Missuguseid tööõnnetusi kontoris juhtub

1. Inimene tuli trepist alla, mustad nõud käes. Mingi hääl kusagilt alt või ülalt köitis ta tähelepanu, ta vaatas sinnapoole, jätkates ise laskumist. Ta kukkus ja tema jalg sai vigastada.

2. Töötaja võttis suurest vaasist üht lillekimpu välja. Raske vaas libises aga laualt ära ja kukkus talle jala peale, põhjustades põrutuse.

3. Töötajal oli käes tass kuuma teega. Kui ta kontorisse tulnud kliendile teed andis, loksus tee tassist tema käele – tulemuseks põletushaavad.

4. Mees püüdis koos teise kolleegiga 200 kg dokumendikappi tõukealusele paigutada. Kuid raske kapp vajus vastu tema vasakut põlve ja tekitas põlvetrauma.

5. Töötaja tuli WC-st, käed taskus. Koridoris oli aga just põrandat pestud, see oli veel natuke libe ning ta libastus ja kukkus kõhuli maha. Tulemuseks tugev rindkerepõrutus ja verevalum rindkere all.

6. Töötaja kallas prügikasti sisu suurde kilekotti. Seal olid muuhulgas ka purunenud klaasi tükid, need tungisid läbi koti ja tekitasid jalale lõikehaava.

7. Töötaja läks kabinetis oma töökohale ja istus toolist mööda – kukkudes vigastas ta oma lülisammast.

8. Sekretär tahtis toolile istuda, kuid see libises tal alt ära, ta kukkus ja sai küünarnukile viga.

9. Töötaja astus ratastega arvutitooli peale, et kohendada aknarulood. Ta kaotas tasakaalu, kukkus põrandale ja vigastas kätt.

10. Töötaja sulges seifi, kuid tema sõrm jäi seifiukse vahele ning sai tõsiselt viga.

11. Lasteaiatöötaja hakkas tööpäeva lõpus laste pesuruumis jalgu pesema. Sellega rikkus ta ise tervisekaitse- ja tööohutusnõudeid. Ühe jala peal seistes kaotas ta tasakaalu, kukkus selili kuklaga vastu põrandat ja sai peapõrutuse.

12. Töötaja sõrm jäi lukuauku kinni ja sai kõvasti muljuda. Seda, miks ta seda sinna toppis, ei osanud ta ka ise hiljem seletada.

13. Töötaja libastus oma asutuse tualettruumi märjal põrandal. Kukkumise vältimiseks püüdis ta kraanikausist kinni haarata, kuid toetus selle äärel olevat nõudekandikule ning murdis oma parema labakäe tagurpidi. Järsu liigutuse tõttu sai ta ka seljatrauma.

14. Töötaja läks läbi postitöötlemise ruumi kliendile ust avama, lülitas tuled põlema, kuid ootamata ära, millal need sütivad, hakkas ise liikuma ukse poole ning komistas käsikahveltõstuki otsa. Ta kukkus ja põrutas parema jala ära.

15. Töötaja lõpetas dokumendikaustade paneku ülemistesse riiulitesse, hakkas siis ronimispukilt maha astuma, kuid väänas jalga ja kukkus. Kukkudes sirutas ta käe ette ja murdis vasaku käe küünarvarre ja vigastas rannet.

16. Mees komistas toolilt tõustes sahtli taha, mis oli pooles vinnas lahti, ja kukkus maha, vigastades kätt.

17. Töötaja läks raamatupidaja tuppa ühte tabelit viima. Toast väljudes takerdus ta kingakontsaga oma pükste mansetti, komistas ning kukkus põrandale – tulemuseks luumurd.

18. Torm oli lõhkunud aknahinged. Töötaja istus puhkeruumis ja aken kukkus talle pähe, tekitades vigastusi.

19. Õpetaja ronis koolilaua peale, et matemaatikatabelit seinale riputada. Laud hakkas inimese raskuse all kõikuma, ta hüppas maha ning murdis kannaluu.

20. Töötaja tahtis küünlajalga meisterdada ja hakkas tühja veinipudelisse küünalt suruma. Küünla ots oli aga liialt jäme, pudelikael läks katki ja vigastas tema kätt.

Ohtu vähendab kindlasti riskihindamine

Tööinspektsioon on kogunud andmeid ka töökeskkonna lõikes. Üks jaotustest on äriruumid, kontorid, meelelahutusasutused jms. Nendes kohtades juhtus 2004. aastal 424 ja mullu 403 tööõnnetust. Nii et kontoris tasub ka tähelepanelik olla ja enne mõelda, siis alles tegutseda.

