See on ju heategevus! Miks sa siis kasumit teenid?

Aasta 2006. Blake Mycoskie on New Yorgi lennujaamas ja sisestab parasjagu automaatsesse check-in masinasse oma lennuinfot, kui märkab kellegi võõra tütarlapse jalas ilusaid punaseid tenniseid. „Vabandage, mulle väga meeldivad teie tennised. Mis firma omad need on?“ küsib ta. „Need on TOMSid,“ kõlab lühike vastus.

Blake toksib seepeale rahulikult oma piletiinfot edasi, kuid punaste tennistega tüdruk sõna otseses mõttes rebib ta masina juurest eemale ning lausub tungival toonil: „Ei, ei, sa ei saa aru! Need on TOMSi tennised! See on parim ettevõte maailmas, sest iga kord, kui nad müüvad ühe paari tenniseid, annavad nad samasuguse paari mõnele arengumaa lapsele, kes endale jalanõusid lubada ei saa. Ja selle asutaja on kõige ägedam tüüp, keda ma tean…“

Jutupursakule järgneva kirgliku elulookirjelduse TOMSi asutajast tunneb Blake ära. Peaasjalikult sellepärast, et elu, mida kirjeldatakse, on tema enda oma; ja tüdruk esitab seda suurema kirglikkusega kui Blake’i enda lihane ema.

Hiljem lennukis istudes ja sellele kohtumisele mõeldes sai TOMSi asutajale Blake Mycoskiele üks asi selgeks: kui suvaline tüdruk on suvalises kohas nõus kellelegi, keda ta peab suvaliseks inimeseks, rääkima sellise kirglikkusega TOMSi toimimise põhimõttest, siis ei ole Blake’il ja tema meeskonnal tarvis teha muud, kui keskenduda nii hästi kui võimalik oma põhitegevusele – andmisele.

Andmine ettevõtte missiooniks

Andmise kultuur on sellest päevast alates TOMSis iseäranis sügavalt juurdunud: see sõna (give) on saanud nende kiiresti kasvava töötajaskonna, klientuuri ja toetajate ühendajaks, kattes ka TOMSi Santa Monicas asuva peakorteri seinu.

Kusjuures andmine ei tähenda TOMSi kontekstis mitte seda, et tennised konteineriga mõne teise heategevusorganisatsiooni vahendusel huupi vaestesse piirkondadesse saadetakse, vaid seda, et TOMSi enda inimesed korraldavad transpordi sihtkohta, lähevad ise kohale ja panevad oma kätega iga uue paari tenniseid lastele ka jalga!

Tegemist on seega emotsionaalselt väga üleva kogemusega, mille otsinguil on meeskonnaga liitunud juba mitmed kunagised suurkorporatsioonide töötajad – võimalus aidata kaasa heateo sündimisele on osutunud väga tugevaks motivaatoriks, millesarnast äriorganisatsioonides väga tihti ei kohta. Blake seevastu usub, et kõik ettevõtted saaksid mingil konkreetsest ärivaldkonnast tuleneval iseloomulikul moel andmise kultuuri juurutada ning et maailm oleks märksa parem koht, kui nad seda ka teeks.

Küll aga kõlab selle soovituse juurde ka hoiatus: kui seda teed tõesti minna, siis tuleb päriselt niimoodi ka mõelda, mitte ainult formaalselt välja kuulutada, sest klientide ja töötajate usaldus on suurem väärtus kui mis tahes rahasumma ja nemad ei pruugi altvedamist niisama lihtsalt andeks anda.

Kuidas see kõik algas

2006. aasta algus. Blake Mycoskie oli Argentiinas puhkusel, kui nägi juhuslikult üht kohalikku aktsiooni, mis kogus jõukamates piirkondades vanu jalanõusid, et need vaese piirkonna lastele ümber jagada. Kuigi kahtlemata oli see kõik siiras, tundus talle tegemist olevat siiski pooliku lahendusega, sest iga paari saamise nimel tuli see kelleltki välja lunida, pealegi ei olnud kingade seisukord tihti isegi mitte rahuldav.

Küll aga pani see ettevõtjaliku meelega Blake’i mõtte jooksma ja mõne aja pärast otsustas ta proovida sama probleemi lahendamisel veidi teistmoodi lähenemist – nii sündis TOMSi kontseptsioon, et iga müüdud tennisepaari eest annetab firma ühe paari sotsiaalses kitsikuses lastele. Blake kasutas klassikalise Argentiina jalanõu alpargata disaini, et lasta Argentiinas teha esimene partii kergeid odavaid tenniseid, ja püüdis neid siis Californias müüa.

