic, kes paneb joogi pudelisse ning toimetab selle tarbijani.