
Eesmärk: ületada Soome Iittala. Perekond Jaan, Johannes, Veronika ja Heino Lorup
Veel samal teemal:
Klaasitootmine on meie pikima ajalooga tööstusharu. Läbi nelja sajandi on seda tundlikku ja keerulise tehnoloogiaga materjali valmistatud peaaegu kõigis Eestimaa nurkades. Klaasi tootmine algas juba 1628. aastal Hiiumaal Hüti klaasikojas, kuid pudelite ja aknaklaasi vajadus suurenes aastatega sedavõrd, et 19. sajandil esimesel poolel kerkis klaasivalmistamine mõneks ajaks meie suurimaks tööstusharuks, edestades võimsuselt isegi tekstiiliettevõtteid. Pikkadele […]
Klaasitootmine on meie pikima ajalooga tööstusharu. Läbi nelja sajandi on seda tundlikku ja keerulise tehnoloogiaga materjali valmistatud peaaegu kõigis Eestimaa nurkades. Klaasi tootmine algas juba 1628. aastal Hiiumaal Hüti klaasikojas, kuid pudelite ja aknaklaasi vajadus suurenes aastatega sedavõrd, et 19. sajandil esimesel poolel kerkis klaasivalmistamine mõneks ajaks meie suurimaks tööstusharuks, edestades võimsuselt isegi tekstiiliettevõtteid. Pikkadele traditsioonidele vaatamata jõudis kodumaine klaasitoodang maailmatasemele alles 1934. aastal, kui edumeelne tööstur Johannes Lorup asutas Tallinnasse omanimelise moodsa tehase, kus lisaks lihtklaasile hakati esmakordselt valmistama ka poolkristalli ja kristalli. Kirjutab ajaloomuuseumi teadur-kuraator Anne Ruussaar.
Ainult kuus aastat tegutseda jõudnud vabrikus puhutud ja pressitud esemed vallutasid siinse siseturu ning neid eksporditi edukalt üle maailma. Nõukogude ajal kandis Johannes Lorupi natsionaliseeritud ettevõte nime Tarbeklaas ja selle toodang muutus ihaldusväärseks kaubaks NSV Liidu põhjatul siseturul. Klaasitööstur ise hukkus 42-aasta vanuselt sunnitöölaagris ja oma eesmärki, ületada põhjanaabrite kuulsat Iittala klaasi- ja kristallivabrikut, ta täita ei jõudnud.

Ettevõtlikud Lorupid
Lorupite perekonna 19. sajandi lõpul alanud eduloole ja jõukusele panid aluse ettevõtliku Viljandimaa talumehe Jaan Lorupi edukad metsamüügitehingud. Erilise hoo sai metsaärimehe tegevus sisse pärast Esimest maailmasõda, kui ta varasemalt kogunenud kapitali kohaliku tööstus- ja majanduselu edendamisse paigutas. Rahaline kindlustatus vabastas abikaasa Mari raskest põllutööst, võimaldades pühenduda viie järeltulija kasvatamisele ja suunamisele. Mõlemad vanemad pidasid haridust väga oluliseks, innustades ja toetades igati oma laste õpinguid. Gümnaasiumihariduseni jõudsid kõik õed-vennad, kuid pojad Jaan ja Johannes omandasid ka kõrgema hariduse ning tegid mõlemad Eesti Vabariigi perioodil säravat karjääri.

Pere vanim poeg Jaan Lorup seenior (pärast perekonnanime eestistamist Lorens) lõpetas Tallinna Reaalkooli ja Riia Polütehnikumi, töötas Riigi Raudteetehastes peainsenerina, asutas paberossivabriku OÜ Tubak ja võimsa keemiatööstusettevõtte AS Odor. Juba ülikooliajast alates oli ta aktiivne ühiskondlikus elus, kuuludes korporatsiooni Vironia, asutades Peterburis Eesti Tehnikaseltsi ja olles Eesti iseseisvusajal siinse tennisespordi eestvedajaks. Ilmselt olid vanema venna tehnilised teadmised, juhiomadused ja ettevõtlik eluhoiak kolmteist aastat nooremale Johannesele oluliseks eeskujuks nii haridustee valikul kui klaasi- ja kristallitööstust rajades, lisaks ka tema hilisemal kujunemisel Eesti üheks olulisemaks malepatrooniks.

Süllekukkunud vabrik
Tulevane klaasitööstur Johannes Lorup sündis 11. novembril 1901. aastal pere neljanda lapsena, õppis Viljandimaa Poeglaste Gümnaasiumis ja osales kooliõpilaste pataljoni koosseisus Vabadussõja lahingutes. Kõrgharidust asus ta omandama Tartu Ülikooli keemiateaduskonnas, kuid juba aasta hiljem suundus edasi Danzigi Tehnikaülikooli, et õppida masinaehitust. Diplomit omandada ta siiski ei jõudnud, sest kodukoha klaasivabrik vajas haritud direktorit. Tema isa oli koos teiste Viljandimaa ettevõtlike ärimeestega 1917. aasta segastel aegadel ostnud Võisiku mõisasüdame, mille üheks olulisemaks varaks oli juba 18. sajandi lõpul asutatud klaasitööstus. Selle haldamiseks loodi osaühing, kuid rahast ja heast tahtest keerukate tehnoloogiliste protsesside juhtimiseks siiski ei piisanud. Eriharidusega spetsialiste oli aga 1920. aastate alguses Eestis nii vähe, et omanikel ei olnud muud valikut, kui pakkuda võlgadest koormatud ja vananenud sisseseadega vabrikut rendile 23-aastasele kogemusteta tudengile. Ja ettevõtlik noor insener otsustaski riskida.

