Palun vabandust! Vabandamise kunst

Ehk on sinulgi tööl ette tulnud, et keegi läheb arutelu käigus endast välja, vahutab ja vannub… ning palub siis vabandust. Hea seegi! Aga kas see pole vahel lihtsalt sõnakõlks? Kuidas vabandada nii, et see oleks päris ja koostöö kannatada ei saaks, räägib HCD Services OÜ omanik Katri Delimoge.

„Ma helistan selleks, et vabandada oma tänase käitumise pärast: kaotasin koosolekul täielikult enesekontrolli… Jube kehv tunne on küll!”

Jälle! Ohkan raskelt, sest saan selliseid kõnesid ühelt kolleegilt juba pikka aega ja peaaegu iga nädal pärast osakonna koosolekut (nagu teisedki allüksuste juhid). „Pole hullu, ikka juhtub!” on mu esmane vastus tavaliselt, ent seekord rikun tava ja küsin hoopis: „Aga mida sa plaanid ette võtta, et sa ei peaks edaspidi ennast oma käitumise pärast kehvasti tundma ning vabandama?” Pikk vaikus. Ta helistas ju ikka selleks, et vabandada, mitte seepärast, et oma käitumist muuta. Seekord siis vabandamisest. Ikka korrektsest vabandamisest, nii et koostöösuhted ei kannataks ega katkeks.

Natuke ikka õpitav ka

Esiti võib ju tunduda, et mis see „Palun vabandust…” siis ära ei ole. Ütled lihtsalt need oodatud sõnakesed ära, asi klaar ja liigume edasi! Tegelikult on mõjus ja tähendusrikas andekspalumine – siirad asja- ja ajakohased sõnad koos toetava hääletooni ja kehakeelega – tõeline kunst! Oskus, mis on osati juba meie siirasse kommunikatsioonivõimesse sisse põimunud ja natukene ikka õpitav ka. Vabandamisel puudub staatus (umbes nii, et „ma olen boss ja ei pea kelleltki andeks paluma, ükskõik mida ma ka teen või ütlen“), sugu („olen macho-ürgmees ja vabandamine on nõrkadele”) ning ealised eelised („olen 50-aastane raamatupidaja, töötanud siin 25 aastat ja ma ei kavatsegi mingite noorte spetsialistide ees oma nähvamise pärast vabandust paluda”).

Õigel ajal, õigesti esitatud ja selgelt koostöösuhte päästmisele ning parandamisele suunatud vabandus teeb imet. Toon siin välja kuus nüanssi, mida andekspalumisel professionaalses stsenaariumis meeles pidada (ehk on siis lootust ka andeks saada).

Palun vabandust, kui mu sõnad sind solvasid

Päriselt ka või?! Kas arvad, et teine inimene on kivist tehtud? Sa oled kellelegi just meelde tuletanud, et tegelikult oled sina boss (ja tema mitte keegi) või teatanud töötajale midagi sellist: „Sa pole mingi professionaal, vaid hoopis rumalus kuubis…” Seejärel vabandad stiilis: „Mul on kahju. Aga kui sa poleks seda ise provotseerinud, siis ma poleks midagi sellist öelnud ka“, või „Ma palun vabadust, aga sa pead mõistma, et antud olukorras pole ainult mina süüdi, vaid sina ka!”

Garanteerin, et need tillukesed kolmetähelised sõnad (kui ja aga) tõmbavad kogu selle vabanduse osa täiesti nulli. Puhas sõnade raiskamine, sest üheski toodud näidislauses ei peegeldu miskit, mis väljendaks tegelikkuses sinu kahjutunnet. Seevastu on eneseõigustust küllaga! Unusta kõik kui’d ja aga’d, kui tahad, et vabandus oma eesmärki täidaks (st siirast kahjutunnet väljendaks).

Okei, okei… palun siis vabandust

Oot, kellele see vabandus nüüd mõeldud on? See lause jätab väga tugevalt mulje, et inimene tahab selle asjaga ühele poole saada ja edasi liikuda. Kuid inimesed ja emotsioonid ei tööta selliselt. Taoliselt esitatud vabandus mõjub ju lausa solvanguna, nii et kui sul pole siiralt kahju ega soovi olukorda parandada, siis ära parem ütle üldse midagi.

Annad sa mulle andeks… kohe?

Inimesed on erinevad. Mõni vajab asjade ning tunnete protsessimiseks ja seega vabanduse aktsepteerimiseks rohkem aega. Anna teisele hingamisruumi: ära oota vastuseks kohest reaktsiooni stiilis „musid-kallid-igavesti-parimad-kolleegidest-sõbrad”. Ära ole ka pettunud, kui saad vastuseks: „Ma vajan rohkem aega.” See ei tähenda automaatselt seda, et sind on kuu peale saadetud, vaid seda, et inimene vajabki lihtsalt veidi enam aega. Ja see on täiesti okei! Tõeline professionaal ei lase ennast puhtalt emotsioonidest kanda ning seetõttu koostööd ohustada.