Juhuse tahtel korjas Los Angeles Times selle algatuse üles ja pärast seda, kui seal ilmus lühike artikkel, müüs TOMS poole päevaga üle 2000 paari. Tuli tagasi Argentiinasse sõita ning uus partii tellida. Niimoodi Lõuna-Ameerika tootmise ja Põhja-Ameerika müügi vahel pendeldades jõuti esimese tegevusaasta oktoobriks 10000 paari müügini ja TOMSi väike meeskond ning Blake’i perekond sõitsidki sel puhul Argentiinasse, et täita oma lubadus ja jagada laiali 10000 paari tenniseid.

Pärast seda reisi polnud ettevõttel turunduse peale vaja aega ja energiat enam raisata – asjaolu, et nii suur lubadus ka täidetakse, levis kiirelt suust suhu ja igal aastal müüdi mitu korda enam kui eelmisel. Ka lisainvesteeringuid ei ole TOMS esimese aasta järel vajanud, seega ärimudel paistab end olevat igati õigustanud.

Äri ja heategevus koos?

Peamine küsimus, mida selle ärimudeli kohta Blake’ilt arvukates intervjuudes küsitakse, on selline: „Kui tegemist on heategevusliku eesmärgiga, siis miks te samal ajal kasumit teenite?“ Seda küsimust Blake armastab ja tal on ka vastus varnast võtta. Nimelt on just ettevõtte äriline pool see, mis laseb TOMSil toimida jätkusuutlikult ja jagada laiali järjest enam kingi.

Oma alginvesteeringu eest oleks Blake saanud lastele jagada mõnikümmend tuhat paari tenniseid, mis on kahtlemata päris suur hulk. Paraku oleks sellega tema isiklikud ressursid ka ammendunud ja heategudele piir ette tulnud. Seevastu äriline dimensioon laseb TOMSil tegutseda välist abi vajamata nüüdseks juba viiendat aastat.

Arvud näitavad selle mudeli tugevust, sest esimese pooldekaadiga on TOMS suutnud laiali jaotada rohkem kui miljon paari tasuta kingi – mis tähendab ühtlasi, et enam kui miljon korda on inimesed üle maailma nende sotsiaalset ärimudelit austades ostnud endale paari tenniseid, võimaldades nii kandmisrõõmu mitte ainult endile, vaid ka kitsikuses elavatele lastele. Blake’i arvates on sotsiaalne ettevõtlus seega tugev alternatiiv klassikalisele heategevusele, mis paistab olevat pidevas rahanäljas.

Üks päev paljajalu

Kingade jagamisega TOMSi aktsioonid veel ei lõppe. Mõtet, et väikeste jalgade heaolu on ülimalt tähtis, püüab laiemale avalikkusele edastada ka TOMSi ülemaailmne aktsioon „Kingavaba päev“. Esimene säärane toimus 2010. aasta aprillis ning eesmärgiga pöörata tähelepanu kingade puudumisega kaasnevatele tervislikele ja sotsiaalsetele riskidele otsustas koos Blake’iga ühe päeva paljajalu veeta üle 250 000 inimese, seda nii tööl, koolis kui tänaval. Järgmine säärane päev korraldatakse juba tuleval kevadel – täpsemalt 5. aprillil 2011, mil ülla eesmärgi nimel võtab jalad paljaks ka siinkirjutaja. Tee seda sinagi!

Iseenesest ei ole TOMSi näol tegemist millegi ülemäära erilisega: annetusi on tehtud ju varemgi ja suurkorporatsioonid kulutavad selleks otstarbeks aastas üüratu summa. TOMS ei ole suurkorporatsioon, aga nende heategu paistab nii otseselt silma, et näpud kipuvad vägisi internetti endalegi üht paari soetama. Ja teate miks? Sest värskendav on näha, kuidas tõeliselt on aru saadud, et kasum on ainult kõrvalprodukt, mis kaasneb, kui teha oma asja tõeliselt hästi. Ja et see hästi tegemine tähendab ühtlasi ka hea tegemist, oli TOMS ilmselt algusest peale määratud õnnestuma.

Pilt: By TOMS Shoes – TOMS Shoes, Public Domain, https://en.wikipedia.org/w/index.php?curid=33119327