Merli Üle: digiveduriks peavad avaliku sektori kõrval saama ka ettevõtted

Innovatsioon on tänapäeva elu pärisosa ja enne, kui aru saame, on maailm meie ümber juba muutunud – päevade, tundide ja minutitega. Oleme sealjuures harjunud mõtlema, et Eesti on maailmas teada-tuntud digiriik ja innovatsioonivedur. Kus me täna aga tegelikkuses paikneme? Teema üle mõtiskleb Elisa äriarenduse valdkonna juht Merli Üle. 

Eesti digi-edulugu kinnitab ka Digimajanduse ja -ühiskonna indeksi (Digital Economy and Society Index DESI) kõrge koht. Kuid nagu ikka, saatan peitub detailides ja kui üldist numbrit vaadata, siis on Eesti edulugu kinni avaliku sektori teenustes – oleme selles tõesti Euroopa Liidus number üks. Sama raport näitab, et erasektori digitaliseerituse kategoorias oleme seevastu Euroopa keskmisest kaks kohta taga ja Põhjamaadest kaugel maas. Seega, kui riigisektoris saame öelda uhkusega, et oleme digiriik, siis ettevõtluses me seda edulugu tegelikult korranud ei ole.

Proovides põhjuseid analüüsida, saan aluseks võtta ühelt poolt telekommunikatsiooni sektorist avaneva küllaltki laia vaate ja teiselt poolt kuiva statistika. Esmalt on oluline vaadata, milliseid teenuseid ettevõtted ise otsivad ja ootavad. Ettevõtjatega rääkides joonistuvad välja segmendid, kellele digitaalsed lahendused toovad enim kasu ja kes seda on selgelt teadvustanud. Need on ettevõtted, kes loovad tooteid, millel on nutikas knihv küljes või mille tootmismaht on piisavalt suur. Just viimane on oluline ka Eesti ettevõtete digiarengu kasvamisel.

Näiteks üha enam leiab kasutuselevõttu Industry 4.0 kontseptsioon, mida Elisa oma suurklientidele Smart Factory teenusena pakub. See tähendab, et digilahendused toovad kliendi andmed kokku ja loovad sellest lisaväärtust. Nii saab andmed panna suhtlema tootmisliinide, ladude, toormaterjalide tellimuste ja laost väljamineva kauba vahel. See tähendab, et digilahendused seovad info üheks tervikuks ning tekitavad ettevõttele juurde aega, raha ja tootlikkust. 

Tegelikkuses ei ole see võimalus mitte ainult suurtele tootmisettevõtetele, vaid kõik ettevõtted, kes soovivad tulevikus olla jätkusuutlikud ja teenida kasumit, saavad oma ambitsioone kasvatada ning seda digitaalsete lahenduste abil ellu viia.

Kahtlemata eeldab digitaliseerimine väga suurt muutust nii tehnoloogilises plaanis kui ka juhtide ja kogu ettevõtte töötajate mõtteviisis. Seda ei saa teha suure pauguga üle öö, sest innovatsioon vajab läbimõtlemist ja tuge. Tavaliselt tehakse teekaart ja vastavalt ärilistele vajadustele digitaliseeritakse tööprotsessi lõigud, mis annavad kõige kiiremini tulemust. Keeruliste lahenduste puhul on mõistlik teha pilootprojekt, mis võimaldab kasutajatel uut lahendust enne selle kasutusele võtmist testida. 

Lihtsamad, kuid samuti kiiret mõju omavad lahendused tähendavad nutikat paketeerimist ja professionaalset tuge, mille saamiseks ei pea tingimata võtma tööle eraldi inimest või läbima pikaajalist koolitustsüklit – seda saab pakkuda ja abiks olla ka telekommunikatsiooni lahenduste partner.

Seega julgen arvata, et samm muutusteks ei ole kinni ettevõtjate konservatiivsuses või jäikuses nn oma vana asja ajada, vaid pigem teadlikkuses teenusepakkujate lahendustest ja võimalustest. Eesti ettevõtjad on üldiselt väga nutikad ja on oma protsesse võimaluste piires juba efektiivseks muutnud. 

