Lahkumisvärbamine

Ma olin Kaarli tegemisi imetlenud juba aastaid. Tundus, et kõik, mida ta ette võtab, õnnestub. Kui 90. aastate alguses Tallinna tehnikaülikoolis tudengitena koos alustasime, oli erinevalt minust temal selge siht silme ees. Teisel kursusel alustas ta juba ettevõtjana ja mõned aastad hiljem meie traditsioonilistele igasuvistele kokkusaamistele saabus ta ikka uue edeva sõiduriistaga. Tänu tehnoloogiaajastu alguses tehtud õigetele otsustele sai temast üsna kiiresti edukas ja enesekindel IT-ettevõtja. Meeskond, kellega nad oma „impeeriumit“, nagu nad ise seda nimetasid, eest vedasid, oli ka tollest ajast sama. Tundus, et sisse on käidud kindel rada, mis tootis head kasumit.

Seda enam olin imestunud, kui ühel hilisõhtul sain Kaarlilt sõnumi „Oled Eestis? Peaks nõu?“. Arvestades minu sagedast eemalolekut kodusest Eestist ja ka tema tihedat graafikut, polnud me enam kui aasta kohtunud. Aga seekord olin kodus ja me saime juba mõned päevad hiljem kokku ühes Kalamaja õdusas kohvikus.

IT-sektori tõusuharjal oli Kaarli ettevõte uute helgete peade värbamisel oma pakutavate võimaluste ja perspektiivi poolest kahtlemata üks enim nõutud tööandja Eestis. Aeg oli selline – kiire kasumlikkus ja edevad võimalused olid ilmekaks kontrastiks selleks ajaks lagunenud nõukogude süsteemi pakutule. Nüüd aga, jõudnud 21. sajandisse, mil kontrast halli minevikuga sunnib nooremaid töötajaid parimal juhul vaid õlgu kehitama, on ka põhjused, miks head tegijad meie ettevõtete ja organisatsioonidega liituvad, muutumas, meeldib see meile või mitte. Kaarlile see ei meeldinud, sest ühe tema uue ja perspektiivika start-up’i noor juhtivarendaja oli talle hiljuti öelnud, et plaanib lähikuudel minna ühte rahvusvahelisse ettevõttesse välismaal. Rahvusvahelises korporatsioonis töötamine on tema sõnul just selline kogemus, mida ta on juba ammu soovinud.

Kaarel oli selgelt pettunud, et oluline meeskonnaliige on tema asemel valinud uue väljakutse. Ja seda kõike just siis, kui tema ettevõte oli korralikult lisarahastust tõstnud ning paljud nägid selles tõsist turupotentsiaali. „On mul siis nii kehvad ettevõtted, et neis enam põnevaid võimalusi ei leita?“ võttis ta pärast teist klaasi veini oma pettumuse kokku. Emotsioone kõrvale jättes jõudsime üsna pea tõdemuseni, et lahkujat iga hinna eest jääma motiveerida pole mõistlik. Ta läheks ühel hetkel nagunii, sest tema eesmärgid olid mujal. Pigem leidsime, et Kaarel võiks investeerida suhte hoidmisse ja selle arendaja enda abil talle järeltulija leida. Lahkuja käitus väärikalt, teavitades oma lahkumisest ette enam, kui tema leping seda nõudis. Minu jaoks oli see märk sellest, et ta tundis ise vastutust selle pärast, kuidas nende ühine ettevõtmine edasi toimib. Areng ei ole patt ja kui Kaarli enda ettevõtted ei pakkunud noorele vihasele tegijale midagi sellist, milles ta ise enda jaoks arengut nägi, siis parim, mida ta teha saab, ongi säilitada temaga kontakt ja kutsuda ta tagasi, kui ta välismaise kogemuse kätte on saanud. Ei saa öelda, et see mõte talle alguses meeltmööda oleks olnud. Aga ta võttis aega mõtlemiseks.

Pool tosinat nädalat hiljem korraldas Kaarel lahkujale peo. See oli üldse esimene lahkumispidu, mida ta oma inimestele kunagi korraldanud oli, nii et see oli paljudele meeldivaks üllatuseks. Nagu Kaarel toostis lahkujale ütles, „tähistame lahkumist, et oleks põhjust tagasi tulla ja veelgi suuremat pidu väärida”. Ning ta ei eksinud. Väärikas lahkuminek toimis omamoodi lahkumisvärbamisena. Juba mõne kuu pärast arutasid Kaarel ja hiljutise peo põhisüüdlane omavahel uusi plaane. Neid eraldas küll mitu tuhat kilomeetrit, kuid vastastikku säilinud usaldus toitis tunnet, et nende koostöö toimib ning nad saavad teineteisele ka kauge vahemaa tagant kasulikud olla. Algse solvumise asendanud lahkumisvärbamine ei andnud Kaarlile nüüd mitte ainult potentsiaalse koostööpartneri, kellega koostööle kunagi abstraktses tulevikus loota, vaid nad hakkasid üsna ruttu teenima koos ka reaalset raha. Võitsid mõlemad.