Kas kogemus = kompetents?

Tänaseks juba 15 aastat Eesti ettevõtteid koolitades olen liigagi tihti kokku puutunud olukorraga, kus tellija taotlus on leida koolitaja, kelle pagasis on palju kogemusi. Olgu selleks siis mingi arv aastaid juhi või müügimehena või kui seda ei ole, siis kärab ka staaž koolitussaalis.

Usun, et selline mõtteviis on pärit ühiskonnakorraldusest, kus üks peamisi väärtusi oli kogemus. Pika ea ja aastate usaldamine on inimestele omane, sest meie (emotsionaalse) aju kujunemise ajastul oli kõrge iga märk väärtusest, mida keegi kogukonnas kandis. Ka hilisema ajaloo jooksul on meid ümbritsev ühiskond olnud pigem korrastatud ning selgelt etapiline ehk kogemus on alati võrdunud tarkusega.

Tänases maailmas on aga üha selgem, et need, kes eile olid targad ja edukad, ei pruugi seda enam olla homme. Mitte ükski kogemus ei valmista sind tegelikult ette ootamatusteks – seda teeb vaid julgus areneda. Edukad on need inimesed ja organisatsioonid, kes on investeerinud kogemuste asemel julgusesse ise uusi rindeid rajada. Võiksin siin tuua klassikalisi näiteid Apple’ist ja Elonist, aga vaadakem hoopis otsa meie enda e-riigile.

Kes veel ei tea, siis Netflix tegi dokusarja „Connected”, mille ühes jaos käsitleti Eesti digipädevust kui vinget maailmaimet. Iga juht võiks sellest aga järeldada, et kui oli aeg valida suunda, siis otsustati hüljata senised arusaamad autoriteedist ja usaldada neid, kelle silmis põles säde, et luua midagi, mis oli kantud puhtast kirest innovatsiooni vastu.

Tegelikkuses ongi ju meile kõigile arusaadav, et kogemus ei pruugi sugugi tähendada kompetentsust. Küsimus on hoopis selles, milliseid uusi seoseid inimene kogemuste põhjal luua oskab. Kas ta üldse oma seniseid järeldusi regulaarselt üle vaatab ja vaidlustab? Kui räägime juhtidena eestvedamisest ja eeskujuks olemisest, siis tähendab see ju ometi, et õppima peaksime just nendelt, kes on meile eeskujuks õppimises, mitte teadmises!

Siin on minu kolm põhjust, miks usaldan n-ö kogenematut / noort koolitajat:

1. Usaldan kirge

Nooremad inimesed on teemas sees ja sageli selle suhtes kirglikumad, sest janunenvad pidevalt uute põnevate teadmiste / kogemuste järele. Nad näitavad enda eeskujuga, kui oluline on oma tööst nakatuda, et see hästi välja tuleks. Tihti tuuakse koolitustel välja just seda, et lisaks teemakohastele teadmistele / oskustele on omal kohal ka koolitaja elulised näited nende igapäevasest rakendamisest. Huumor ja elu sünnivad hetkes – enam ei ole oluline see, kui hästi antud mudel või meetod töötas 3/5/10 aastat tagasi.

• Usaldan uuendusmeelsust

Sageli maadleme organisatsioonides just sellega, et inimesed ei taha kaasa tulla uuenduste ja muudatustega, seetõttu tasub koolitustel näidata head eeskuju. Nooremad koolitajad kasutavad reeglina nüüdisaegseid ja teaduspõhiseid meetodeid ning infotehnoloogilisi vahendeid. Teemadering, näited ja uuringud on neil pahatihti ajakohasemad, sest puudub vana rasv, mille pealt kõneleda. Kui vaatame tänast muutunud olukorda maailmas, siis on eriti oluline õppida noortelt, kuidas oma valdkonna värskeimate uuendustega sammu pidada.

• Usaldan põhjalikkust

„Tänu“ kogemuse puudumisele panustavad noored koolitajad sageli palju rohkem aega eeltööle ja valmistavad reeglina iga koolitust ette väga põhjalikult ja pühendunult. Seetõttu lähtuvad nende koolitused ka tõesti kliendist ja iga koolitus on rätsepatöö, mis sageli loob kliendi jaoks ka suuremat väärtust. Nii mõnigi meist on ilmselt kuulnud loengut, mis kõlab nii, nagu oleks see mängima pandud plaadi pealt.

Need kolm põhjust ei tähenda loomulikult seda, et vanad kalad on tingimata vähem kirglikud, uuendusmeelsed või põhjalikud. Küll aga tasub nende põhjuste üle mõelda nii koolitajat kui ka töötajat valides, sest targemad annavad nüüd ohjad nende kätte, kellele seda tulevikku nii suure hoole(tuse)ga loonud oleme.