Võit ja kaotus. Mida on sportlastelt õppida?

Treenerite ja spordijuhtide töö seostub meile põnevate võimaluste ja kõrge staatusega. Kuid see on ka väga stressirohke ja ebastabiilne, sest avalikkus peab ju just neid vastutavaks sportlase tulemuste eest. Aave Hannus kirjutab, mida teha, kui näib, et eesmärke ei saavutatagi.

Juhi jalgealune spordis võib üsna habras olla. Näiteks 92 mänedžerist, kes Inglise profijalgpalli liigades 2004–2005 hooaega alustasid, olid hooaja lõpuks enam kui pooled sule sappa saanud. Keskmine mänedžeri staaž oli sel perioodil umbes kaks aastat. Keeruka ärijuhtimise puhul ei saaks ilmselt nii lühikest perioodi eeskujuks seada.

Spordi psühholoogilised eripärad

Spordi keskne teema on tegevuse tulemuslikkus. Kõige laiemas plaanis hinnatakse sportlast tema võitude alusel ja treenerit õpilase võitude alusel. Spordi eripära on aga see, et tulemus ehk võit või kaotus ei sõltu sportlasest, vaid tema konkurentidest. Piltlikult: võidab ikka see, kes on esimesena finišis, ükskõik kui kiiresti teised startijad jooksevad. Ainus asi, mis sportlasest sõltub, on tema enda sooritus: ujumises finišiaeg, iluuisutamises punktisumma, suusatamises kiire ja ökonoomne tegutsemine.

Sellest tulemuse ja soorituse eristusest tulenevadki põhilised väärtushoiakud treeneri töös, mida tuleb igapäevaselt tähtsuse järjekorda seada. Treeneri töö aluseks on kahte tüüpi eesmärgid: võita ja aidata sportlasel kehaliselt, psühholoogiliselt ning sotsiaalselt areneda.

Võitmise püüe on võistlusspordi alus. Nii teaduslik spordipsühholoogia oma laborikatsetes kui selle rakenduslik pool luust ja lihast sportlaste näitel on aastakümnete kaupa täiesti ühemõtteliselt näidanud, et võidule keskendumine vähendab võidu tõenäosust.

See väide võib esmapilgul tunduda absurdne, ent süvenegem pisut. Esmalt, kõrgete eesmärkide seadmises ei ole midagi valet. Vastupidi, mida kõrgemaid eesmärke sportlane endale seab, seda suurema tõenäosusega ta oma kehalised võimed ja tehnilised oskused realiseerib. Sportlase jaoks on olümpiavõitjaks tulemine realistlik ja mõistlik eesmärk. Konks peitub aga selles, et sinust mittesõltuva eesmärgi saavutamises ei ole midagi kindlat.

Ajalooeksam ja olümpiavõit

Võrdluseks: kui näiteks ajalooeksami puhul on teada, mida ja millise materjali piires küsitakse ning millised on hindamiskriteeriumid, siis on põhimõtteliselt võimalik seada 100% õigete vastuste eesmärk ja see ka saavutada (eeldusel, et hindaja järgib hindamiskriteeriume, mitte oma sümpaatiat-antipaatiat). Kuid olümpiavõitjaks tulemises ei ole, nagu öeldud, midagi kindlat. Sportlik sooritus sõltub andekusest, motivatsioonist, tegelikust pingutusest, konkurentidest, aga vahel ka ilmast, kohtunike maitsest või täpsusest ja lõpuks isegi täiesti suvalisest õnnest.

Kui sportlane keskendub võitmisele, siis mõtleb ta millestki, mida ta ise ei kontrolli. Tähelepanu maht ehk see, millele me korraga mõtleme ja arvesse suudame võtta, on aga piiratud. Nii et kui mingi osa sportlase tähelepanust tegeleb võidumõttega, siis jääb tal seda nende asjade jaoks, mida ta saab kontrollida, selle võrra vähem. Need asjad on tehnika, taktika, pingutus ja keskendumine.

Spordipsühholoogi tüüpiline klient ongi sportlane, kes ei suuda võistlustel oma võimeid realiseerida nii, nagu tal treeningul õnnestub seda teha. Põhjuseks on asjaolu, et treeningul suunatakse kogu tähelepanu tehnikale, taktikale ja pingutusele, ent võistlustel läheb osa auru vile peale ehk muretsemisele asjade pärast, mis endast ei sõltu ja mida ette ei tea (Kas ma jaksan ikka lõpuni pingutada? Mida pealtvaatajad arvavad? Siin ma tegin eelmisel korral rumala vea…). Seetõttu jääb vähem ressurssi tehnikale, taktikaliste otsuste tegemisele ja pingutuse tasakaalustamisele. Tulemuse mõttes on ka väikesel tehnilisel eksimusel väga suur kaal. Nii tekib mulje, et mõnel sajandiksekundil on sõna otseses mõttes kulla hind.

Niisiis, ehkki võidu eest makstakse rahas ja staatuses, on võidust veel olulisem keskenduda nendele asjadele, mis on kontrolli all ja määravad soorituse. Midagi muud nagunii ei saa teha. Pikas perspektiivis saavutavadki edu need treenerid, kes õpetavad sportlasi seadma individuaalse arengu ja tugevuste väljaarendamisega seotud eesmärke kõrgemale, selle asemel et rõhuda teistest parem olemisele. Avalikkuse silmis võib selline väärtuste hierarhia mage tunduda, ent sisuliselt on see ainuõige. Jah, oluline on kõrgete tulemuseesmärkide seadmine, ent fookuses peavad olema need oskused ja võimed, mis tagavad sellise soorituse, et võitmine on võimalik.

