Rahutu hinge õppetunnid Moskvas, Milanos ja Tamil Nadus: kuidas moedisainer Kalle Aasamäe läks ettevõtjaks kätte

Omal alal on ta Eestis kahtlemata ainulaadne. Läks Moskvasse sõpradele külla ja jäi sinna kaheksaks aastaks. Tiirles Moskva moemaailmas, lõpetas legendaarse Vene moekuninga Slava Zaitsevi kooli. Siis nuusutas moeelu Itaalias ja Lõuna-Indias. Lõpuks lõi isikliku meestebrändi Kalle HT ja asutas oma äri. Kuidas ühest moeboheemist ettevõtja saab, räägib ta ise. Kirja pani Auri Jürna.

Venemaa, Moskva

Õppisin Moskvas seda suhtumist, et kõik on võimalik. Seal on ametlikult 15 miljonit elanikku (mitteametlikult 20) ja kui tahad ellu jääda, pead paratamatult olema kohanemisvõimeline. Moskvas toimub kogu aeg midagi. Oli perioode, kui läksin hommikul välja ja tulin järgmisel hommikul koju, sest kogu aeg olid mingisugused üritused, teatrid, kontserdid, esitlused – nii põnev oli. Kui kuskilt provintsist või ääremaalt tulla, siis võibki sinna sisse ära uppuda. Saasta on palju, aga on ka häid asju, mida Eestis ei õnnestu kunagi näha.

Kohalikud ütlevad, et Moskva on üks suur sissesõitnute auul, sest kolmandat-neljandat põlve moskvalasi on vähe. Moskva ei ole Venemaa, vaid riik riigis – eks see on igal pool multikultuursete suurlinnade puhul niimoodi. Moskva ei ole selles mõttes erand, aga see on lahe ja annab mulle jõudu ning inspiratsiooni.

Lõpliku suuna meestemoele võtsin üsna hilja, 30-aastaselt, kui teised olid juba ei-tea-mida-kõike teinud. Aga kui ma Vjatšeslav Zaitsevi kooli astusin, siis tema ütles: „Kolmekümneselt on inimesel mõistus peas, ta teab, mida tahab, ja oskab valida.“ Kui me koolis diplomikollektsioone tegime, olin mina kursuse 16 inimese seas ainuke, kes tegi täiskollektsiooni meestele.

Zaitsevi koolis oli õppetöö väga intensiivne. Ma arvan, et kui see tõmmata laiali kolme aasta peale, nagu meil bakalaureuseõpe on, siis olekski see normaalne, kuid see kestis ainult üheksa kuud. Need olid täispikad tööpäevad, ainult pühapäev-esmaspäev olid vabad. Pühendasin ennast 100% õppimisele.

Tol ajal oli ärimaailm mulle täiesti mõistetamatu, aga Moskvas käis igasugune otsustamine kiirelt. Ma ei tea, kuidas suurfirmades asjad toimusid, aga väikestes ettevõtetes käis kõik väga ruttu, nii kommunikatsioon kui tegutsemine. Mulle tundub, et Eestis toimub kõik aeglasemalt – me ikka muudkui mõtleme ja arutame. Aga mida siin arutada, tuleb kätte võtta ja ära teha, siis on korras! Mulle ei meeldi, kui lobisemise ja mõttetuste peale aega raisatakse. Tegutsema peab läbimõeldult, aga kohe!

Mõnda aega mõtlesin, et pean ise kõike tegema, olema stilist ja lavastaja, aga nüüd olen mõistnud, et tegelikult peab sul olema meeskond, mis toimib; peab olema arusaamine ja sünergia. Moskvas kogesingi seda kõike.

Itaalia, Milano

2002. aasta varakevadel läksin Milanosse mõttega, et tahan seal tööd saada. Korjasin raha kokku ja läksingi kolmeks kuuks. Töökohta ma ei saanud, küll aga nägin, kuidas süsteem toimib. Koputasin muudkui ukselt uksele ja ütlesin oma vigases itaalia keeles, kes ma olen. Sain küll igalt poolt uksest sisse, aga ainult sekretärini, kaugemale ei jõudnud. See-eest on nüüd vähemalt süda rahul, et ma olen proovinud.

