Oma kaitsetööstuse ajalugu

Eesti juhtide otsus rajada 1920. aastatel kaitsevajaduste kiireks rahuldamiseks oma riiklik sõjatööstus viis toodete väljatöötamiseni, millest nii mõnigi jättis jälje maailma tehnikaajalukku. Kirjutas Eesti sõjaaajaloolane Toe Nõmm.

Vabadussõja aastatel 1918–1920 kogunes Eestile väikeriigi kohta suur hulk sõjavarustust, sealhulgas ligi 165 000 püssi, tuhanded kuulipildujad, mitusada suurtükki, miini- ja pommipildujat, lennukid, tankid, soomusautod ja -rongid, kaalukas merekindluste relvastus ning kuni 10 000 tonni lahingumoona. See oli aga enamasti kasutatud, kulunud, rikkis või vajas keerukat teenindamist. Puudu polnud rauast asjadest endist, vaid nende hooldamise-parandamise võimekusest ja asendusosadest.

Varustuse kirjususe, muutlike poliitolude ja valuutanappuse tõttu ei saanud loota sobivatele välisostudele ning eraettevõtluse soodsaid arenguid võis ootama jäädagi. Kaitsevajaduste kiireks katmiseks jäi õngest lootusetult väheks ning Eesti pidi leidma kohe kala, milleks sai oma riikliku sõjatööstuse rajamine.

Tallinna Arsenali rajamine

Keskse sõjatööstusettevõtte (hilisem Tallinna Arsenal) jaoks sobiv koht ja hoone leiti Miinisadama lähedal Erika tänaval. 1920. aasta suvel koondati sinna mitmed seni laiali paiknenud sõjaväetöökojad. 1920. aastate esimesel poolel investeeriti Arsenali 200 miljonit marka, mis võis võrduda kümnete tuhandete heade kuupalkadega. Tööpingid jm keerukam osteti peamiselt Saksamaalt ja riigi toel edenes tehas kiiresti. Juba 1920. aastatel tootis Arsenal seerias kuulipildujate lukke, vintraudu ja kõikvõimalikke muid relvaosi, püstolkuulipildujaid ja muud.

Arsenali järgmine suur moderniseerimine viidi läbi 1937–1939. Uutele tootmishoonetele ja masinatele ning strateegilise toorme varumisele kulus miljoneid kroone. Uue sõja eelõhtul sai ettevõte riigilt rohkem raha kui kõrgkoolid ühtekokku. Aastatel 1937–1939 jõuti ka Vene tüüpi püssi padrunikuulide ja -kestade tootmiseni. Arsenali peatööks pidigi nüüdsest saama mitmesuguse laskemoona ja selle elementide tootmine. Erinevalt tsiviiltoodangust ei anna relvad käegakatsutavat tulu ja isetegemise arendus- ja tootmiskulud, tööliste palgad jm kaeti riigieelarvest. Vastuseks pidi sõjaväe tellimused täidetama omahinnaga, kasumit plaanimata.

Märgilised tooted

Eestil õnnestus mõne tootega jäädvustada end tehnikaajalukku. Aastatel 1924–1925 töötati välja uue kerge soomusauto kontseptsioon ja aastail 1926–1928 valmis Arsenalis kokku 13 soomusautot Arsenal-Grossley, kusjuures nime teise poole andis Inglise veokišassii. Masinad olid täiesti kaasaegsed ja need püsisid Eesti relvastuses 1940. aastani, kusjuures mõni neist jõudis 1941. aasta suvel Leedu kandis isegi sõjaväljale.

Püstolkuulipildujate tootmine sai ajas lausa etteruttavaks julgustükiks – Eesti mahtus sellega maailma riikidest esimese poole tosina piirile. Esimesed proovieksemplarid valmisid Arsenalis 1926. aastal ja kuna katsetustega jäädi rahule, siis järgneva kolme aastaga toodeti valdavalt sõjaväele ja Kaitseliidule 570 püstolkuulipildujat nimetusega P.K. või A.T. (Arsenal Tallinn). Hiljem valmis veel väiksemaid partiisid piirivalvele, politseile ja Lätile ning relvade koguarvuks kujunes umbes 630.

Saksa Bergmanni tuntud püstolkuulipilduja aastast 1918 võeti küll eeskujuks, kuid tegu polnud koopiaga. Arsenali relv töötas spetsiifilise padruniga 9-mm Browning long (9x20SR) nagu Eesti standardpüstol Browning 1903. aasta mudel. Selle pikka salve mahtus 50 padrunit, mis paiknesid kahes eraldi reas; algeeskujust sootuks erinev, n-ö kahetoimeline päästemehhanism võimaldas nii üksik- kui ridatuld, sõltuvalt päästikukäigu pikkusest ja ümberseadja asendist. Selle relvaliigi tähtsuses kaheldi isegi veel Teise maailmasõja eelõhtul. Esirinda jõudsid siin Austria (1938. aastal 10 000 püstolkuulipildujat) ja Soome (1939. aastal kuni 5000), kuid näiteks Lätil, Leedul, Poolal ja Tšehhoslovakkial puudusid need üldse või siis peaaegu üldse. Elanike arvu kohta oli Eestil püstolkuulipildujaid ka 1939. aastal selgelt „üle keskmise“ ehk vähemalt sama palju kui Saksmaal ning märksa rohkem kui Rootsil või Venemaal.