Palun vabandust, palun vabandust, palun vabandust… (sada-tuhat-miljon korda)

Kui lisad selle lause lõppu veel midagi sellist: „Sa poleks pidanud mu professionaalset arvamust kuulda võtma – ma olengi üks suur läbikukkumine!”, siis – põmaki! – astusid suure kolinaga ämbrisse. Esiteks, miks peaks keegi edaspidi sind kui professionaali siis üldse kuulama, kui sa ise end ei väärtusta?! Ja teiseks, kui sa paanikas või meeleheites papagoiks muutud, siis kaotab su vabandus igasuguse kaalu ning tähenduse.

Sõnasta oma vabandus lihtsalt, konkreetselt ja ühekordselt – nii on see palju mõjusam kui tüütu katkine grammofon. Pealegi antakse sulle siis andeks täiesti valel põhjusel: et sa lõpuks ometi vait jääksid.

Küll ma olen ikka kohutav juht/kolleeg/töötaja, et ma sinuga niimoodi käitusin…

No nii, oled kedagi mingil moel juba tõeliselt solvanud… ent see lause tekitab neis veel halvema tunde, sest kõigele lisaks peavad nad nüüd hakkama veel sind lohutama ning sinu enesetunnet parandama. Järsku käib kogu triangel hoopis sinu ümber!

Täiesti vale käik, sest vabandamise eesmärk pole see, et sa saaksid ruttu parema enesetunde, vaid hoopiski olulise koostöösuhte säilitamine.

Mul on kahju, tavaliselt ma nii (tööl) küll ei tee…

Millal on siis tööl tavaline sina ja ebatavaline sina? Ei teagi nüüd, kas peaks rõõmustama, et keegi suutis sinus selle ebatavalise välja tuua, või solvuma (sõltub muidugi olukorrast ning tulemist), aga kahjuks jääb sellest väheks. Miks see juhtus ja kuidas sa saaksid seda tulevikus ennetada? Kui sa lihtsalt iga kord vabandust palud – veelgi hullem, iga kord sama asja pärast, muutmata midagi oma käitumises –, siis kaotad teise silmis igasuguse usaldusväärsuse ja tõsiseltvõetavuse. Seega paku vabandades välja konkreetne lahendus. Ja kui lubad midagi teha või mitte enam teha, siis lähtu põhimõttest „Meest sõnast, härga sarvist”!

Inimeseks olemist, professionaalid!

Südamest südamesse vabandus teeb üldjuhul relvituks (jah, ka professionaalses keskkonnas). See tuletab meelde, et lisaks professionaalidele oleme inimesed, inimlikud inimesed. Miks me küll sageli kardame, et vabanduse palumine näitab meid nõrga ning haavatavana (tööl peab ju olema tugev, emotsioonitu ja tulemuslik!), kui tegelikkuses on eneseavamine ning õppetunni tunnistamine just tugevuse (tõelise liidri ning professionaali) tunnusteks?

Egas muud kui suurt südant, siirast ning oskuslikku andeks palumist ja andestamist! Ja muidugi heaks inimeseks olemist, head professionaalid!

Veel mõned värvikad näited tööelust:

 Juhan, mu boss käskis mul Sulle kirjutada ja vabandada. Ma siis kirjutangi, et öelda, et mul on kahju mitte kahju tunda. Ma küll püüdsin endas kahjutunnet tekitada, aga ma lihtsalt ei tunne seda.

 ***

 Mu hea ja hooliv juht! Palun vabandust, et ma Su peale ennist karjusin ning ebaviisakas olin, kui ütlesid, et peaksin puhkust võtma. Ma ei tohi niimoodi käituda ja pean õppima end kontrollima. Ma luban, et seda enam ei juhtu ja oma suure kahjutunde väljendamiseks võtangi ma nüüd suure osa oma kogunenud puhkusepäevadest välja. Sa tead, et ma olen oma tööle väga pühendunud, mistõttu puhkusele minek kinnitab Sulle, kui kahju mul tegelikult on. Seda enam ei juhtu või ma pean veelgi kauemaks puhkusele minema.

 ***

 Jätan Sulle teatise, et kui Sa lõunalt tagasi tulles mõtled, mis need mustad triibud Su kontori seinal on: nimelt, ma sain just koondamisteate ja tundsin, kuidas silme eest mustaks võttis. Kuna Sind oma kabinetis polnud, siis läksin sinna maha rahunema. Need triibud seinal on Su klaviatuuri kriipimisjäljed, mis väikese värvitööga peaks olema kergelt elimineeritavad. Ahjaa, vabandust ikka ka!