Alles toimus väga palju andmekogumist nn ruudulises vihikus, seejärel Excelis ja täna on seegi asendatud märkimisväärses osas digitaalsete lahenduste ning kompleksse IT-teenuste paketiga. Lähtekoht ei tohi aga olla see, et tehnoloogia on arenenud või uued võimalused saadaval, vaid vastupidi. Tehnoloogia peab toetama ärilisi eesmärke. Ehk et esmalt tuleb mõelda, kust king pitsitab ja millised on ärilised eesmärgid ning seejärel sõelub digiteenuste pakkuja välja toimivamad lahendused.

Võiks küsida, et miks see täna juba nii ei ole, kui riik on samal ajal suutnud avalikke teenuseid suurte hüpetega arendada. Selle analüüsimiseks tulebki appi võtta kuiv statistika. Eesti ettevõtted ja eriti väikesed ning keskmise suurusega ei ole valmis ega rahaliselt võimelised veel väga suures mahus innovatsiooni investeerima. Investeeringud materiaalsesse põhivarasse moodustavad 95% investeeringutest. Viimastel aastatel on küll trend pöördumas, kuid ka väga vähe tänaseid ettevõtteid investeerib teadus- ja arendustegevusse (TA) ning mis peamine, mahud on tagasihoidlikud. Eesti jääb ettevõtete TA-kulutuste osakaalu poolest SKP-sse tunduvalt ehk sisuliselt kaks korda alla Euroopa Liidu keskmisele.

Põhjused on sageli praktilised, sest digitaalsete lahenduste kasutuselevõtt ja mõju hindamine vajab väga paljude muutujate arvestamist. Tihti ei ole näiteks enne digitaliseerimist võimalik kõiki tuleviku kasusid ega ka väljaminekuid arvestada, sest teadmised kasvavad selle protsessi käigus. Lühiajaliste ebamugavustena tuleb kindlasti arvesse võtta, et igasugused muutused ja uued asjad on inimestele rasked. Nii tekib vahel vajadus mõned meeskonnaliikmed välja vahetada ja kogu protsess või struktuur ümber mängida.

Ettevõtte muutumine algab aga juhist ja juhtkonnast ning emapiimaga kahjuks kõiki teadmisi kaasa ei saa. Seega on juhtidel võimalik ennast arendada erinevates innovatsiooniprogrammides ja/või otsida nõu ja abi digiteenuseid osutavatelt partneritelt. Näiteks kodukontor ja kaugtöö on meie organsatsiooni normaalne osa tööst olnud juba viimased aastad. See sai alguse reaalsest vajadusest, kuid oli algselt ikka pigem ülevalt alla, meie juhid olid suured innovatsiooni eestvedajad, mis kaasas kõiki töötajaid. Põhjus, miks just juhid oli innovatsiooni vedajad, ei seisnenud mitte tehnoloogias, vaid juhtide valmiduses korraldada tööd uudsetel viisidel, kasutades ära uusi tehnoloogilisi võimalusi. Sealjuures on ülesande püsitus olnud algusest peale ambitsioonikas – kasvatada ettevõtte majanduslikke tulemusi ja tõsta ka töötajate rahulolu. Täna on paljuski vastupidi, kuid mitte seetõttu, et töötajad tunnevad tehnoloogiat, vaid seetõttu, et nad oskavad ka ise enda tööviise samadest eesmärkidest lähtuvalt analüüsida. 

Mida aga veel muuta, et Eesti ettevõtted oleksid altimad innovatsiooni investeerima või digilahendusi kasutusele võtma? Kindlasti tuleb ja saab nii riigi- kui teadusasutuste koostööd suurendada – ühiste projektide, teenuste ja toodete disainimise ning koolitamisega. Just koos lahendada ettevõtete praktilisi ja keerukaid probleeme. Sellest võidavad kõik, nii riik, kliendid, ettevõtted kui nende koostööpartnerid. Teiseks tuleks üle vaadata meie riigi tööjõuturu poliitika ja piirangud ning kodukontoris viibimise tööviisi soosimine. Peab muutuma mõtteviis, et töötada saab ainult Eestis kohapeal. Saame tänases digitaalses arenguetapis kasutada välistööjõudu ükskõik millisest maailma otsast või professionaalseid tegijad igast Eestimaa nurgast. Kolmandaks tuleb üle vaadata ka ettevõtlust ja innovatsiooni pidurdav tänane maksusüsteem. Soodustada saab ja tuleb töötajate kodukontori soetamist või IT-lahendustesse investeerimist. Usun, et sellisel juhul on meie ettevõtted juba aasta-paari pärast teinud ka Euroopa Liidu riikidega võrdluses suure digihüppe.