Minu äri 10 käsku. Madle Lippus: Eneselegi ootamatult linnapea, ehkki mitteametlik

Kui ühel linnaosal pole identiteeti, siis tuleb see luua

Vahel mõtlen, mida me siis üldse oleme õigupoolest oma Uue Maailma Seltsiga ära teinud? Mõned käegakatsutavad asjad siiski on. Oleme korraldanud neli Uue Maailma festivali. Meil on seltsimaja, kus toimub palju üritusi. Ja üks vanasti räämas olnud park, mille eest hoolitsemise on kohalikud elanikud nüüd enda kanda võtnud. Me osaleme detailplaneeringute arutelul… Aga tegelikult on meie eesmärk see, et Uue Maailma linnajao inimesed hakkaksid omavahel suhtlema. Me tahame, et sellele linnaosale tekiks oma identiteet. Tahame panna inimesed mõistma, miks Uue Maailma linnaosa on väärtuslik, mida üldse üks asum tähendab ja mida sina selle elanikuna saad ise oma asumi heaks ette võtta.

Mõned Tallinna linnaosad, nagu Kadriorg, Kalamaja ja Pelgulinn, on väga selge identiteediga. Aga Uuel Maailmal see seni puudus. Võib-olla sellepärast, et see on ilmselt väga mitmekesine: meil on ühelt poolt väga väärtuslike puitmajade kogum, samuti eriline stalinistlike hoonete kompleks. Seal elab palju vene rahvusest inimesi ning eestlaste ja venelaste lõimimine on siiamaani päris keeruline.

Kõrvaltvaatajale võib ju tunduda, et me tegeleme tühja-tähjaga: tänavaturg, filmiõhtud, seltsimaja, näitused, luuleõhtud, ühised õhtusöögid ja veel miljon ettevõtmist, mis mul praegu meeldegi ei tule. Selle kõige mõte ongi selles, et see aitab ühe linnaosa identiteeti luua. Sest elanikuna hakkad sa mingi piirkonna peale mõtlema alles siis, kui sa oled emotsionaalselt tõesti selle kohaga seotud.

Praegu on väga tihti nii, et kui meie linnajaos tekib mõni probleem, siis öeldakse, et pöördu Uue Maailma Kaku poole. Aga minu eesmärk ei olegi tegelikult neid ise lahendada, vaid tekitada elanike vahel sidemed, et nad võiksid omavahel suhelda ning asjad korda ajada. Meil on praegu käsil hästi tore projekt „Uue Maailma lood“, mille käigus kogume intervjuusid ja vanu fotosid. Materjali on nii palju, et tore oleks lisaks veebilehele ka raamat välja anda. Muide, minu vanavanaisa krunt Väike-Ameerika tänaval, kus ma ka praegu elan, oli üks esimesi Uue Maailma krunte. Ta tuli linna möödunud sajandi algul ning hakkas tööle troskajuhina.

Kui selget eesmärki pole, on mõlemad mõttetud, nii MTÜd kui firmad

Enne Uue Maailma Seltsiga liitumist puudus mul täielikult juhtimiskogemus, ka polnud ma kunagi kellegi alluvuses töötanud. Olin parandanud maale, pannud lakki peale ja võtnud ära. Aga mulle sai kiiresti selgeks, et tegelikult ei ole vahet, kas tegemist on mittetulundusühingu, ametiasutuse või firmaga – nad kõik töötavad alati samade põhimõtete järgi. Sul peavad paigas olema eesmärk ja väärtused. Sul peab olema selge, kuhu tahad jõuda ning milliseid viise sa selleks kasutad.

Sageli arvatakse, et mittetulundusühing on lihtsalt hobi ja järelikult liigitatakse nende tegevus kohe ebaprofessionaalseks. Et friigid tulevad kokku ja teevad midagi. Aga see on minu arust väga vale suhtumine.

Nagu ma ütlesin, peab esimese asjana igas organisatsioonis eesmärk paigas olema. Firmas on see kasumi teenimine, MTÜs sageli peaasjalikult ühiskondliku hüve loomine.

Mittetulundusühingu puhul (nagu firmaski) on juhi tähtsaim oskus heas mõttes ära kasutada liikmete oskusi ja võimeid. Näiteks praegu, mil me osaleme ühe detailplaneeringu arutelus, on meile appi tulnud need seltsi liikmed, kes töötavadki arhitektide ja linnaplaneerijatena. Ilma nendeta oleks väga raske linnavalitsusega midagi arutada, mina ju arhitektuuri alal kaasa rääkida ei oska.

