Aivar Rehe: run like hell!

Aivar Rehe armastab jutus kasutada alati kindlat kõneviisi. Ja kui tööpäev läbi, siis sõidab ta küll kodu poole, kuid enne keerab veel autonina jõusaali poole – ikka kindla käega. Aivariga vestles Piret Jaaks.

Distsipliin kasvatab

Olen pärit Kohtla-Järve tööstuspiirkonnast, mis eristub selgelt Lõuna-Eestist või näiteks rahulikust Pärnumaast. Asusin hästi noorelt tegelema ujumisega, mis ei ole just kerge ala. Algul lihtsalt meeldis, kuid mingis vanuses kasvas see tõsiseks tööks, mis panigi aluse enesedistsipliinile. Alates 8. klassist tegin trenni kaks-kolm korda päevas: kui hommikul kell 6 kostis raadiost Nõukogude Liidu hümn, algas ka minu päev. 6.30 olin juba vees ja kell 8 koolis. Lisaks tuli õhtune trenn minimaalselt kolm tundi ja alles siis kodutööd.

Ujumine on individuaalala, kus tuleb üksinda endast maksimum anda. Kümnendas klassis arutlesin, et jätkates oleksin võinud jõuda juba NLi koondisse, kuid tol ajal tundus, et pole see õige eesmärk.  Langetasin teadliku valiku õppimise kasuks ja lõpetasin ujumisega sisuliselt päevapealt.

Ülikooli minek oli kindel järjekordne eesmärk. Leidsin spordimehena, et pühendan end spordimeditsiinile, kuid TÜ arstiteaduskonna lahtiste uste päeval hakkasin kahtlema. TPIs oli majandusteaduskond, kus pakuti kõrgharidust kätte nelja aastaga ning lisaks vabastust sõjaväest. Võitis ratsionaalne soov omandada kõrgharidus sel viisil – pöörasin end arstiusust ümber majanduse usku. Olen tagantjärele kindel, et see oli õige otsus.

Otsustaja

Ma olen otsustaja tüüp. Kui mu abikaasa on hädas millegi üle otsustamisega, ütlen alati: „Räägi minuga!“ Kui tahad juht olla, siis peadki olema otsustaja, ja sa pead suutma teha nii positiivseid kui raskeid otsuseid. Isegi kiires olukorras peavad otsused olema kaalutletud. Seda võin öelda nüüd, kui olen pea 25 aastat juhirollis olnud. Ei salga, et ka minul oli alguses aegu, kus sai otsuseid tehtud kiirelt, tuliselt ja emotsionaalselt.

Ma ei ole autoritaarne juht ja ei arva, et otsustamise õigus on vaid minul. Ma aktsepteerin, kui mind kritiseeritakse ja ma pigem õpin vigadest. Kriisisituatsioonides olen koondanud otsuse pädevuse endale ja ütlen selgelt välja, et nüüd on vaja ainult mind kuulata ja tegutseda.

Ma tahan, et õigel tasandil tehtaks õigeid otsuseid. Kui panga teller teenindab klienti, siis tahan, et ka tema teeb otsuseid. Kui inimene kõhkleb otsuse tegemisel, siis võin küll kõrval olla ja temaga asju arutada, aga ta peab just ise oma otsuseni jõudma.

Julgus

Mul on elus õnne olnud, et olen olnud õigel ajal õiges kohas ja ümbritsetud õigetest inimestest. Meil oli ülikoolis vaja teha organogramme tegutsevates ettevõtetes ehk kirjutasime lahti, millega ettevõtte osakonnad tegelevad. Sain sealt oma kooli ja julguse minna tööstusettevõttesse, intervjueerida tippjuhte ning kirjutada tööülesanded, õigused ja vastutuse arusaadavasse keelde. Pärast ülikooli suundusin tööle tollasesse kergetööstuskontserni Mistra Raasikul asuvasse Autovaiba vabrikusse, mis tootis nõeltöödeldud vaipkatteid nõukogude autotööstusele.

Tegemist oli uue ja suhteliselt väikese ettevõttega, kus töötas 150 töötajat. Kahe aasta möödudes määrati mind direktoriks – olin üks nooremaid direktoreid tol ajal.

