Kuidas slummi elanikud ikka õnnelikud suudavad olla?

Lõuna-Aafrikas on ajaloo tõttu rikkuse ja vaesuse kontrastid väga tugevad. Käid päeval linnatänaval ning tundub, nagu oleksid Euroopas – kõik puhas ja ilus. Julged aga minna township’i ehk slummi ning näed, kuidas 6–10-liikmeline pere elab 30-ruutmeetrises majas või lihtsalt eterniiditükkidest kokku pandud hurtsikus. Kohutav kontrast võrreldes luksusega, milles igapäevaselt elame! Kirjutab Mikk Tamme.

Huvitav on aga Lõuna-Aafrikas jälgida inimesi. Ühel poolel on näiteks slummis elav Mama, kes teeb kõik parima, et oma lastele haridus anda ning neid halvalt teelt eemal hoida. Teisel poolel firmajuht või kontoritöötaja Johannesburgi kaunites piirkondades. Neid lähemalt vaadates jääb tunne, et Mama on oma elus rahulolevam ja rõõmsam. Temast kiirgab kõige selle kaose ja vaesuse juures ikkagi elurõõmu, oskust hinnata antud momendi väärtust.

Minu kallis sõber, kes reisib Lõuna-Ameerikas, kirjeldas sama efekti: “Vaatad inimesi külades, kus pole elektrit ega midagi, ning nad on õnnelikud. Nad ei teagi paremat tahta.” Arvasin veel paar aastat tagasi natuke üleolevana samamoodi, kuid järjest rohkem tundub, et tegelikult oleme meie, „edukad läänemaailma inimesed“ need, kes ise ei tea, kuidas rahulolu saavutada.

Mulle tundub, et just oskus leppida sellega, mis on olemas, ning olla selle üle igal momendil õnnelik, on olemas neil lihtsatel inimestel slummides. Samas, teel rohkemate ja rohkemate saavutuste poole on paljud läänemaailmas unustanud oskuse olla rahul, seda nii eraelus kui tööl. Kusjuures edasi pürgimine ja rahulolu tunnetamine pole üksteist välistavad – see on tasakaalu leidmise küsimus. Kas on ikka vaja kogu aeg täis tempol püüelda suurema kasvu poole või võib vahepeal võtta aega, et nautida seda, mis juba saavutatud? Miks mitte puhata veidi rohkem või loobuda väiksest osast kasumist, et ettevõtte õhkkond oleks rõõmsam?