Seltsi eelkäija, Prussakovi-nimeline rattaühing oli selgelt protestiorganisatsioon, aga Uue Maailma Selts on vastupidiselt rahulik – me ei lähe oma tegevuses teravaks. Ka siis, kui meile miski ei meeldi, on meie eesmärk positiivselt ja argumenteeritult välja tuua, miks asjad võiksid olla teistmoodi. Kui rääkida juhtimisstiilist, siis mina näen edu võtit dialoogis, just nende inimeste kaasamises, kelle abil on võimalik jõuda tegeliku tulemuseni. Ühepoolne käsujagamine, sõimamine ja nimede panek ei ole tegelikult produktiivne.

Lepi sellega, et vahel sa ei saagi teada, kui hea sa tegelikult oled

Tegelikult on mul endal päris keeruline hinnata seda, kui hea ma olen oma töös olnud. Osalt on see nii meie ühiskonna omapära tõttu, sest siin Eestis peetakse oluliseks, et sinu töö tulemused oleksid selgelt mõõdetavad. Eestis oled sa edukas siis, kui saad alati müüginäitajad välja tuua. Sa oled tubli, kui saad öelda, et su kasum kasvas 200%. Või et sa ehitasid 47 maja.

Aga mul ei ole konkreetseid näitajaid, mida välja tuua. Nii et kas ma siis polegi justkui midagi teinud? Mind ennast on see probleem päris kõvasti painanud, ehkki praegu tundub, et olen sellest etapist üle saanud. Ma lepin sellega, et alati ei saagi väga otseselt öelda, mida ma teinud olen. Sest ühiskondlik mõju ongi väga raskesti mõõdetav. Oluline on, et tunne oleks selle tegemise juures hea, ja mitte ainult endal, vaid ka teistel. Ja siiani on see nii olnud.

Ma arvan, et me ei saa Eestis pehmetest väärtustest veel päris hästi aru. Meil kehtib arusaam, et kõik peab algama numbritest.
Loomulikult on ka see oluline, aga ma isiklikult arvan, et majanduse aluseks on kultuur, sotsiaalne kapital, usaldus. Sest hirmus keeruline on ajada äri keskkonnas, kus iga inimene on teisele hunt.

Ning pole vahet, kas me räägime firmast, linnast või riigist. Meil võib olla küll „Kalevipoeg“ ja me võime teada, et pooled meie vanaisadest-emadest küüditati Siberisse. Aga see teadmine üksi ei ole see, mis praegusi noori Eestis hoiaks. Küll aga hoiavad neid siin kaasaegsemad ühised väärtused, ühised viisid, kuidas midagi teha. Eestlaseks olemine ei saa olla mitte sõna, vaid ikka tunne.

Nii et ühtepidi on Uue Maailma Selts hästi lokaalne, kindla piirkonnaga piiritletud; teistpidi oleme me nagu üks mudel terve Eesti jaoks. Selle nimel, et Eesti oleks ka tulevikus olemas, et linnad toimiksid, on vaja süsteemi muudatusi. Nii massiline võimu võõrandumine rahvast ja esindusdemokraatia mittetoimimine ei saa lõpmata kaua kesta. Me ei ürita olla revolutsioonilised, vaid katsetada uusi võimalusi. Näiteks töötasime välja ühe tarkvara, Community Toolsi, mis on lisaks Uuele Maailmale kasutusel paljudes teisteski seltsides-asumites. Mõte on selles, et ka tavaliste inimeste hääl kuuldavaks muuta, et nad saaksid oma ideid esitada ja neid toetada.

Aga arvestada tuleb muidugi sellega, et me elame täieliku ebakindluse tingimustes. Selles ametis laenu kergelt pangast ei saa. Ehkki meil on liikmemaks ja annetused, oleme ikkagi sõltuvad rahastajatest. Oleme saanud projektipõhist toetust Vabaühenduste Fondist, aga projektipõhisus pärsib pikemate strateegiate tegemist – ikka oled kinni igapäevases töös.

Tunnen üha rohkem, et peame välja mõtlema viisi, kuidas muutuda isetasuvaks ja rentida ruumid, et kas või üks inimene saaks olla rahulikult poole kohaga tööl. Sest koormus, mis meil lasub, kui me kindlustame, et info liiguks ning akuutsemad probleemid laheneks, on ikka päris suur. Mõnes mõttes teeme linnavalitsuse tööd.

