Aivar Pohlak: ma ei ole juht, ma vastutan

Vaevalt et Aivar Pohlaku nimi eestlastele enam tutvustamist vajab – ta on alustanud oma teed lemmikspordialal jalgpallurina, edasi tegutsenud aastaid treenerina. Eesti Jalgpalli Liidu juhatuses on Aivar alates 1993. aastast, president 2007. aastast. 2001. aastal valmis tema eestvedamisel suur jalgpallistaadion A.Le Coq Arena mahutavusega 11 000 vaatajat. 10 aastat hiljem tõusis Eesti rahvuskoondis FIFA edetabeli 57. kohale, mis on ajaloos kõrgeim koht Eesti jaoks. Eelmisel aastal kuulutati Eesti Jalgpalli Liit edukaimaks spordialaliiduks. Selle aasta EMi valikturniiril jäi meie koondise seis esimest korda plussi. See kõik on toimunud viimase 20 aasta jooksul. Kirjutab Marika Tomberg.

Kõik jalgrattad tuleb ise leiutada…

… siis tead täpselt, kuidas ta toimib ja kuidas ta tehtud on. Asi sai alguse armastusest jalgpalli vastu – küllap vastas jalgpall minu vajadustele suhetes ühiskonnaga: selles mängus oli Teise maailmasõja eelset rahvusromantikat, siin avanesid lihtsad ja kõigile arusaadavad võimalused; selle mänguga klappisid minu emotsioonid ja kirg; see mäng on mõistetav kõigile ühiskonnakihtidele jne.

Esimene konkreetne idee ja ajend, mida ma mäletan, oli soov aidata Lõvide meeskonda kuulunud noormehi, kellega koos treenisin. Olime küll mängule täielikult pühendunud, aga meil polnud väljundit, kuidas seda kõike realiseerida. 

Tühjast kohast loomine on suur eelis

Millegi loomine tühjalt kohalt tundub tagantjärele vaadates suure eelisena – oskan seda näha võrdluses Läti ja Leeduga, kus jalgpall oli taasiseseisvumise ajal selgelt paremas seisus kui meil. Nüüd käib seal siiamaani väitlemine, kuidas peaks ja kuidas ei tohiks teha, ning selline vaidlus minevikuga ei ole jalgpallis kunagi lihtne. Jalgpall allub väga raskelt ühesele loogikale. Keegi, kes oli kunagi kõva käsi, ei pruugi täna tegelikult mitte midagi tähendada. Aga ometi on sellel kõigel tähendus – nii saad võimaluse õppides edasi liikuda, koos protsessiga areneda. 

Jah, filosoofia…

Iga mõistlik idee peab saama toe ja energia. Mõistagi olid ka oma vanad jalgpallilised hoiakud ja käitumisharjumused Eestis olemas, aga neid ei olnud raske muuta. Pigem oli keeruline ületada ühiskonnaga seotud hoiakuid. Mõtlen siin Eesti iseseisvumisega toimunud negativismipuhangut, ühiskonna killustumist, pisiasjade eelistamist üldistele, kui konkreetsemaks minna.

Vahel olen teinud ka iseenda elu keeruliseks, kui eelistan inimlikke asjaolusid ametkondlikele ja kasutan niinimetatud jah-filosoofiat – ehk siis selle põhimõttega, et iga mõistlik idee peab saama toe ja energia. Olen püüdnud ühendada misjonitegevust organisatsiooni toimimise loogikaga ja see ei ole olnud lihtne.

Tegelikult on kakskümmend aastat ühiskonna tasandil protsesside jaoks lühike aeg – endiselt on meil ju enamik inimesi üles kasvanud ilma jalgpallita, mis tähendab, et ajad, mil jalgpall saab loomuliku toetuse osaliseks ühiskonna poolt, on alles ees. Ja selle peale, et kakskümmend aastat pole midagi, tasuks mõelda mitte ainult jalgpalli kontekstis, vaid ka kõikidest teistest meie ühiskonna tähendustest mõeldes ja kõneldes. See puudutab ka riiki kui sellist. Sisu ehk teisisõnu piisavat kultuurikihti ei teki nii kiiresti.

Vajadus ja tahe endast palju anda

Argipäevad on mul töised ja üldjuhul pikad. Mulle meeldib, kui saan kohtumised tihedalt üksteise järel ära teha, et mõned päevad kodus olla – seal ongi tegelikult minu tavakontor. Teen siis arvuti ja telefoniga tööd, käin metsas ja mere ääres ennast tasakaalu sättimas ning mõtlemas, veedan aega koos perega.