India, Tamil Nadu

2010. aastal olin kaks ja pool kuud Lõuna-Indias Tamil Nadu osariigi Coimbatore linnas. Sain stipendiumi tekstiili töötlemise keskusse management’i kursusele. Teine grupp tegeles seal kangaste testimisega, nii et sain ka seda näha. Armusin Indiasse, kuid ei saanud sinna pikemaks ajaks jääda, kuna mul oli tähtajaline viisa ja lennukipiletid ostetud. Sellegipoolest olin viimane oma grupist, kes Indiast lahkus, ja ma loodan kindlasti sinna tagasi minna. Indiasse on kerge armuda, sest seal on päike, maitsev toit ja positiivsed inimesed. Lihtsad asjad määravad.

Eesti, Tallinn

Tulin 2008. aastal Eestisse tagasi – see oli minu jaoks väga suur otsus. Ma olin seal küll omade keskel, aga ikkagi võõras, välisriigi kodanik.

Põhimõtteliselt tuli siin Eestis nullist alustada, sest mul oli üks suur puudus: mind ei sidunud Eesti moemaailmaga mitte miski. Ma polnud siin koolis käinud ega siinsetest show’dest, ei ERKIst ega Supernoovast osa võtnud. Kui sa elad ja töötad ühes paigas, siis tekib stabiilsus ja network. Kahe või kolme koha vahel pendeldamine ei ole ärilises mõttes hea, sest sa ei ole kättesaadav.

Siis kuulsin, et tehakse Loomeinkubaator. Käisin ettevõtluskoolitusel, kirjutasin äriplaani ja registreerisin oma ettevõtte. Ausalt öeldes ei tahtnud ma enam vabakutselise elu, sest seda majanduslikku ebakindlust ei jaksa pikalt taluda. Pealegi kannustab oma firma minu kui disaineri isiklikku arengut.

Seejärel tekkis juba meeskond ja äripartner, kes vastutab turunduse ja majanduslike asjade eest. Meil on hea klapp ja koostöö – pean temaga tihti nõu, sest minu maitse ei pruugi ju olla kõige õigem. Minu arvamust ei saa tõe pähe võtta, see on pigem professionaalne kretinism. Ma ise ei ole adekvaatne objektiivset hinnangut andma – see tuleb pigem täiesti võõralt inimeselt.

Eesti moemaastik on kõvasti nihkes: kui mujal maailmas tuuakse välja järgmise hooaja mood, siis Eestis praeguse oma. Siin on oluline, mis su eesmärk on: kas teha kollektsioon valmis ja müüa see kohe maha, või teha kollektsioon, mida hakata müüma hiljem, nagu mujal maailmas käib. Kas keskenduda erakliendile, kes tuleb show’le ja ostab kohe, või teha kollektsioon, mida hakata pärast tiražeerima.

Minu eesmärk on viimane variant. Meie maailmas peabki paika panema, kas sa oled lihtsalt ateljeedisainer või natuke suurema ambitsiooniga. Hukka ei saa kedagi mõista, aga kui me tahame välismaailma tähelepanu saada, siis peame juhinduma nendest reeglitest, mis on mujal maailmas paika pandud.

Minu ettevõttel saab nüüd kohe kolm aastat täis, rõivad on müügil Tallinnas ja Tartus ning Peterburis alustame just proovimüügiga. Nii et eks siin võib veel igasuguseid asju tulla, aga meil on tekkinud arusaam, kuidas süsteem toimib. Keskajal olid etapid sellised: õpipoiss, sell ja meister. Kui ma disainerina hakkan selli seisuses lõppfaasi jõudma ja võib-olla viie aasta pärast tuleb juba meistri staatus, siis äris olen ikkagi veel päris alguses, õpipoiss.

Kalle Aasamäe

• Sündinud 1970. aastal Põlvas.

• Õppinud Tallinna kergetööstustehnikumis ja Vjatšeslav Zaitsevi koolis Moskvas, mille lõpetas rõivadisainer-stilistina 2001. aastal.

• Loonud autorikollektsioone nii Eestis kui välismaal, teinud koostööd teatri- ja filmiprojektides.

• Õpetab Eesti kunstiakadeemias ja Tallinna tehnikakõrgkoolis.

• Avas tänavu septembris koos moekunstnik Xenia Joostiga ateljee Tallinna vanalinnas.

• Teatrikostüümide autor: Jaanika Juhansoni lavastused „Jane Eyre“ (Rakvere teater, 2012), „12 tooli“ (Rakvere teater, 2008) ja „Haned võlgu“ (Teatrilabor, 2007); Vene Teatri stuudio lõputöö „Album“ (2010).