Kui sulle tehakse nii ahvatlev ettepanek, siis on tal alati kaks vastust: jah ja ei. Mäletan, et kui olin jah ära öelnud, läksin oma kabinetti, seisin seal ja hingasin 10 sekundit sisse, mõeldes, mida see otsus nüüd mulle tähendab…. ja siis läks lahti. Tehas töötas NLi autotööstusele Lada ning kui kliendile oli vaja toota palju ja kiiresti, siis töötasime kolmes vahetuses. Kui sealsel autokonveieril oli seiskumise oht, siis laadisime siit Tallinna lennujaamast vaipu lennukitele. Ettevõte töötab edukalt Mistra Autex nime all tänase päevani.

Mõne aja pärast edutati mind juba tootmist juhtima kontserni tasandil – koordineerisin kolme tehase tootmistegevust. Aga ega see päris hulljulgus ka polnud, ma olen ikkagi üldiselt kaalutlev inimene. Näiteks ekstreemspordi asemel valin puhkuseks alati turvalise liivaranna. Kuna ma olen hingelt riskijuht ja minus on tubli annus alalhoidlikkust, siis ütlen häbenemata, et puhkamisel eelistan pea liiva alla panna.

Kogemustest õppimine

Kui Rootsi pankurid Eestisse tulid, rääkisid nad riskide juhtimisest, kuigi meie, noored pankurid, arvasime, et teame juba kõike… kuni 1997. aasta börsikrahhini, Vene rubla devalveerimiseni, kus saime riskide juhtimise kogemust kapaga.

Sama tunnet adusin ma ka 2008. aasta oktoobrikuus. Ma teen nimelt juba pea 15 aastat pühapäeviti tööd, et valmistada nädalat ette. Ühel pühapäeval töötasin läbi e-kirju ja jälgisin pressi, kui järsku lugesin Läti meediast teadet PAREX pangast. Kui niivõrd suure panga puhul ütleb Läti tollane peaminister sõna pankrot, siis aimasin hetkega, mis järgmisest päevast alates sündima hakkab, sest mul oli 1998. aasta kogemus. Sain aru, et see on nii suur pank, et see otsus ei mõjuta enam ainult Lätit, vaid ka juba Eestit ja teisi riike.

Samas olukorras oleme täna, kui vaatame Kreeka ja Hispaania mõjusid. Mõtlen pidevalt sellele, millised on need olukorrad, mis võiks mõjutada meie klientide ja seeläbi ka pankade heaolu. Pankur peab aru saama sellest, et ta müüb ettevõtjale riski.

Austa teiste kultuuri

Pärast Hoiupanga ülevõtmist olin Hansapangas kuni 2002. aastani. Sellesse aega jäi veel üks huvitav tööalane proovikivi. Nimelt ostis Hansapank Leedu suurima hoiupanga. Mäletan, et pidin taaskord väga kiiresti tegutsema. Kui midagi „üle võtta“, siis peadki väga kiiresti jooksma, kuna aeg on siin sinu vaenlane. Muidu läheb õige moment mööda ja soovitud efektiivsus jääb saavutamata. Mõtlesin asjad läbi, natuke pidasin perega ka nõu, kuid tegin lõpuks jälle ise otsuse ning läksin aastaks Leetu, et aidata sellel organisatsioonil võimalikult kiiresti Hansapanga riskikultuuri sulanduda.

Leidsin ennast olukorrast, kus ühel pool olin mina ja teisel umbes paartuhat leedukat. Mul läks neli kuud aega, enne kui sain inimeste usaldusringi sisse. Kusjuures ma ei pidanud selleks nendega pangaasju ajama, vaid nende kultuuriga tutvuma ja kohanema.

Kui meie tänasesse panka „tulid taanlased“, siis esimene asi, mis neile andsin, oli „Eesti kultuuriõpik“. Selleks et olla osa organisatsioonist, pead sa inimestega jutule saama ning tundma nende kultuurikeskkonda ja igapäevaelu. Muidu jäädki võõraks ja sul on raske endale võetud eesmärke täita.

