Kirst: kas taara või mööbel?

Nõukogude ajal tuli preemia saamiseks tööstusettevõttes paljude muude näitajate kõrval täita rahaliselt kindlasti ka põhitoodete valmistamise ehk nn nomenklatuurne plaan. Samuti pidid kõik juhid ja spetsialistid iga natukese aja tagant käima kvalifikatsiooni tõstmise kursustel. Reeglina juhtus, et võrreldes loengutega osutus hoopis huvitavamaks ja väärtuslikumaks see, mida omavahel vaheaegadel räägiti. Mulle meenuski tollest ajast üks huvitav lugu, mille rääkis üks tootmisdirektor. Siin see on…
Kirja pani Raoul Üksvärav.

„Meil on mööblitööstuse ettevõte, kus mööbli kõrval toodetakse puidujääkidest ka taarat, põhiliselt mitmesuguse suurusega kaste. Need ongi kaks nn nomenklatuurset artiklit. Ühel hetkel leidsime, et meile on igati jõukohane ja kasulik valmistada ka puusärke, mille järele on suur nõudmine. Kui tootmine oli mõnda aega edukalt kestnud, taipasime, et puusärke kui nomenklatuuriväliseid artikleid saab hästi kasutada tasakaalustava abinõuna plaani täitmisel. Kui puudu jäi mööbli müügist, tõstsime puusärkide eest saadud raha sinna, ja kui taara müügist, siis sinna.

Nii hakkasid puusärgid rändama kord mööbli, kord taara juurde. Nomenklatuurne plaan oli alati täidetud ja preemia jooksis. Vahel esitasid ettevõte tegevuse kontrollijad küll möödaminnes küsimusi niisuguse liikumise kohta, kuid jätsid pärast meie juhtide või spetsialistide mõningaid selgitusi oma küsimused sinnapaika.

Siis saabus aga kontrollija, kes võttis asja tõsiselt ette. Ta tuli minu juurde ja päris: „Kuidas see asi teil siin õigupoolest käib – kord on puusärgid mööbel, siis taara, ja siis jälle mööbel. Miks neid niimoodi vinta-vänta paigutatakse?“

Hakkasin läbikatsetatud viisil selgitusi jagama: me ei tooda puusärke palju ega kogu aeg, mistõttu töötajad, kes sellega tegelevad, unustasid vist eelmise korra ja eksisid; võib-olla on ka juhtunud, et uued töötajad talitasid omapäi…

Mehe näoilmet ning tema õlgade ja käte liikumist jälgides sain aru, et seekord me nii kergelt ei pääse, ja muutsin taktikat. Vaatasin talle siira näoga otsa ja hakkasin teda kiitma ja tänama, et ta nii keeruka probleemi üles leidis ja lahenduse vastu huvi tundis. Seejärel selgitasin nende siia-sinna otsuste põhjusi.

Nimetasin, et meil on ettevõttes selles küsimuses kaks risti vastukäivat seisukohta, kummagi taga asjatundlikud ja mõjukad inimesed. Ühel rühmitusel on kindel arvamus, et mis see puusärk ikka muu on kui üks isevärki voodi, nii et see kuulub mööbli hulka. Teise rühmituse arvates ei ole puusärk midagi enamat kui iselaadi pakend ja esindab seega taarat.

Sel pinnal toimuvad töötajate vahel aeg-ajalt arutelud ja vaidlused, mis võtavad üsna keevalise ilme. Põhjendusi, miks just nende seisukoht see kõige õigem on, jätkub mõlemal poolel küllaga. Ja kui ühel hetkel tundub ühe poole seisukoht olevat suurema kaaluga, siis talitamegi selle järgi. Teine pool ei jää aga tehtud otsusega siiski rahule ning uusi põhjendusi esile tuues suudab otsuse puusärgi kuuluvuse kohta kallutada teises suunas.

Kord tõstab üks pool esile puusärgi kunstilise kujunduse ja viimistletud töötluse, tuues näiteks sarkofaagi mausoleumis. Või rõhutades eesti rahvapärandit, kus kenasti nikerdatud kirst kaunistas igat kambrit ning mida kalli varana põlvest põlve pärandati. Teine pool väidab vastu, et eriolukordades lüüakse puusärk hööveldamata laudadest lihtsalt kokku… Pealegi polevat kambris, aga ka mujal majapidamises kasutatav riidekirst oma otstarbelt ka midagi muud kui ümbris või kest, panipaik. Sel viisil otstarbele, vormile, sisule ja väljanägemisele toetudes ning neid omavahel segi ajades olemegi puusärgid arvanud kord mööbli, kord taara hulka.

Kontrollija nägu muutus niisuguse jahvatamise juures järjest tõsisemaks ja mõtlikumaks. Kui ma siis lõpuks küsisin, milline on antud asjas tema seisukoht, jäi mees veelgi sügavamalt mõttesse. Maigutas mõned korrad suud ning vastas natukese aja pärast, et tema üksinda seda otsekohe küll otsustada ei saa. Ta peab küsimuse ministeeriumiga kooskõlastama ja välja selgitama, missugune on nende seisukoht. Paari nädala pärast tuli mees tagasi ja teatas lühidalt: edaspidi on puusärk omaette nomenklatuurne artikkel. Koos sellega oli ka meie lips läbi ja preemia saamise võimalused väiksemad.”

* * *

Sel moel lahendati antud probleem toona ametlikul tasandil. Sisuliselt on aga ikka küsimus õhus. Meeldivam on muidugi tegemist teha mööbliga. Aga ikkagi?