Katri Delimoge: iga (nais)juhi edukuse taga on just tema ise!

Olen juhi kingi kandnud priske tüki oma (töö)elust. Sellesse aega on mahtunud nii rõõmu ja rahulolu kui ka hetki, mil tunnen, kuidas kingad pitsitavad ja kannad on hõõrutud. Saadud õppetunnid ja teadmised on aga kõike seda väärt ja ma ei vahetaks neid kingi mitte kunagi millegi muu vastu välja. Tänu nendele olen ma see, kes ma olen; seal, kus ma olen; ja liigun sinna, kuhu tahan jõuda. Siin on minu 10 teadmist, millest lähtun.

Mul on hääl

Ikka selleks, et ratsionaalselt, argumenteeritult ja teisi austaval moel mägesid liigutada, innustada, õppetunde jagada ja üheskoos paremate otsusteni jõuda. Mu elus on olnud hetki, kus olen mõelnud, kas mu hääl on ikka küllaldaselt mõjus. Hakkasin rohkem oma mõtteid välja ütlema – ega muidu seda teada ju ei saagi. Ja mitte üksnes koosolekutel laua taga inimesi puudutavates ärilistes otsustes kaasa rääkides, vaid ka koolitaja, autori, blogijana. Sain tänulikust tagasisidest teada, mu hääl on mõjus. Mul on hääl, et muuta asju paremaks.

Ma väärtustan ennast

Olen läbinisti self-made juht ja ei usu seega juhusesse, vaid suurde ja järjekindlasse töösse. Seepärast ei ole mul ka sisemisi dilemmasid oma väärtuse teadvustamise ja sõnastamise suhtes. Olen kunagi ka punastades intervjuul oma tasusoovi väljendanud. Ja öelnud, et ah, mis nüüd mina, kui olen tubli töö eest kiita saanud. Nüüdseks olen aga jõudnud vabastava teadmiseni, mis on see, mida ma suudan saavutada, ja mis vajab veel õppimist. Ma olen igati valmis tegutsema ja käigu pealt õppima. Julgen ilma valehäbita välja öelda oma numbrilise väärtuse ja vastata kiitusele siiralt: „Aitäh! See tähendab mulle väga palju!” Nii hoian ühtlasi ära igasugused mõttemõlgutused, et „äkki ta pakub seda numbrit või ehk ta nõustub sellega”. Kiitja saab aga selgelt aru, et tema tunnustus jõudis kohale.

Emotsionaalne intelligentsus on A ja O!

Ettevõtte kultuuri kujundamine või muutmine, meeskondade loomine ja hapraks muutunud alustalade raputamine eeldab intellektuaalse kõrval tugevat emotsionaalset intelligentsust. Just tänu sellele on võimalik inimesi kaasata, nendega sidet hoida, koostööd teha, nende motivatsiooni ülal hoida. Kui ettevõttes on näiteks ülemaailmse kriisiolukorra tõttu tekkinud hirm ja paanika, siis tuleb teha ühtaegu kindlaid otsuseid, jagada juhiseid, aga samas toetada, kuulata ja mõista oma inimesi. Kas ma tean igas olukorras kõiki vastuseid? Ei tea, aga annan endast parima, et need leida ja teha otsuseid võimalikult efektiivselt ning kaasavalt. Kas ma olen ka hirmul? Jah, ma olen inimene nagu kõik teisedki. Aga ma suudan seejuures olukorda hallata.

Ma ei tea kõike!

Kunagi olin sellisest mõttest häiritud, nüüd aga pigem põnevil. „Kui tore, et saan kogu aeg midagi uut omandada!” Olen tüütuseni uudishimulik (miks ikkagi on maa peal rohi ja taevas tähed…) ja minu jaoks on päev korda läinud, kui seal on leidunud vähemalt üks ahaa-moment, olgu siis tegemist uue oskuse, teadmise, inspireeriva vestluse või muu sellisega. See on minu hapnik – teadmine, et nii palju on avastada.