Spordis ei ole kaotust

Medali teine kuldne külg on kaotuse puudumine spordis. Äris võib investor kaotada vale otsuse, vähese pingutuse või ebaõnne tõttu raha, mis tal rahakoti vahel oli. Spordis aga ei ole võimalik kaotada ei sekundit, sentimeetrit, punkti, mängu ega auhinnaraha. Sellel, kes saab teise või millise iganes koha, ei ole võitu käes ehk täpsemalt medalit kaelas olnudki. Järelikult ei saa seda kaotada – saab kas realiseerida oma võimed või esineda alla oma võimete.

Meie mõtlemisele on iseloomulik ilmajäämise hirm, mis on isegi võimsam käivitaja kui saamise soov. Nii tehakse sageli loogikaviga ja arvatakse, et kui ma sean eesmärgiks olümpiamedali, siis tundub olukorras, kus seda ei juhtu (tegelikult minust mitteolenevatel põhjustel), justkui oleksin ma medalist ilma jäänud. Sportlased, treenerid, fännid ja rahastajad satuvadki selle kaotuse mõtte lõksu ja kurvastavad/vihastavad millegi kaotamise üle, mida tegelikult pole kunagi olnud.

Veelgi enam, mõnikord näib lausa, et sportlane peab oma tiitlit kaitsma. Keeleliselt väljendatakse ennast nii: sportlane läheb aasta tagasi saadud maailmameistritiitlit kaitsma. Kui ta uuesti maailmameistriks ei tule, siis väidetakse, et kaotas tiitli. Tegelikult ei võtnud keegi temalt eelmist tiitlit ära. Lihtsalt seekord oli kellelgi teisel parem tehnika, osavam taktika, rohkem jõudu-kiirust…

Mida teha, kui pingutad, aga loodetud tulemust ei saa?

Treeneri töö on eksperimentaalne. Ühest küljest ei ole teada, kus on konkreetse sportlase võimete piirid. Teisest küljest ei ole teada, mis on selle sportlase puhul see õige õpetamise ja treenimise meetod, ei pedagoogiliselt ega kehalise arengu seisukohalt. Treener ja ka mänedžer teevad iga päev otsuseid, ent see otsustamine toimub puuduliku info tingimustes. Otsuse õigsus selgub tagantjärele. Nii et kui küsida, mida teha, siis ainus vastus on see, et treener ja mänedžer saavad ennast harida, et teha parimaid otsuseid olemasoleva informatsiooni valguses, puudutagu see siis töömeetodeid või personalivalikut.

Näiteks: treeneri töö seisneb sageli vahetu edu takistamises selleks, et suurendada pikaajalise edu tõenäosust. Seega on ehk otstarbekas noore sportlase puhul vältida teatud tüüpi treeningut, mis tagaks küll tõenäoliselt parema koha järgmistel võistlustel, ent takistaks pikemas perspektiivis nende võimete arengut, mis lubaksid tal täiskasvanuna säravamaid medaleid võita. Selliste otsuste tegemine seab treeneri oma palka ja staatust silmas pidades keeruliste valikute ette. Pikaajaline edu saadab neid, kes suudavad teadmatusega toime tulla ja keskenduda sellele, milles saab kindel olla – enda pingutusele. Karjääri lõpus vilesid varna riputades selgub, milleks keegi võimeline oli. Võita saab üks, oma võimed realiseerida saab igaüks.

John Wooden (Westwoodi Võlur, Wizard of Westwood) oli legendaarne korvpallitreener. Tema juhendatav UCLA Bruinsi meeskond võitis 12 aasta jooksul 10 korral NCAA (National Collegiate Athletic Association[1]) meeste korvpalli meistrivõistlused ja 88 järjestikust mängu ning tema käe alt sirgus hulgaliselt tõelisi tippmängijaid.

Ikooniks ei saanud ta aga mitte lihtsalt tänu oma edukale tegutsemisele, vaid põhimõtetele. Wooden pidas arengut võidust igal juhul tähtsamaks. Ta filosoofia aluseks on edu käsitlemine pigem teekonnana, mitte lõpptulemusena. Tema endised mängijad väidavad, et ta ei rääkinud kunagi võitmisest, vaid ainult sellest, kuidas mängida oma parimate võimete kohaselt. Tema edumudel koosnes 14 aspektist: töökus, sõprus, lojaalsus, koostöö, entusiasm, tähelepanelikkus, enesekontroll, initsiatiiv, sihikindlus, vaimne ja füüsiline vorm, oskused, meeskonnavaim, eneseusk ja enesekindlus (www.CoachWooden.com). Samal ajal nautis ta võistlemist, rõhutades, et vigade tegemine ei ole ebaõnnestumine; et see ei ole läbikukkumine, kui sa realiseerid kõik oma võimed; ja et edukas saab olla ainult tegutsedes – ehkki nad teevad kõige rohkem vigu, saavutavad nad tõenäolisemalt edu kui need, kes vigade vältimiseks ei tegutse.

Teise väga nimeka ja eduka korvpallitreeneri, naiste treeneri Geno Auriemma kohta ütles tema endine õpilane Meghan Pattyson: „Ta on selline mees, kellele sa võid öelda, et mul on päevad, mul on krambid, ma olen täiesti paistes või et mu poisssõber on täielik jobu. Sa saad temaga kõigest rääkida. Kui paljude meestega saab nii suhelda?“ Auriemma naiskond on võitnud viiel korral NCAA meistrivõistlused.