Muutuste juht

Hansapangast lahkusin eeskätt seepärast, et ma tahtsin jätkata alustatut – luua midagi uut, olla osa mingisuguse uue väärtuse loomisest. Seda Indrek Neiveltil momendil pakkuda ei olnud. Küll aga helistas mulle kunagine hea kolleeg Hoiupangast Harry Õunapuu, kes oli rahandusministri ametis ja ütles, et otsitakse tolliameti juhti – tulgu mina. Eesti tollisüsteem liitus edukalt Euroopa tollisüsteemidega ning jälle sai üks põnev etapp läbi elatud.

2004. aastal pöördus minu pikaaegne mentor-õpetaja Olari Taal minu poole mõttega kaaluda maksu- ja tolliameti liitmise võimalust. See oli põnev pakkumine – maksu- ja tolliameti liitmine tähendas uue kultuuri loomist. Ma ei mõelnud pikalt, otsustasin saada tolliameti juhiks ja andsin selleks oma sõna.

Kõige suurema ja põhjalikuma kogemuse muudatuste juhtimises saingi just siis, kui see ametkond ühendati. Lähtusin selgest põhimõttest, et pean käituma organisatsiooni ees võimalikult läbipaistvalt ja avatult. Ühes oli 1200 inimest, teises teist sama palju ja kindlasti tuli ka efektiivsus üle vaadata.

Mul oli kogemus pangandusest: kui viisime pangas sisse elektroonilist teenindamist, siis tollal tähendas see kontoriteenusest üleminekut iseteenindusele. See aga tähendas ju pangakontorite vähendamist. Sellisel juhul pead juhina olema avameelne ning rääkima kõikidest riskidest ja võimalustest.

Rakendasin seda põhimõtet ka EMTAs. Tõin graafiliselt välja kaks organisatsiooni. Mõtlesin kvartali täpsusega läbi, mis perioodis hakkavad muudatused toimuma. Joonistasin kaheaastase graafiku, mida tutvustasin töötajatele ja koostööpartneritele. See pidi olema vastuvõetav ja ka teistel pidi olema usk sellesse. Jälgisin pidevalt, kuidas organisatsioon minu ideid vastu võttis. Püüdsin leida inimestele sobivaid ametikohtasid, jälgides, et kui mõni inimene konkreetsele kohale ei saanud, siis leiduks mujal tema oskustele vastav ametikoht. Samas ei saanud ma ka ainult sellega tegeleda, sest igapäevatöö tahtis tegemist: maksude korjamine, võitlus salakaubandusega jpm. Olin sisuliselt üheaegselt ärijuht ja muudatuste juht.

Tulemuseks oli see, et inimesed, kes hakkasid organisatsiooni vedama, tulid minuga ühte paati ja pühendusid täiega tööle. Maksundus ja tollindus on nii keerulised valdkonnad, et mina ajasin asja ainult juhtimislikult, muid valdkondi katsid ikkagi oma ala tõelised professionaalid.

Muudatuse juhtimisel on oluline run like hell põhimõte, muidu sa ei saa edu ehk soovitud efektiivsust  kätte. Oli juhtumeid, kui kaastöötajad vaatasid, et minu näol on tegu hulluga, kes seab püüdmatuid eesmärke. Näiteks seadsin tol ajal e-teenuste uueks tasemeks 65% (aasta varem oli see ca 30%). Aga tegime ära, inimesed hakkasid mind uskuma ja oleme nüüd Euroopas ligi 90% e-teenuse tasemega üks eesrindlikumaid riike.

Mul oli EMTAst väga kahju lahkuda, süda jäi valutama. Ametite liitmise periood oli keeruline, aga pakkus mulle samas emotsionaalselt väga palju, eriti just koostöö inimestega, kes olid selle organisatsiooni tõelised patrioodid. Olin andnud sellele oma südamest suure tüki ja võitlesin tõsiselt iseendaga, kui võtsin vastu otsuse pangandusse tagasi minna. Sampo Pangas oli tollal vaja käiku vahetada. Pank oli traditsioonidega ja turul oma niši leidnud, kuid tegin selle otsuse, kuna nägin põnevat ülesannet – muuta ettevõte kasumlikumaks.