Oleme jalgpalli liidus jõudnud sellisesse perioodi, kus on võimalik pidevalt uusi asju luua, astuda reaalseid samme, ja see kõik on vägagi huvitav. Näiteks kirjeldada Eesti jalgpallikoondise edu põhjuseid, sõnastada jalgpallikoondiste vaimset kontseptsiooni ja siduda see reaalsusega – just hiljuti toimus üks selline koosolek. Ma tunnen, et mul on vajadus endast palju anda.

Minu jaoks on kõige tähtsam elust ja maailmast aru saamine, seega on väga tähtsal kohal enese arendamise mõttes lugemine ja tegelemine sellega, mida sa loed. Selleks et ühitada elu ja ideaali, on vaja esimeses osaleda nii palju kui võimalik, samuti on oluline kogenumate kaaslaste olemasolu, kes näitaksid valgust ja aitaksid mõtteid korrigeerida.

Kompromissid

Kindlasti ei tegele ma praegu klassikalises mõttes organisatsiooni juhtimisega – selleks on jalgpalli liidus teised inimesed – mina ise püüan vaimse liidri rollis lähtuda elust ja inimeseks olemise loogikast ja leida kompromissi elu tähenduste ja organisatsiooni vahel.

Ükski organisatsioon ei ole tähtsam kui elu ise ja ükski
organisatsiooniga seotud asjaolu ei ole olulisem kui inimese elu.

Maailma toimimise aluseks on looduse loogika, mis tähendab, et kõik, mis maailmas ja inimestega toimub, on mõeldud liigi jätkusuutlikkuse hoidmiseks ning mees ja naine jäävad alateadlikult igaveseks toimima sellest loogikast lähtuvalt.

Ka kõik muud tegevused alluvad sellele loogikale. Kui omaniku või juhi jaoks on unistuste olukord see, et mõne mehe või naise jaoks saab mõni organisatsiooniga seotud tähendus suuremaks ja asendab tema loomulikku rolli isa/mehe või ema/naisena, siis mina seda teed järgida ei soovi. Tahan, et kõigil töötajatel oleks loomulik ja normaalne elu ning töö oleks nende jaoks teise tasandi missiooniks.

Ma olen küll asjade lõpuleviija tüüp ehk praktilisel tasandil on lahenduste leidmine minu tugevamaid külgi, aga arvan siiski, et unistus ei peagi realiseeruma – oluline on pidev liikumine unistuse poole, milleks on suures plaanis ikkagi parem ja ilusam maailm, kuhu pärale jõuda polegi võimalik. Õigupoolest pole kohale võimalik jõuda ka ainult jalgpallist mõeldes, sest isegi siis, kui Eesti mingi ime läbi maailmameistriks tuleks, oleks kõik ikkagi alles ees.

Ma ei tunne ennast juhina

… küll aga olen inimene, kes on võimeline kandma vastutust. Mu naine oli aastaid minu hea abiline. Sõitsime koos terve Eesti ja Euroopa läbi, mina roolis ja tema kõrval e-kirju ette lugedes ja vastuseid kirjutades. Kodukontoris tegime minu nime alt kahe arvutiga tööd. Ta oli kõigega kursis, sest oli kuulnud, mida ma kõnelesin, sai asjadest täpselt aru ja matkis minu kirjaviisi ilmeksimatult. Olen olnud korduvalt kohtumistel, kui võõrustaja äkki ütleb, et kuule, sinult tuli just praegu kiri. Tunnen temast selles rollis puudust, ehkki kasutan ikka abilisi kirjade kirjutamisel ja tööde korraldamisel. Nimelt pärast seda, kui meil laps sündis, ei ole naine enam tööasjadega tegelenud. Ta toetab mind pere tähenduses – kodu ja pere on minu jaoks vaieldamatult esimesel kohal ja alles siis tuleb töö.

Mind armastati tugevaks

Mul oli õnnelik ja rahulik lapsepõlv – ma arvan, et mind armastati tugevaks. Meie peres oli vaba, rahulik ja tõsine õhkkond. Sama loogika alusel olen suhtunud ka oma lastesse. Vanem poeg näitas mulle hiljuti ühte raamatut, kus kõneldi minu isast ehk tema vanaisast kui heast organisaatorist. Ma ütlesin, et ta läheks ja näitaks seda ka vanaisale…

Koolis olin ma aga nii passiivne kui vähegi võimalik, ma isegi ei rääkinud seal kellegagi. Kui 1980. aastal tollase Tallinna 43. Keskkooli lõpetasin, kirjutas klassijuhataja mulle kingitud raamatusse Lenini lause „Ei eksi see, kes mitte midagi ei tee”. Tagantjärele tarkusena on lihtne järeldada, et ilmselt kogusin jõudu edaspidiseks. Mäletan hästi üht kevadist päeva – olin siis TPI majandusteaduskonna kolmandal kursusel –, kui lasin loengust jalga ja jalutasin Kopli puumajade vahel. Seal oli selline eriline nostalgia, palju ilusat, lihtsat ja inimlikku kurbust…. Ma kõndisin mere ääres ja tundsin äkki ennast kuidagi teistmoodi – tundsin end valmis olevat. Kui ma siis mõne aja pärast ülikoolihoonesse tagasi läksin, olid rühmakaaslased tropis koos ja arutasid midagi. Läksin kohe nende juurde ja hakkasin aktiivselt suhtlema. Ju ma siis sain mingil moel küpseks ja see vaikimine ning passiivsus oli mul mingi enesekaitse vorm. 

