100 riiki käidud! Aga kuidas töö tehtud saab?

Saagem tuttavaks – Aive ja Andrus Hiiepuu, Eesti suurimad seljakotirändurid, on tänaseks käinud enam kui 100 riigis. Ja need pole mingid väikesed nädalalõpureisid, ikka seljakotiga maa südamesse! Aga samal ajal on neil mõlemal pingeline töö: Aive peab PR-firmat, Andrus on Elisa juhatuse liige. Kuidas saab sellised reisid ja töö kokku panna? Küsib Taivo Paju.

100 riiki, üks karmim kui teine. Suisa otsite seiklusi?

Reisil juhtub ikka ühte-teist. Näiteks siis, kui Andrus jala välja väänas ja Guatemalas ühel jalal, seljakott seljas, ringi hüppas.

Kõige verdtarretavam hetk oli meie jaoks Etioopias, kus sattusime liiklusõnnetusse. Olime parajasti teel Omo oru hõimude juurde, kui ühes kurvis lendas kohalik mootorrattur, kes sõitis vastassuunavööndis, otse meie auto esiklaasi. Ta oli selgelt ise süüdi, aga see ei teinud olukorda paremaks. Kapott värvus verest punaseks.

Meie autojuht ronis autost välja, vaatas mootorratturit lähemalt ja hüüdis meile: „Alive!“ Samal hetkel pudenes sõna otseses mõttes igast põõsast välja mõni kohalik, ühe minutiga oli neid meie ümber 20–30. Naised halasid kõva häälega, meestel aga olid kaikad käes ja nad tulid meie auto poole… Kõige krooniks veel mootorratturi oigamine.

Autojuht säilitas kõige selle juures külma närvi. „Hospital, hospital,“ hüüdis ta muudkui üle selle lärmi. See mõjus. Neli meest haarasid verise mootorratturi ja toppisid ta meie džiibi pakiruumi lamama. Autojuht käivitas mootori ning hakkas sõitma lähima küla poole, mis asus meist paari-kolmekümne kilomeetri kaugusel – seal pidi haigla olema.

Onnidega külas oli tõepoolest väike majake, kus oli haigla. Selle väravad avanesid, sõitsime õue. Ei-tea-kust ilmus politseinik ja kamandas meid jaoskonda, mis õnneks oli lähedal. Politseijaoskonna kõrval oli taraga aed, kus seisis sadakond välkuvate silmadega tüüpi. See oli vangla. Sinna pandi pikema jututa ka meie autojuht.

Olime keset Etioopiat. Ees ootas kümnepäevane teekond autoga, mis oli nüüd arestitud, ja sohver istus kinni. Meie aga olime selles külas kahtlema päeva suurim vaatamisväärsus. Ei olnud kahtlust, et meie ümber kogunenud kohalikud räägivad meist. Aga keegi neist ei mõistnud sõnakestki inglise keelt. Ometigi suutsime neist nii palju aru saada, et selles külas on üks hotelli moodi maja. Seadsime sammud sinna. Hotellist saime helistada Addis Abebasse, kust olime auto rentinud – lubati saata uus auto. Ja tõesti, 24 tundi hiljem ootas meid maja ees uus Landcruiser uue juhiga. Reis jätkus.

Aga väga palju saab kõiksugu jamasid ise ära hoida, lihtsalt rumalaid riske ei tohi reisil võtta.

On mõned asjad, mille vastu sellistes kohtades eksida ei tohi: juua võib ainult pudelivett; baarist ei tohi osta jooki, millel on kohalikust veest tehtud jäätükid sees jne. Pärast kella 6–7 õhtul lihtsalt ei lähe pimedatele tänavatele hulkuma, vaid võtad takso. Pass on alati keha küljes nagu ka raha ja sidevahendid. Neid ei tohi hotelli jätta, sest toavõti on võib-olla veel 100 inimese käes. Reisil ei saa sa usaldada kedagi peale iseenda.

Kuidas te nõnda kahekesi korraga reisipisikusse nakatusite?

Esimesed arglikud reisikatsed tegime tuttavate juurde, käisime Kopenhaagenis ning Aive vanaonu juures Ameerikas. See oli meie esimene kohvrireis, mis jäi ühtlasi viimaseks.