Inspireerija

Pean inspireerija rolli väga oluliseks. Sa oled ju vedaja! Mina ei ole kabineti tüüpi inimene, istun seal tööajal väga vähe. Ütlen alati naljaga pooleks, et ma ei saa oma tööga hakkama ja pean seda õhtuti tegema. Aga ma pean tunnetama, kuidas inimesed tööl hingavad ja seda ei saa teha oma kabinetist. Tahan inimesi innustada, küsida isiklikult, kuidas läheb. Tuua kedagi ligi ja pakkuda abi kellelegi kolmandale. Ilmselt saan inimeste käest energiat.

Kuid samas on oluline, et oleks koosolekukultuur. Räägime võtmejuhtidega alati eesseisva ja ka viimase nädala läbi. Nii vähendame infovaakumit. Hindan seda, kui mulle antakse klientide tagasisidet, ja mulle meeldib olla protsessides kardina taga, kuid samas väga lähedal.

Minu kohustuseks või ülesandeks on pühendada end palju ka kommunikatsioonile, meediale ja kasutada sirgjoonelist sõnavara, millest inimesed aru saaks. Olin kriisi ajal aastatel 2008–2010 teadlikult nähtav vene meedias, et Eestis elavad vene rahvusest kliendid inforuumist välja ei jääks.

Proovin lahendada probleeme ikka väikese huumoriga. Kuid sellega peab andma selgelt märku, et tegu on naljaga, eriti teistes kultuurides. Ma õppisin selle kätte Leedus, kus mulle pärast mu väikest nalja Poola ja Leedu ajalooliste kuningate kultuuri kohta ulatati ajaloo-kultuuriraamat ja paluti see läbi lugeda. Näiteks taanlastega on mul pingete mahavõtmise nali hoopiski see: „Ärge unustage, kust te oma lipu saite!“

Ennast peab välja rassima

Mul oli pikka aega töö ja eraelu tasakaalust väljas, aga see-eest mõistev perekond. Kõige tähtsam on naine, kes on olnud arusaaja ja võtnud enda kanda koduste toimetuste raskuse. Mul on temaga vedanud, äsja sai peetud ka 25. abieluaastat tähistav hõbepulm. Mina olen end pühendanud rohkem tööle ja me oleme suutnud leida meile mõlemale sobiva tasakaalu.

Kui lastelaulus kõlas midagi sarnast nagu „Pühapäeval isaga teha saab kõike…“, siis meie kohta see ei käinud. Pere on saanud minult suurima tähelepanu laupäeviti, kuna, nagu juba mainisin, olen pühapäeviti juba 15 aastat tööle sõitnud. Sellega on kõik harjunud. Kui ma nüüd pühapäeval kell 12ks pole tööle läinud, siis tuleb tütar ja küsib naljaga pooleks, miks ma juba tööl pole.

Oluline on ka vaimse ja füüsilise poole tasakaal. Kui oled nädal aega vaid ajule trenni andnud, siis tuleb minna mitte koju, vaid jõusaali, et lisaks vaimule ka füüsis korras oleks. Nii hoian ma end värskena… et siis jälle uue hooga edasi minna.

Faktid

Aivar Rehe, sündinud 3. aprillil 1963

Sünnikoht: Kohtla-Järve linn

Perekonnaseis: abielus Kristel Rehega, kaks tütart Gertrud Rehe ja Brigitta Rehe.

Haridus: Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskond, tööstuse juhtimise ja planeerimise eriala

2008 – Danske Bank (end nimega Sampo Pank): tegevjuht

2006–2008 AS Sampo Pank: peadirektor

2004–2006 maksu- ja tolliamet: peadirektor

2002–2003 tolliamet: peadirektor

1998–2002 Hansapank: LTB integratsiooniprojekt (Leedu), riskijuht, riskidirektor, grupi krediididirektor

1994–1998 Eesti Hoiupank: juhatuse aseesimees

1992–1994 Eesti Investeerimispank: vanemlaenujuht

1991–1992 AS Mistra: peadirektori asetäitja

Hobid: reisimine, sport