Endast tuleb maha jätta enam-vähem klassikaliselt toimiv süsteem

Käisin iseseisvuspäevale järgnenud õhtul vaatamas Tartu Uue Teatri lavastust Kaarel Irdist ja mõtlen sellele etendusele veel siiamaani, ka juhtimise nurga alt. Üks seal kinnitust saanud mõte võiks kõlada näiteks nii, et endast tuleb maha jätta enam-vähem klassikaliselt toimiv süsteem. Ma räägin siinkohal FC Florast, mis on väga keeruliselt toimiv organisatsioon, kuna ta on võtnud endale kandmiseks ja lahendamiseks FC Florale kui klubile tavaolukorras ebavajalikke ülesandeid. Ma võin selliseid asju teha seni, kuni ma vastutan organisatsiooni eest ise, aga ma ei saa ja ei tohi pärandada neid oma järeltulijatele.

Nooremana mõtlesin sageli Jeesus Kristusest – temast kui jumalast ja ideaalist, ajaloolisest isikust, eeskujust selles mõttes, kuidas olla õiglane inimene. Esimene reaalne valgustaja ja nõuandja mu elus oli aga kunstnik Raul Meel. Edasi on tulnud valdavalt kirjanikud ja neid on teejuhtidena mu elus olnud palju: Astrid Lindgren õpetas mulle romantilise maailma võimalikkust, Ain Kalmus ja Johan Bojer tundlikuks meheks olemise mõtet, Ivan Bunin tundlikkusega kaasneva kirglikkuse ja temperamendi olemust, Knut Hamsun maailmas toimuva nägemist ja sõnastamist ning Fjodor Dostojevski kannatuste tähendust. Dostojevski on mind ehk motiveerinud sõnastama põhimõtet, mis kehtib minu jaoks ka juhtimise vallas: kui igaüks meist teeks enda elu veidigi keerulisemaks, siis oleks kõigil maailmas palju lihtsam elada.

Mul ei ole õigust kelleltki vaimset tuge otsida

Ebaõnnestumised ja tagasilöögid on aktuaalsed igal perioodil ja igas organisatsioonis ning iga isikuga seoses – isegi küüniliselt ülikasumeid võtvates globaalsetes ettevõtetes. Ma tean selgelt, et lõplik vastutus nii ühes kui teises asjas on minu peal ja kuna ma allun iseenda käskudele hästi, siis saan ka keerulisemad olukorrad ületatud.

Ma olen vabatahtlikult võtnud enda kanda koorma ja kuna ma olen tugev inimene, siis ei ole mul õigust kelleltki teiselt vaimset tuge otsida – ma ei räägi siin praegu asjade arutamisest või nõu küsimisest. Mul pole võimalik seda koormat kas või korrakski ja kujutlusteski kellegi teise turjale panna ning ennast lõdvaks lasta ja hädaldada! Rääkides veel FC Floraga seotud asjadest – klubi on jalgpalli liiduga võrreldes väga keeruliselt toimiv organisatsioon. Lohutust ja lähedust on muidugi vaja ehk siis naist enda kõrvale, nagu see loovatel meestel üldjuhul käib.

Eufooria ja depressioon on võrdselt halvad kaaslased

Küllap on tähtis seegi, et ma mõtlen ja tunnen kiiresti. Ükski olukord ega emotsioon ei jää minu sisse kauaks ja see on hea nii positiivsete kui ka negatiivsete asjaolude puhul. Eufooria ja depressioon on võrdselt halvad kaaslased.

Energiat, power’it ja inspiratsiooni ammutan ma üldjuhul loodusest, usust ellu ja kirjandusest ning kindlasti kodust. Kui on väga raske päev, olen märganud end mõtlevat hetkele, mil jõuan öösel koju ja seisan taevasse vaadates maja ees ning kuulan looduse hääli. Küllap on ka minu loomulik energiafoon kõrge. Ka kodust tulevad sõnumid muudavad päeva, viies hetkeks mõtted lähedaste juurde – ja see on suur asi.