1999. aastal sattusime Eestit esindama Chicagos suurel millenniumivahetuse üritusel, mis kestis terve nädala. Igast riigist kutsuti sinna kaks esindajat. See oli võimas rahvaste paabel ja seal avanesid meie silmad. Kui palju põnevat meie ümber on! Kui palju kultuure! Sealtsamast Chicago raamatupoest otsis Andrus hiiglaslikust reisiraamatute riiulist välja Aasia raamatu ja me otsustasimegi minna reisile Kagu-Aasiasse. Sealt see pihta hakkas.

Miks teist said just seljakotireisijad?

Esimene kohvrist loobumise põhjus on puht praktiline – me liigume reisil ringi ühiskondliku transpordiga ja kusagil Ladina-Ameerikas või Aasias ei mahugi su kohver bussi, vaid see visatakse katusele. See ei ole just parim variant, et kohver koos asjadega säiliks.

Alguses oli seljakotiga reisimine kindlasti ka raha küsimus. Olgem ausad, tol ajal oli see üldse ainus võimalus, kuidas mõistlike kuludega võimalikult palju näha. Tihti leidsime öömaja 5 dollari eest.

Kui rahalised võimalused paranesid, avastasime, et seljakotiga reisimine ongi see kõige õigem viis maailma näha, vähemalt meie jaoks. Turisti eest, kes ööbib uhkes hotellis, jääb tegelik elu ju varjatuks. Vähemalt meie jaoks on tähtis näha ehedat elu oma silmaga.

Väikeste motellide lobides, kus reisimehi-naisi on palju, saad nendega lähemalt tuttavaks ja kuuled põnevaid ning vahetuid lugusid ja soovitusi, kuhu minna ja mida vaadata.

Ja veel – selliste hostelite pidajad on reeglina väga avatud inimesed. Nad naudivad sellist eluviisi ja nende ümber on kogunenud tihti kohalik kommuun. Tänu sellele kuuled sa palju rohkem sellist ehedat, maalä- hedast infot kohaliku eluolu kohta… näed seda kõike oma silmaga. See on midagi, mida sa ei saa ühestki reisiraamatust. Nii et seljakotiga reisimine on meie jaoks suur lisaväärtus.

Selsamal põhjusel läbisime LääneAafrikas üle 7000 km ühistranspordiga. Väga kurnav! Aga olla samal tasandil, kus on kohalikud – see on nii teistmoodi kogemus, et seda ei ole võimalik isegi kirjeldada, seda peab tundma! Need reisid on väga hea õppetund selle kohta, kui vähe sul on vaja reisile tegelikult asju kaasa võtta. Kummalgi on üks seljakott ja kõik. Sinna on kogu meie reisielu sisse pakitud.

Natuke leebem, aga väga hea võimalus on ka olemas – see on midagi hotelli ja hosteli vahepealset.

Viimasel Balkani reisil oli esimest korda kaasas ka meie viieaastane tütar, seetõttu kasutasime Airbnb’id ja jäime igati rahule.

Öelge ausalt, kuidas te oma töö tehtud saate, kui kord aastas 6–7-nädalasi reisi ette võtate, mõned lühireisid veel juurde?

Andrus: see on selline prioriteetide seadmise kunst, ilmselgelt. Ma ei tea, et midagi oleks minu töös reisimise tõttu täiesti metsa läinud. Kui pikem reis hakkab lähenema, siis paar kuud on tihedat ettevalmistust, mis tähendab, et pakilised töised asjad tuleb ette ära teha.

Kui need on tehtud ja eesmärgid täidetud, siis võib puhkus olla ka pikem kui neli nädalalt. Tuleb tunnistada, et meie ettevõttes kehtib vaikimisi reegel, et puhkamine on püha. Kogu ülejäänud aja me töötame väga intensiivselt ja püüame teha kõik selleks, et keegi, kes on puhkusel, ei peaks pakiliste asjade puhul hakkama tööga tegelema.

Aga telefon töötab reisi peal kogu aeg või peaaegu kogu aeg. Ja e-meile saad lugeda. See tõmbab küll reisimeeleolu veidi tagasi, aga väldib teiselt poolt kirjade tulva postkastis. Ja ikka juhtub, et mõni klient helistab siis, kui oled parajasti in the middle of nowhere.