Meleski uuendaja
Johannes Lorup võttis Meleski klaasivabriku ametlikult rendile 9. septembril 1924. aastal, asudes kiratseva vabriku tegevust koheselt moderniseerima ja laiendama. Ta vahetas soodsate järelmaksutingimustega välja amortiseerunud tehnika ja organiseeris tööjõupuuduse leevendamiseks uute eesti rahvusest meistrite väljaõppeks tasuta kursusi. Noor direktor oli lisaks edukale tehnilisele juhtimisele ka aktiivne ja osav läbirääkija, et saada vabrikule võimalikult soodsatel tingimustel suuri (riigi)tellimusi. Vabriku haarde laiendamiseks avas ta eraldi müügikontori Tallinna, kus võimalused uusi kliente leida olid oluliselt suuremad, kui Võrtsjärveäärses Meleskis. Konkureerivad klaasitööstused Vändras ja Eidaperes Johannes Lorupi agressiivsele turundustaktikale vastu ei pidanud ning pankrotistusid tellimuste vähesuse tõttu.
Meleski vabriku edukas areng hakkas siiski pidurduma, kui ülemaailmse majanduskriisi mõjud Eestisse jõudsid. Peamiseks tuluallikaks olnud purkide ja pudelite tootmist tuli oluliselt kärpida, kuna neid vajanud tööstusharud vaevlesid ise majandusraskustes. Majanduskriisi süvenedes tootmise kärpimine jätkus ning algas tööliste koondamine. 1933. aasta suvel oli endisest kahesajast töölisest alles vaid üheksakümmend.
Majanduskriis paljastas Meleski klaasivabriku nõrgad küljed, eeskätt asukohast ja transpordiraskustest tingitud tootmise kalliduse. Vabriku tootmishooned ja sisseseade olid vaatamata osalistele uuendustele siiski vananenud ja edukaks tegevuseks oleks tulnud neisse investeerida suuri summasid. Vabriku üldine perspektiivitus oli selge ka noorele juhile. Ühtlasi olid tema ambitsioonid suuremad ja kogunenud kapital piisav, et alustada uue ning täiesti oma ettevõtte rajamist hoopis paljutõotavamasse paika – Tallinna.

1932. aasta detsembris võttis Johannes Lorup uue klaasitööstuse jaoks pikaajalisele rendile Koplis tühjalt seisva Bekkeri laevatehase hiiglasliku vabrikuhoone ja suunas sinna kogu oma energia. Ettenägeliku ärimehena võttis ta uude vabrikusse kaasa ka suure osa Meleski vabriku veel kasutuskõlblikust tehnikast ja väljaõppinud oskustöölised.
Omanimeline klaasitööstus
Johannes Lorupi Klaasivabrik alustas tegevust Tallinnas 1934. aasta jaanuari esimesel nädalal. Võimsas uues ettevõttes, kus sulatusprotsessid toimusid ööpäevaringselt seitse päeva nädalas, oli palgal 180 inimest, kelle tööaeg jagunes ratsionaalselt kolme vahetusega tsükliteks. Kuigi moodne ettevõte tõusis Eesti siseturu vaieldamatuks liidriks ja algas ka toodangu aktiivne eksport, jätkusid tehnoloogiline arendamine ning tööstuse laiendamine pidevalt, sest suurema osa teenitud tulust investeeris omanik kohe vabrikusse tagasi. Loodi eraldi peenlihvimisosakond, sest eriti populaarseks osutusid lihvitud mustriga klaasist lauanõud, mida üheski teises Eesti vabrikus ei valmistatud. Algasid ka katsetused kristallklaasi tootmiseks.

Ettevõtte kiiret arengut hakkas aga kohe pärssima väljaõppinud spetsialistide puudus, sest moodne sisseseade ja uute tooteartiklite valmistamine seadsid kõrged standardid juba ka lihtöölistele. Suurem osa eesti rahvusest oskustöölisi olid ettevalmistuse saanud kas Meleski või Eidapere klaasivabrikute juures tegutsenud kursustel, nende oskused polnud täiendava väljaõppeta aga piisavad uute töövõtete rakendamiseks. Tööjõu probleem vabrikus jäi püsima 1930. aastate lõpuni, seda leevendas vaid välismaalt palgatud meistritele pandud kohustus koolitada kohalikke töölisi ning tasapisi pealekasvav uus põlvkond eesti rahvusest klaasimeistreid.
Jätkub ajakirja Director/Inseneeria 8/2021 numbris.