Inimesed mõtlevad tegelikult üsna tihti riskidele, ringi liikudes või sõites, töösooritusi tehes või sompus sügispäeval vihmavarju kaasa haarates…

Tööriski hindamise eesmärk on töötajate tervise ja ohutuse tagamine. See aitab ka tagada ja hoida ettevõtte konkurentsivõimet, tootlikkust ja tõhusust.

Meilt kõigilt nõuab ohutut töötamist ja selle tagamist töötervishoiu ja tööohutuse seadus, mis hakkas kehtima 1999. aastal ja mille nõudeid täpsustavad kümned alamad rakendusaktid.

Seadus paneb kohustused ja annab samas õigused tööandjale ja töötajaile, kes peavad pöörama tähelepanu tööõnnetuse ennetamisele ning ohutu(ma) ja tervisliku(ma) töökeskkonna loomisele.

Mida arvestada riskide hindamisel?

1. Töökoha paiknemist ja töö iseloomu.

2. Erilist tähelepanu tuleb pöörata nendele töötajatele, kes on tööohtude suhtes tavalisest tundlikumad (rasedad, noored ja puuetega inimesed).

3. Töövahendid, -materjalid ja –meetodid.

4. Mida tehakse ( kuidas ja kui kaua).

5. Millised ohutegurid on juba tuvastatud ja millest need tulenevad.

6. Millised on ohutegurite võimalikud tagajärjed.

7. Milliseid kaitsemeetmeid kasutatakse.

8. Milliseid õnnetusi, kutsehaigusi ja teisi tervisehäireid on esinenud.

9. Millised on töökohaga seotud õiguslikud või muud nõuded.

Mis on ikkagi see tööõnnetus, mille eest makstakse töötajale 100% haigusraha (tavalise haiguse korral saab ta 80% palgast)? Töötervishoiu ja tööohutuse seadus, mis kehtib alates 1999. aastast ja millele viimane muudatus jõustus selle aasta esimesest päevast, määratleb tööõnnetuse nii: tööõnnetus on töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal.

Tööõnnetusest tuleb kohe teatada

Tööõnnetus liigitatakse raskusastme järgi kergeks, raskeks või surmaga lõppenuks.

Raskeks loetakse tööõnnetust, mis põhjustas töötajale raske kehavigastuse või eluohtliku seisundi. Arst teatab raskest tööõnnetusest tööandjale viivitamatult pärast tööõnnetuse raskusastme määramist. Tööandja teavitab raskest tööõnnetusest kirjalikult ühe päeva jooksul pärast arsti otsuse saamist tööinspektsiooni kohalikku asutust ja kindlustusandjat ning surmaga lõppenud tööõnnetusest viivitamata lisaks ka politseid.

Tööõnnetuse või kutsehaigestumise varjamise või uurimata jätmise, samuti kirjaliku raporti koostamata jätmise või muude tööõnnetuse või kutsehaigestumise registreerimise või uurimise nõuete rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, mis teeb kokku 12 000 krooni. Kui sama teo on toime pannud juriidiline isik, on karistuseks rahatrahviga kuni 30 000 krooni. Seadus on küll karm, kuid varjamisi tuleb sellegipoolest ette. Aeg-ajalt jõuab tööinspektor juhtumile jälile, aga nii mõnedki tööõnnetused jäävad siis avastamata ja statistikas kajastamata. Mis annab aluse seda väita? Aga nimelt tõsiasi, et Eestis toimub kirjade järgi suhtarvus (100 000 töötaja kohta) kuus kuni kaheksa korda (!) vähem tööõnnetusi võrreldes Euroopa Liidu näitajaga.

Näiteks Prantsusmaast, Luksemburgist ja Saksamaast jääme me maha koguni kümme korda.

Siit võib kindlasti järeldada, et tööõnnetuste registreerimise-raporteerimisega ei ole meil asjad päris korras. Muidu oleks ju meie töökeskkond on kümme korda ohutum kui mitmes Euroopa arenenud majandusega riigis!?

Õnnetus teel tööle

Tööteel juhtunud õnnetus ei ole enam tööõnnetus ja kannatanu ei saa hüvitiseks palga ulatuses summat. Vanast vaimust ja teadmisest arvatakse aga ikka vastupidist. Nimelt muudeti töötervishoiu ja tööohutuse seadust alates 1. juulist 2003. aastal ja enne seda oli tööõnnetuse määratluse loetelus ka tööteel aset leidnud õnnetus.