Aive: minu reisid on Andruse omadest kallimad, sest mu töö on teise iseloomuga. See tähendab klientide nõustamist – pean olema kohapeal, valmis suhtlema. Nii et kui ma olen reisil, siis ma delegeerin oma töö välja, makstes teistele inimestele, et nad teeksid seda minu eest. Ja liidan reisi hinnale juurde ka saamata jäänud tasu. Aga olen seda niipidi võtnud, et raha on pelgalt võimalus teha asju, mis sulle meeldivad. Ja mulle meeldib reisida.

Kuidas reisi ettevalmistamine käib?

Puhkuse aega tuleb nii ratsionaalset kasutada kui võimalik. Kuna sa viibid reisil ju ainult loetud nädalad, siis peab olema kodutöö väga hästi tehtud. Reisiraamatud peavad ikka enne läbi loetud olema, kõik läbi mõeldud, et sa ei peaks midagi enam kohapeal otsima.

Meil on suur maakaart seinal, sealt vaatame maailmajagude kaupa, kus tuleks piirkonniti käia: 3–5 aasta lõikes oleme oma eesmärgid paika pannud. Oleme reise planeerinud nii, et ei satuks kahel aastal järjest samale kontinendile.

Iga reisi täpsem planeerimine hakkab pihta umbes pool aastat enne väljasõitu. Loeme raamatuid, teeme reisiplaani. Alati kuulub asja juurde ka see, et eksootilise reisisihi korral üritame leida mõne juba seal käinud eestlase, kellega enne kohtuda, et sellest maast rohkem teada saada. Nii oleme leidnud ka palju uusi sõpru-mõttekaaslasi.

Reeglina valime mingist regioonist välja 3–5 riiki, mille siis korraga läbi käime. Reisiraamatute abil valime välja higlights’id. Tavaliselt meil siin vaidlust ei teki, sest raske on leida põhjust, miks üks või teine meist ei peaks tahtma neid kohti näha.

Vahel võib tekitada tülpimust see väsimus ja tempo ja õudselt tahaks võtta off, aga lihtsalt ei saa lebotamist lubada, sest tagasilend on paigas ja tahad kõik põnevad kohad läbi käia. Oleme pikematel reisidel planeerinud vahelduseks paar päeva rannas või suurlinnas. Aga samas, kui sa juba mõnes riigis oled, siis pead nagu švamm kõike sisse imama, seepärast ei ole ka palju aega lihtsalt rannas lebada.

Paljud inimesed lähevad mõnda paika aastaks või rohkemaks, et süveneda, aga me oleme piirdunud 6–7 nädalaga – sellised on olnud meie võimalused. Pikim distants oli Senegalist läbi Gambia, Mali, Ghana Togosse, kokku umbes 7000 km kohaliku transpordiga – see on olnud maad mööda pikim ühe korraga läbitud vahemaa.

Nii et enne reisi kogud nende maade kohta praktilist infot, siis on reis ise, kus teed ka märkmeid, ning pärast tuleb reisikiri. Umbes siis, kui olime kümmekond aastat reise teinud, pidime nende süstematiseerimise ja talletamise tõsiselt käsile võtma. Muidu ei mäleta enam fakte ja mis tundub uskumatu – ühel hetkel sa ei mäleta enam aastatki, millal sa kusagil käisid… kõik muutub üheks suureks emotsionaalseks supipotiks.

Reisiveebi tegemise taga oligi vajadus reisikirju talletada. Kuna sõpruskond jälgis meie käimisi, hakkasimegi reisi ajal kirja panema, mida nägime-kogesime-õppisime. See nõuab igal õhtul enese kätte võtmist, aga tänu Reisiveebile hakkasime seda süstemaatiliselt tegema. Reegel on lihtne: kõik reisikirjad tuleb ära kirjutada juba reisi ajal, samuti pildid sorteerida. Sest tavaliselt on nii, et kui reisilt tagasi jõuad, siis lähed järgmisel päeval tööle ja lisaks on veel terve hunnik igasugu tegevusi. Siis on oht, et need asjad jäävad tegemata.

Mida selline reisimine on teile andnud?

