Külmalt maabumise kunst

Rahvusvaheline mees Lauri Tabur annab oma rikkalike kogemuste najal mõned head soovitused, kuidas võõras kultuuriruumis hakkama saada.

Tammsaare on ligi sada aastat tagasi kirja pannud sõnad, et paljas oskus ja teadmised ei tähenda veel kultuuri. Rahvusvahelisele turule sisenemise üks keerulisemaid punkte ongi lisaks turu eripäradele mõista ka nende inimeste kultuuri, kellega me kohapeal koos töötame ja kellest me seal suuresti tegelikult sõltume.

Sisenedes mõnda teise, tundmatusse keele- ja mõttemaailma, on üsna raske saada kohalikele tõsiselt võetavaks partneriks, kui me ei mõista nende kombeid, traditsioone ja harjumusi. Alati ei anta meile ka aega ega võimalust alustuseks lihtsalt tähelepanelikult kuulata, jälgida ja vaadata, mis on ju esimene soovitus võõras kultuuris kohanemiseks.

Esimene ja tõenäoliselt lihtsaim soovitus on leida üles eestlased, kohalikud rahvuskaaslased ja saada nende käest esimene sissevaade kohalikku kultuuri ja eripäradesse. Minge nendega koos õhtust sööma, rüübake klaas kohalikku veini või teed ning kuulake, mida nad sealsest elust ja olust pajatavad. See, mida kuulete, ei pea olema läbinisti kuld, sest meil kõigil on oma arvamus asjadest, ka kõige triviaalsematest, aga samas saate ikkagi hea ülevaate sellest, mis ümberringi toimub. Lisaks pakute te ise ka kohalikule rahvuskaaslasele üksjagu põnevust, tuues endaga kodust kaasa sarnase mõttelaadi ja üsna tõenäoliselt uudiseidki. Meie koduse välisministeeriumi diplomaatiliste esinduste ja aukonsulite võrgustiku kõrval on Google ja Facebook parimad abimehed, et sellised kontaktid üles leida (guugeldage näiteks eestlased koos vastava riigi nimega). Ja kindlasti on teil sõpru-tuttavaid, kes oskavad anda soovitusi, kuidas ühe või teise kohaliku eestlasega ühendust saada.

Kuigi juba omamoodi kõnekäänuks kujunenud arvamuse järgi pidavat eestlasi olema igas sadamas, pole neid alati ka kohe käepärast ning me peame kohaliku võrgustiku täiesti nullist üles ehitama. Kui ma oma kogemustele toetun, siis oli võõras keskkonnas võrgustikku looma asudes mu suurim käivitaja turvalisus, mille poole me ju püüdleme juba oma loomu poolest. See ei seisne aga mitte niivõrd füüsilises mõttes turvalisuses, vaid pigem turvatundes üldisemalt, selle pehmemates väljendustes, millest ma siin mõned välja toon.

Leia üles n-ö omad

Mis teha, kui sa tõepoolest kedagi kohapeal ei tunne ja kui seal pole ka Eesti diplomaate toetamas? Olen sellisel juhul kasutanud mitmesuguste rahvusvaheliste klubide võrgustikke. Paljudes riikides on olemas meile sarnases väärtusruumis tegutsevad rahvusvahelised ühendused, näiteks Lyonsid, Rotaryd või Round Table’id, lisaks kommertskojad ja erialaliidud. Kirjuta neile. Kui nad kohe ei vasta, siis helista, sest võib juhtuda, et e-kiri pole sealses kultuuris esimene ega ka mitte teine valik inimestega usalduslikuks suhtlemiseks. Kui ikka kontakti ei saa, siis mine nende kodulehel leiduval aadressil ise kohale, ütle tere ja uuri, kuidas sa saaksid nendega koos asju ajada ja võib-olla isegi nendega ühineda. Olen ise seda mitu korda teinud ja saanud iga kord väga vahvaid uusi kontakte ja mõttekaaslasi. Aktiivne väliskülaline, kes ise uksele koputab, on ka nende jaoks positiivne üllatus ja leiab reeglina väga sooja vastuvõtu.

Kohalik kontaktvõrgustik

Selle loomisse tasub juba alguses aega panustada. Need on kõigepealt kohalik kohvikupidaja, juurviljapoodnik, korteriomanik jt, kes hoiavad sind kursis sellega, mis su ümber tegelikult toimub, ning oskavad soovitada kõike head ja paremat,  mis seal leidub. Ja kui peaksid mõne kriisiolukorraga silmitsi seisma, siis saavad just need inimesed sulle järgmise teeotsa kätte juhatada. Meditsiin, logistika, ärilised nüansid jms – see kõik tundub esialgu ikka väga võõras, nii et on suurepärane, kui sul on mõne nurgapoe omaniku näol olemas inimene, kellega oma muret jagada.

Minu enda hiljutine kogemus on lepingute teemal. Nimelt pole dokumentaalse lepingu roll ja tähtsus kõikides kultuuriruumides sarnane. Meie saksapäraselt korrektse mõttemaailma juures võib mõnes Saksamaast lõuna poole jäävas kultuuris üsna arusaamatu tunduda, et keegi paberitega ei kiirusta või vähe sellest, isegi väldib neid. Kui mainisin sellega seotud muret lõunamaal juurviljapoe omanikule, ütles ta kohe: „Hea sõber, ära käi nende paberiga peale. Kui on diil, siis on diil ja paber ei sunni siin kedagi kokkulepet täitma, kui mehed omavahel kokku ei lepi.“ Mitte, et see teadmine oleks mu elu tol hetkel palju lihtsamaks teinud, aga ma õppisin mitteformaalset kokkulepet rohkem hindama.

Vaimne turvalisus

Vähem oluline pole ka vaimne turvalisus, mida ma ise juba alateadlikult loon koduse rutiini kaudu. Selle moodustavad pisiasjad, mille peale me igapäevaselt ei mõtle, aga kui neid targalt planeerida, saame tõhusa enesekaitsevahendi, et ebakindlas elukeskkonnas viibides oma vaimule tuge pakkuda. Need pisiasjad hõlmavad näiteks isiklikku hügieeni, regulaarset trenni jms, aga kindlasti ka tavasid, mis puudutavad koduste ja lähedastega suhtlemist nii kauge maa tagant. Kui me pole võõrasse kultuuriruumi just koduste eest ära põgenenud, siis on kodu see emotsionaalne ankur, mis annab raskel hetkel kosutust ja mille ümber saab üksjagu vaimset turvalisust loovaid rutiine luua. See on vajalik veel ka teisest vaatenurgast: kui kodune rutiin ei toimi, leitakse isiklik turvatugi endale lähedase inimese näol käega katsutavamast kaugusest, nii et geograafiliselt lähedalt. Seepärast tasub suhetesse kodustega investeerida ja neid hoida – kasu on mõlemapoolne.

Õpi kohalikku keelt

Lõpuks tasub meeles pidada, et keel kui selline annab palju teavet kultuurist ja mõttemaailmast ning näitab ka kuuluvust. Alati tasub vaeva, et mõni viisakusväljend selgeks õppida – nii ei võida sa mitte ainult koostööpartneri naeratust, vaid avad kindlasti mõnegi ukse, mille lahti tegemiseks peaksid muidu kallist aga ja raha kulutama.