1940. aasta suvest-sügisest kavatseti alustada Arsenali uut tüüpi püstolkuulipildujate tootmist.

Pioneeripataljoni ohvitseri Theodor Tomsoni aega ennetavaks loometööks aastail 1934–1935 sai nn tankitõrje-torpeedo, sisuliselt küljemiin sihitud laskekaugusega 15 ja lennutee kogupikkusega kuni 100 meetrit. „Torpeedo“ paigutati erialusele või maasse kaevatud kaldsüvendisse. Miinini viinud nn süütekett veeti varjatult tanki oletatavale teele (näiteks üle maantee vm kitsaskoha). Selle keti kontaktidest ülesõitmisega käivitunud reaktiivlaeng paiskas miini laugjat trajektoori pidi vastu tanki külge. Kolm kilo kaalunud lõhkelaengust piisas tolleaegsete tankide soomuse purustamiseks. Tegu polnud siiski kujundlaenguga, soomustläbiv kumulatiivefekt jõudis kasutusse mõned aastad hiljem, 1940–1941. Tomsoni küljemiine tehti proovipartii ning neid katsetati põhjalikult. Kuid seeriatootmisse ja relvastusse võtmiseks peeti seda siiski liiga keeruliseks ja kalliks.

Täiesti arvestatavad olid saavutused sõjalise elektrotehnika vallas. Karl Papello juba 1920. aastate teisel poolel loodud akustilised seadmed vastase suurtükkide asukoha määramiseks ja õhutõrjekahurite tulejuhtimisaparaadid kuulusid omaaegse tipptehnoloogia hulka. 1927. aastal Lasnamäel valminud Aviotöökojaga pandi alus sõjalennukite igakülgsele remondile ja isegi kodumaisele lennukiehitusele, mis päädis treeninghävitaja PN.3 valmimisega 1939. aastal. Sidepataljoni õppetöökoda paistis silma kantavate väliraadiojaamade ehitamisega.

Mitmekesine kodumaine sõjatoodang

Eesti sõjatoodang oli nii mitmekesine, et ainuüksi loendist saaks omaette artikli. Aastail 1939–1940 oli kodumaal valmistatud enamjaolt või kõik käsigranaadid, soomusautod, soomusrongivagunid, õppelennukid, lennukipommid, signaalpadrunid, väiksemad raadiojaamad, välitelefonid, gaasimaskid, kloorpikriin ja muud „gaasid“, maastikuautode pealisehitused, tankitõrjepüssid ja 81-mm miinipildujad. Üle 50 000 vintpüssi oli erineval moel muudetud või täiustatud Arsenalis ja Relvatöökojas. Kuulipildujad Maxim ja Madsen koosnesid juba valdavalt Eestis tehtud osadest. Suurem jagu suurtükimürskudest ja meremiinidest oli laetud lõhkeainega Eestis. Selleks osteti Inglismaalt igal aastal kuni 20 tonni kvaliteetset trotüüli. Riigikaitseettevõtetest kujunesid omalaadsed teadmuse ja isegi teadusliku uurimistöö keskused.

Loodu oli Eesti kohta isegi ebaproportsionaalselt suur, kui võrrelda seda muu majanduse tasemega. Rohkemaks ei jätkunud riigil lihtsalt võhma. Sentidega mõõdetavat kasumit oleks olnud naiivne loota, välisvariandid tulnuks aga kokkuvõttes kohmakamad ja ilmselt kallimadki. Panustamine oma kaitsetööstusse lõi töökohti, jättis raha kodukäibesse ning arvestas täpsemalt kohalikke olusid. Eesti riigi sõjaliste ettevõtete (kokku ca 20) kogukäive ulatus 1939. aastal 3,5 miljoni kroonini (see võrdus 700 uue suure sõiduauto hinnaga) ning tööliste koguarv 1500-ni. Viimastest 1/3 töötas Tallinna Arsenalis ning nad andsid 2/3 nimetatud kogukäibe maksumusest. Riigi avalikus majandusstatistikas need arvud ei kajastunud. Kaks aastakümmet teenis sõjatööstus täielikult oma riigikaitse huve eesmärgiga varustust korras hoida, ühtlustada ja võimalusel täiustada. Eesti relvatehnilise taseme juures polnuks probleemi alustada püstolite, püsside või isegi kuulipildujate valmistamist väljamüügi lootuses. Kuid tehti vaid seda, mis oma sõjaväel puudu oli või asendamist vajas.

Koduvillane bensiin

Omajagu sõjaväe tellimusi anti ka erakäitistele, seda eriti riidevarustuse, konservide, gaasimaskide, välitelefonide, kaalukama rauatöö jm osas. Kuid eraettevõtetele ei sobinud sagedasti katkendliku ja tsiviiltoodetega mittehaakuvate relvade juurutamine. Siiski ei puudunud saavutused siingi.

Eraldi äramärkimist väärib Eestis põlevkivist toodetud tehisbensiin. 1939. aastal tehti Eestis põlevkivibensiini 22 000 tonni ehk ühe elaniku kohta umbes sama palju, kui Nõukogude Liit krakkis autobensiini naftast! Kitsikuses saanuks läbi ajada eeskätt omatoodanguga. Ajaloost ongi teada kaks tehisbensiini strateegilise osatähtsusega maad – Saksamaa ja Eesti.