Minu äri 10 käsku: Heidy Purga

Me õpime, ja ei õpi ka. Ma ju tean, et kui töötad meedias, siis tekibki sul tohutult piinlikke olukordi ja ebaõnnestumisi, eriti algul. Ma ei pea silmas neid kordi, kus keegi tuleb ja ütleb, kuidas üht või teist asja paremini teha – sellistest hetkedest sa ainult õpid. Ma mõtlen olukorda, kus sa ise tajud suurt lõhet selle vahel, mida sa tahad ja kuidas asjad tegelikult välja kukuvad.

Asjad on sageli siiski paremad, kui nad sulle sel hetkel paistavad. Kui keegi teeb su elu algajana raskeks, siis samal ajal tekib sul ka lootusesäde, sest keegi toetab sind ja usub sinusse. Mu esimene õpetaja oli muusikatoimetaja Immo Mihkelson, mees nagu legend. Tal oli minuga kahtlemata keeruline, professionaalina pidi ta algajale lausa algtõdesid seletama. Aga ma võin öelda, et suur osa tema õpetusest jõudis kohale.

Seni, kuni sa tunned südamest tulevat huvi kõige vastu, mis tööga kaasneb, saab öelda, et sa ei ole veel oma tööst tüdinud. Raadios õpidki sa kogu aeg, analüüsid, kuidas teevad asju sinu kolleegid ning teiste raadiojaamade inimesed.

Vahel mõtlen, miks inimene ei kuula, kui räägid talle midagi, mida sa oled ise oma kogemuste varal õppinud. Tal oleks sellest kindlasti kasu! See on nii veider, et inimese loomuses on nagu mingi vääramatu jõud, mis ei lase sellel juhtuda.

Raadio pisaraid ei usu

See jutt, justkui ma oleksin öelnud Raadio 2 juhiks saades, et vanemad kui 35 ärgu homme koosolekule enam tulgu, ei vasta tõele. See on küll tõsi, et vaatasin üle, keda vanadest tegijatest saab uuenenud programmis ära kasutada ja keda mitte.

Need olid väga keerulised vestlused. Olin siis ainult 28-aastane, mul puudus igasugune juhtimiskogemus, ja pealegi on Raadio 2s tööl ikkagi oma 60 inimest. Tegemist on ju suure raadiojaamaga, millel omad märgid ja nimed. Ja öelda, et homsest on asjad lihtsalt teistmoodi, või et sind ei ole homme enam vaja, oli tõesti raske. Need inimesed olid minust peaaegu poole vanemad, kogenenumad, professionaalsemad. Mõned võtsid seda loomulikult ja said aru, mis toimub, mõnega aga ei läinud nii kergesti.

Vastutus oli nii suur, et polnud aega eriti emotsioonitseda. Tuleb lihtsalt edasi minna ja asi ära lahendada. Närvid karastusid kõvasti.

Olen mõelnud, miks Sulev Valner ja Margus Allikmaa mulle üldse seda tööd pakkusid. Aga jah, meil oli tekkinud tiim, kes oli juba tükk aega ajusid ragistanud, kuidas Raadio 2ga edasi minna. Uskumatu, kui algelisel tasemel ja diletantlik see kõik oli – aga entusiasmi oli palju. Ju siis Margus ja Sulev hindasid seda.

Toona tegi minu jaoks olukorra kergemaks veendumus, et Raadio 2 värskendamine oli vältimatu. Igale asjale on antud oma aeg ja kui sa ei ole dünaamiline, siis saab see aeg otsa ning tekib midagi uut.

Kunagi uskusin, et Raadio 2 eeter tuleb täita tuntud nimedega. Lootsin, et nõnda tekib hiiglaslik kuulajaskond. Ent miskipärast on nii, et kirjutavad ajakirjanikud ei ole alati head saatejuhid. Samuti ei pruugi neid olla heade muusikute seas, kes oskavad näiteks suurepäraselt laulusõnu kirjutada ning kellel on kõvasti sotsiaalset närvi. Nad ei suuda otse-eetris häid mõtteid edastada.