Aive: reisilt saadud kogemus rikastab tohutult meelelist maailma, arendab tolerantsust, paneb muu hulgas ka kodustesse asjadesse teistmoodi suhtuma – sa ei lähe enam lihtsalt tühjast tähtajast paanikasse. Positiivne uudishimu maailmas toimuva vastu teritab meeli ja paneb ka siinsetele teemadele erksamalt kaasa mõtlema. Ma olen tegelikult väga seda usku, et reisimine muudab inimesed palju sallivamaks kõige teistsuguse vastu. Ja võtab ära hirmu isegi siis, kui oled maailma teises otsas. Õpetab, esialgu katse-eksituse meetodil, olukordi lahendama ning annab kogemuslikke õppetunde, mida saab igapäevatöös edukalt rakendada. See on suureks abiks inimeste mõistmisel, nende probleemide tunnetamisel ja kaasamõtlemisel. Empaatiavõime kasvab iga reisiga ja mida eksootilisem ning erilisem see on, seda rohkem ta sinusse talletab. See arenemisprotsess on lõputu.

Kui tagasi vaadata, siis toob reisimine justkui su hinge rahu, sest vaadates ükskõik millisesse ilmakaarde, näed sa maid ja meresid, mille taga elavad erilised inimesed oma väga eriliste kommetega. See ei ole enam tundmatu hall ala, vaid värvikirev keskkond, mis tõmbab magnetina tagasi. Suur kiusatus on pärast põ- nevat reisi sinna tagasi minna, aga maailm on suur ja lai ning reaalsuses pead liikuma kogu aeg edasi uutesse sihtkohtadesse, et vanasse mitte klammerduda ja mugavustsooni mitte laskuda. See tunnetus on ka töö- alaselt mul aidanud rutiini vältida.

Andrus: minu lähtekohaks on see, et iga asja, mida teed, tee pühendumusega – see käib ka hobide kohta. Pühendun nendele hobidele, mis mul on (Andrus laulis 25 a TTÜ meeskooris), täiega ja reisimine on üks neist.

Reisimine on väga palju aidanud mõista inimesi, paremini tunnetada seda kõike. Ja kui kohtun tööalaselt näiteks hiinlasega, annab see mulle väga hea võimaluse temaga suhelda, sest olen käinud rohkemates Hiina provintsides kui keskmine hiinlane.

Reisimine õpetab paremini mõistma, et absoluutset tõde pole olemas. Sa näed täitsa vastandlikke elukäsitlusi, mis lõpuks toimivad ning on suutnud näidata elujõulisust tuhandeid aastaid.

Tänapäeva äris on väga populaarsed nn lean-metoodikad, eriti infotehnoloogia valdkonnas, mis õpetavad väga väikeste ressursside ja madalate riskidega looma uusi innovaatilisi lahendusi. Liikudes Aafrikas, Aasias või LadinaAmeerikas, näed igal sammul, kui väheste vahenditega on võimalik hakkama saada. Ning siis pole ka ime, et need on just need piirkonnad, kus sünnib väga palju murrangulisi (disruptive) strateegiaid ja põnevaid innovaatilisi lahendusi.

Ning üks asi on rännakud ruumis, teine rännakud ajas. Mõnikord lähed ajas piltlikult sadu aastaid tagasi, olgu see siis Etioopia hõimude juures või Paapua Uus-Guineas, kus näed oma silmaga veel tänapäeval rituaale, mille käigus tehakse inimesele 200 lõiget selga.

Mis on olnud kõige meeldejäävam hetk?

Neid on olnud palju, aga üks sellistest hetkedest oli kindlasti Malis. Aukonsul Eva Diallo, vitaalne ja särtsakas eestlanna, tuli meile autoga vastu. Me polnud teda kunagi varem näinud… Läksime tema juurde koju. Ta mõtles, kuidas eestlasi üllatada, ja pani mängima VHS kasseti TTÜ meeskoori lauludega. Talle endale tulid seejuures pisarad silma ja ta ütles meile: „Olen püüdnud 50 aastat oma eesti keelt elus hoida ja need laulud on aidanud seda teha.“

Ja siis ütles Andrus: „See on minu koor. Mina laulan siin ekraanil esimeses reas.“ See hetk ja äratundmine oli väga emotsionaalne, ühise pere tunnetus! See ei lähe kunagi meelest.