Tööteel juhtus sadu tööõnnetusi aastas, nt 2002. aastal oli neid 918 (viimase kümne aasta rekord), 1996. aastal aga 370 (kümne aasta miinimum). Kõik need sajad õnnetusse sattunud inimesed said 100% haigushüvitist, sest seaduse järgi oli tegemist.

Seadusemuudatuse järgi saavad tööteel õnnetusse sattunud inimesed nüüd, juba üle kahe aasta haigushüvitist 80% ametlikust sissetulekust nagu ka tavalise haiguse või olmevigastuse korral.

Seaduses muudeti ka tööõnnetuse mõistet eesmärgiga jätta välja õnnetused tööteel.

Eurostati tööõnnetuste registreerimise ja uurimise metoodika (ESAW) ja ILO (Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni) käsitluse kohaselt ei loeta tööteel juhtunud õnnetust tööõnnetuseks, kuna tegemist ei ole tööandja vastutusega. Tööandja ei saa ju vastutada selle eest, missugune on inimese töötee või mis selle jooksul juhtub. Mitmetes riikides maksab kindlustus siiski välja tööteeõnnetusest tuleneva kulu ja kahju.

Riskianalüüs on igati vajalik

Riskianalüüs on tööohutuse tagamise nurgakivi. Firmajuhid (omanikud, tipp- ja allastmejuhid) ja töötajad peavad teadma, millised ohud neid ähvardavad töökohal ja tööprotsessis.

Tööandja esmaseks kohustuseks on töökohtade riskianalüüsi läbiviimine ja sellele järgneva tegevuskava koostamine ning sisekontrolli läbiviimine. Soovitusi ja juhiseid saab tööinspektsiooni veebilehelt www.ti.ee.

Töökeskkond kontoris

Elu näitab, et riskihindamine on vajalik ka kontorites. Septembris toimusid Tallinnas ja Tartus tervisliku töökoha programmi seminarid, mis tõid kohale sadu inimesi ja arutelude käigus kerkiski eriti teravalt üles riskihindamine.

Siin on mõned küsimust, mille abil riske hinnata:

1. Kas põrandakattematerjal on sobiv (ilma aukude ja takistusteta ning mitte libe)?

2. Kas kontori mikrokliima (temperatuur, päikesekiirgus, niiskus ja õhuvool) on lähtuvalt eeskirjadest, spetsialistide hinnangust või töötajate arvamusest sobilik?

3. Kas ruumi suurus on inimeste arvu silmas pidades sobiv?

4. Kas akendel on kate, päikesevari või kardinad, mis takistavad või vähendavad valguse langemist kuvariekraanile?

5. Kas juhtmed ja kaablid takistavad vaba liikumist ja võivad põhjustada komistamist?

6. Kas müra segab keskendumist või suhtlemist?

7. Kas esmaabivahendid on kättesaadavad ja kas mõni töötaja on saanud väljaõppe nende kasutamiseks?

8. Kas hädaväljapääsud on nõuetekohaselt tähistatud ja tee sinna on vaba?

9. Kas töötool on kindlalt paigas; kas see võimaldab vaba liikumist; kas vajaduse korral on toolil olemas käe- ja jalatoed?

10. Kas töötajate nägemist kontrollitakse pidevalt (vastavalt siseriiklikele õigusaktidele)?

11. Kui silmaarst tuvastab, et töötaja prillid või kontaktläätsed ei ole kuvaritööks sobivad, kas siis töötaja varustatakse õigete prillidega?

12. Kui töötajad kaebavad luu- ja lihaskonna (kael, selg, õlad, jalad) valu üle, kas siis hinnatakse töökoha ergonoomiat.

Riske tuleb hinnata regulaarselt, sest aeg-ajalt muutuvad tööd ja töötajad, samuti töövahendid..

Kõik see tundub ehk esilagu tühja targutamisena, aga kui õnnetus on käes, on hilja hakata riskianalüüsi tegema. Tööinspektsiooni iga-aastane kontroll näitab kahjuks, et kõigest veerandis ettevõtetes on koostatud nõuetele vastava riskihindamise plaan – teistes on lihtsalt midagi paberile pannud, et tööinspektor ei saaks trahvi määrata.