Ma ei pea naisena kordi rohkem töötama, et saavutada sama mis mehed!

Ma pean kõvasti töötama ja andma endast parima igal ajal. Punkt! Siin pole mingit pistmist sellega, et olen juhtumisi naissoost. Ma pole oma karjääris ja igapäevatöös koos teiste juhtidega (kelle hulgas on nii mehi kui ka naisi) kunagi tundnud, et pean tõestama ennast rohkem oma soo tõttu. Ma lihtsalt pean ennast tõestama kui professionaal (ka iseendale).

Ei on okei!

Näide. Su laud on tööasjadest lookas, sa oled rampväsinud ja kõige tipuks on sul kodus tõbine laps, aga kell 17.30 tuleb sinu juurde kolleeg, kes tahab just praegu üht uitmõtet arutada. Kas see muudab sind halvaks, hoolimatuks inimeseks ja ebaprofessionaalseks, kui ütled, et kuulad tema mõtteid meelsasti homme? Ei muuda! Viisakas ja põhjendatud ei on igati okei. Ja lausa hädavajalik, sest nii pead lugu nii iseendast kui ka kolleegist, kelle jaoks saad järgmisel päeval tähelepanelik kuulaja olla.

Minu rollid tasakaalustavad üksteist!

Ma olen professionaal, abikaasa, ema, sõber… Kõik need rollid on minu jaoks tähtsad ja selleks, et olla hea ühes, saan ma tuge teisest. Näiteks emadusega kasvas suurel määral mu kannatlikkus ja loovus (väikese inimese veenmine eeldab seda suurtes kogustes). Samuti mitmel tandril üheaegne tegutsemine: puder, riidessepanek, kaisukaru otsimine, enda juuste kammimine sünkroonis. Kõik see on mulle tööelus kasuks tulnud.

Hoolitsen enda eest (et teiste eest hoolitseda!)

Töö, mis ma teen, on mu suur kirg ja moodustab suure osa mu ööpäevast. Selleks aga, et tõesti parimal moel sellesse panustada, kannan pidevalt hoolt nii oma keha kui ka vaimu eest. Veedan mõnusalt aega perega (olles oma mõtetega sel hetkel päriselt kohal), teen aktiivselt sporti, kirjutan, mõtlen välja valdkonnapõhiseid lähenemisi, loen… Ennast esikohale pannes saan hoolitseda teiste eest. Ma ei põe enam, et enda jaoks aja võtmine on justkui isekas – see on hoopiski tervislik ja eluterve!

Jään alati iseendaks!

Väga inimlik on organisatsioonis, meeskonnas vm muutuda teistega samasuguseks. Halvimal juhul kaotatakse oma arvamus ja, mis veel hullem, vahel lausa identiteet. Väärtustan kõrgelt kogukondi, kus üheskoos suudavad edukalt kulgeda väga erinevad inimesed, täiustades ja õpetades üksteist. Ma olen tohutult kehv teeskleja. Sain juba lapsena selgeks, et sel pole mõtet, kui üritasin, šokolaadivõru suu ümber, ema veenda, et ma pole täna tõesti magusat söönud. Ma küsin tihtipeale ebamugavaid küsimusi, vahel naeran väga kõva häälega ja olen ebaeestlaslikult ülipositiivne, aga selline ma olen ja ehedus on äge.

Liider on sootu!

Olen enda jaoks selgelt defineerinud, et liider on keegi, kes on lisaks professionaalsele pädevusele ka suur inspiratsiooniallikas. Keegi, kes on tark nii teadmiste poolest kui ka sotsiaalselt oskuslik; keegi, kes on pidevas arengus ja julgustab teisigi kasvama. Ta on aus, avatud ja teeb seda, mis on õige, ja mitte seda, mis on lihtne. Sugu on siin ebaoluline, nagu ka see, kas ta kannab kõrgeid kontsi või tosse.