Mul on kindel veendumus, et iga töö jaoks olgu omad inimesed – raadiosse sobivad ainult kindlat tüüpi inimesed. Raadio on oma olemuselt raske žanr, siin ei ole n-ö kiiret feimi ja sulli nagu televisioonis. Sa valmistad iga päev ette oma saate, täidad selle teemadega ja siis haihtub see õhku erinevalt kirjutavast pressist, kus märk maha jääb.

Sa ei saa olla juht, kui sa pole spetsialist

Olen mõelnud, kas peaksin koos Koit Raudsepaga „Pleieri“ saate asemel mõne teise formaadi ette võtma, näiteks mõne tõsise jutusaate. Aga minu valdkond on meelelahutus ja muusika – ma olen seda kaua teinud ja oskan seda hästi, nii et miks mitte siis seda nautida.

Ma ei saaks Raadio 2 juhtida, kui ma saatejuht ei oleks. Ehkki kui sa oled ise saatejuht, siis on keerulisem kedagi parandada – võib-olla teen ise midagi halvasti. Nii et kui oleksin ainult juht ja saateid ei teeks, saaksin kindlasti nõudlikum olla.

Aga ma leian, et kui meil on väga professionaalsed, targad ja intelligentsed inimesed, siis neid ei ole vaja nunnutada, vaid tuleb lihtsalt asjades kokku leppida. Olen nende jaoks olemas selleks, et lahendada ära mingid probleemid ja parandada nende töötingimusi. Olen mõista andnud, et individuaalne töö ja areng on ülitähtis. On oluline, et inimesed, kes sinu meeskonnas töötavad, kannaksid mingit vaimsust.

Esimene sõna, mis mul hea juhiga seoses meelde tuleb, on vaba. Juht peab olema vaba, nii oma mõtteilt kui hingelt. Vabadus annab palju võimalusi asju õigesti teha. Sa ei pea eelistama mingit konservatiivset sissetallatud rada, vaid sa võid teha natuke omamoodi. Juht peab olema loominguline, aga ta peab olema ka väga hea administraator.

Ma ise olen juhina pisut kaootiline. Kui ma ka näen, et siin või seal võiks midagi parandada, siis viivitan liiga kaua. Ja inimeste suhtes samuti – kuidagi juhtub, et annan alati neile aega, ehkki teinekord maksab see mulle endale kätte ja teistele ka. Teisalt jällegi, kui mingi piir mu sees on ületatud, siis muutun vägagi konstruktiivseks. Olen pingeolukorras väga hea juht, mu töövõime suureneb ning kogu oma hipilikkuse juures olen ma väga emotsioonitu. Tean, et mingid asjad tuleb lihtsalt ära teha ja ma teen need ära. Pärast on küll tunne, et oled nagu kala, kes kuival õhku ahmib.

Mõnes mõttes on raadios lihtne – kui sa tööd ei tee, on see kohe näha ja sa pead lahkuma. Olen lõpuks sisse seadnud ühe ülilihtsa süsteemi, saatelõikude ülekuulamise. Ega ma ise ka sellest pääse – ootan oma saatelõigu ülekuulamist põnevusega.

Ebaõnnestumisi tajutaksegi väga erinevalt

Kui miskit viltu läheb, siis proovin üldiselt kainelt kaalutleda, mis valesti läks ja mida ma edasi teen. Minevikku ei ole olemas – see on läinud, sinna ei ole midagi parata. Sa pead vaatama, kuidas edasi minna.

Muidugi tundus mulle ääretult ebaõiglane, kui mul ei lubatud Superstaari saate žüriis osaleda. Muidugi ajas see mind vihale – olen saavutanud professionaalsuse ja mulle pakuti nii huvitavat võimalust, kuid ma ei tohi seda vastu võtta!