Kunagi oli meie jaoks hästi oluline omada seltsimaja – tahtsime ära osta maja, kus praegu seltsimaja paikneb. Aga tänaseks oleme sellest mõttest loobunud. Piirkonna selts on oma loomult amorfne, vajadused võivad hästi kiiresti muutuda vastavalt sellele, millised probleemid parasjagu esil on. Inimesi võib juurde tulla ja ära minna. Piirkondliku seltsi tegevuses on tähtis spontaansus, võimalus kiiresti liituda ja lahkuda. Aga kinnisvara ülahoidmine on eraldi tegevus. Meil on paar rauda tules, et siia tekiksid mõned kohvikud, kus saaks tulevikus seltsi asju ajada.

Ühe festivali organiseerimine on väga võimas inimeste kaasamise vahend

Festival on üks asi, mis on alguse saanud seltsi algatajate Mari Jüssi ja Erko Valgu ideedest. Mina sattusin lihtsalt peakorraldajaks. Festival sündiski nõnda, et mõtlesime, mis võiks olla see, mis tõmbaks piirkonnale tähelepanu ning tooks palju rahvast kokku. Ning see läks täppi! Iga aastaga on festival üha suuremaks kasvanud. Viimase puhul oli juba raske kontrollida ja panna paika ajakava, sest ettevõtmisi lihtsalt tekkis meist sõltumatult juurde.

Festivali korraldamine on väga hea inimestevahelise sideme tekkimise viis. Tean nii paljusid, kes on selle tegevuse kaudu tuttavaks või lausa sõbraks saanud. Samuti olen kohanud mitmeid inimesi, kelle töö on rutiinne ja kes ei tee igapäevaselt seda tööd, mida nad sooviksid. Sellised inimesed on rõõmuga kaasa tulnud, sest neile meeldib heas seltskonnas lahedaid asju teha. Muide, festivali aitab korraldada üle 50 vabatahtliku… Mul on õnneks päris hea oskus ära tunda, millised inimesed millegi jaoks sobivad. Õnneks pole ebakorrektsete ja kahepalgeliste inimestega tulnud kokku puutuda. Sest sarnased tõmbuvad ja Uus Maailm tõmbab ligi inimesi, kellega ideed klapivad ja arenevad edasi.

MTÜ puhul pead väga selgelt hoidma piiri töö ja eraelu vahel

Mul ei ole ülemust ja mul ei ole tööaega. Aga probleeme ja tegevusi on samas lõputult. Väga keeruline on piiritleda, millistel juhtudel ma võin öelda, et see ei ole minu asi, sellega ma ei tegele, ja millal ei või. Umbes aasta eest olin olukorras, kus olin kaks aastat töötanud ilma puhkepausideta. Ühel hetkel sain aru, et pikemalt niimoodi enam edasi minna ei jaksa. Võime aru saada, otsustada ja juhtida kannatas juba nii palju, et ma pidin oma elus muudatuse tegema. Pidin selgelt paika panema, mis on tööaeg ja mis on vaba aeg. Aga see ei ole lihtne, sest minu töö on ühtlasi ka minu elustiil.

Selles töös on üks suurimaid oskusi aja ja infovoogude organiseerimine. Küsimus on selles, millal on aeg e-posti ja Facebooki vaadata (mis on minu jaoks ju ka töövahend), millal keskenduda millegi ärategemisele ja millal on vaba aeg. Siin teen nüüd selgelt vahet – vabal ajal tööasjadega ei tegele.

On väga oluline aru saada, kui tähtis on sinu jaoks kodu, suhe ja kui kaugele sa võid oma töiste eesmärkide saavutamisel minna. See on minu jaoks väga oluline küsimus ja aina olulisemaks muutub. Mulle väga meeldis üks intervjuu naisteajakirjas, kus üks juht ütles, et kord, kui ta otsustas ühe väga kompetentse naise tööle võtta, esitas too tingimuse – et ta pühendub 100% ettevõttele, aga tal on üks tingimus: tema tööpäev algab see kell ja lõpeb see kell, ülejäänud aeg on perele. See naine osutus väga professionaalseks ning juht oli kokkuvõttes väga rahul. Aga see ongi kõige parem valik – sa täidadki oma eesmärgid tööl täie hingega ja kui tööpäeva lõpetad, on olulised hoopis teised teemad.

Vahendas Taivo Paju.

Pildid:

Mmh – Üleslaadija oma töö, CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=7691780

Ave Maria Mõistlik – Üleslaadija oma töö, CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=27955827