Mina lubaksin inimestel teisi asju kõrvalt teha. Mõned ongi võimekamad kui teised ja kui anda neile uusi võimalusi, siis nad õpivad ja muutuvad veel paremaks. Mõni viltuminek võib aga anda suure impulsi midagi paremaks teha. Suvel kadus meil hulk kuulajaid ära – kahtlemata muutusin selle õppetunni tõttu professionaalsemaks.

Selge, et pean oma ametis avalikkuse tähelepanuga arvestama. See teeb pigem arglikumaks kui julgemaks, kuid mingil ajal tekib immuunsus. Arglikumaks selles mõttes, et oled palju kriitilisem enda suhtes, kui arvatakse. Ma arvan, et kõik, kes meelelahutuses töötavad, on seda kogenud.

Superstaari saatest äratulek oli jälle teistpidi hea. Lõppude lõpuks ei ole mul ju eraettevõte, mille firmamärgiks on Heidy Purga, vaid mu ülesanne on milleski muus.

Missioon, mitte eesmärgid

Olen ikka aeg-ajalt mõelnud, kuidas edasi minna, kas administratiivse karjääri teed või mitte? Ma ei ole kunagi endale elus eesmärke seadnud ja nende järgi käinud – kõik on olnud juhuste kokkulangemine. Muidugi, kui olen otsuste tegemise punktis, siis küsin endalt, kas ma tahan seda teha või mitte. Need on situatsioonid, mis oli vaja lihtsalt ära lahendada. Olen alati väga rahul olnud, et asjad on nii läinud.

Ehkki olin võitnud laskesuusatamises Eesti meistritiitleid, otsustasin, et ei taha olla tippspordis. Otsustasin näiteks ka pooleli jätta näitejuhtimise õpingud ja minna hoopis Concordia meediakooli.

Mõnel inimesel on vaja, et tal on ees hästi konkreetne eesmärk. Ma ise olen mõelnud rohkem missioonist, ühiskonna hüvangu nimel tegutsemise peale. Mulle tundub, et minu kodanikukohus ongi eesti muusikale kaasaaitamine. Teen ju lisaks igapäevatööle kahte projekti: „Eesti laul“ ja „Raadio 2 aastahitt“. Usun ja loodan, et sellel, mis eesti muusikas popi poolel toimub, on väga palju potentsiaali. See võib kõlada lapsikult, aga ma tõesti usun, et mu tegevus on vajalik ja muudab midagi.

Meie raadiojaamas koheldakse eesti muusikuid hästi, nad on hoitud. Me aitame uutel vooludel tekkida ja pinnal püsida. Selleks just ongi meie kanalit vaja, et need lood ülivärske staatusest lihtsalt uueks mängida. Kommertsjaamad, millel on teised eesmärgid, saavad seejärel need lood üle võtta.

Kui muusika ekspordist rääkida, siis meil on nii palju varandust, millel on praegu veel väga vähe võimalusi maailmas välja paista. Võtame kas või „Eesti laulu“ – mul on raske mõista, miks kõik, mis sellega seondub, nii keeruline peab olema! Miks inimesed vanast kinni hoiavad? Kui meie laulja sõidab hea lauluga Eurovisioonile, siis maailm näeb, et meie muusika on uuenduslik, moodne. Ja kui kas või 30 inimest maailmas teab, et Eesti on üks lahe koht, sest siin on nii hea muusika, siis on mu tegevusel mõte sees.

Pealegi on „Eesti laul“ suurima teleauditooriumiga saade – terve liikumine. Ja see on juhtunud kahe aastaga, mis on imeline! See on kahtlemata üks mu suurimaid õnnestumisi.

* * *

Heidy Purga

Heidy Purga on alates 2004. aastast Raadio 2 peatoimetaja. Ta on lõpetanud Elva keskkooli 1994, õppinud näitejuhtimist ja elektroonilist meediat. Lisaks oma saadetele „Pleier“ ja “Must mesi” on ta kaasa löönud ka teles: Club TV, Mill, ZTV, Eesti otsib superstaari jm.

2008. aastast on Heidy Eurovisiooni eelvooru asemele sündinud konkursi „Eesti laul“ produtsent.