Pikalt kestvas kriisis lähtutakse aina enam varasemast kogemusest

Saaremaa vallas koroonakriisi teises laines otsustamist mõjutanud tegurite uuringu tulemusel selgus, et pikalt kestva uudse kriisi korral toetuvad avaliku sektori juhid enamasti kriisi alguses saadud kogemustele. Kirjutavad Kriisiuuringute Keskuse teadurid Anne-May Nagel ja Hannes Nagel.

Mainitud uuring Saaremaa vallas oli jätkupunktiks esimese laine uuringule, mis suunas pilgu Saaremaale kui omavalitsusele, mida kriis puudutas Eesti omavalitsustest kõige teravamalt. Kui esimese laine uuring avas pilgu värske, uudse ja tundmatu kriisisituatsiooni juhtimist pärssinud ja toetanud teguritele, siis teise laine uuring võimaldas uurida Saaremaa valla kriisiüksuse tööd ajal, kus koroonakriisi kogemus oli juba olemas.

Selgus, et teises laines oli võrreldes esimese lainega kriisireguleerimist puudutavate tegurite tunnetatav mõju vähenenud. Näiteks ajasurvet ei tunnetatud enam nii tõsiselt kui koroonakriisi alguses, samuti meediasurvet (ehkki jääb küsimus, kas meedia huvi oligi päriselt väiksem või olid kriisijuhid teiseks laineks sellega juba harjunud ning lihtsalt tundus, et meedia on leebem). Kogemuse olulisust toodi seejuures esile ka esimese laine uuringus, aga siis räägiti peamiselt varasemate õppuste ja eelnevate, teistsuguste kriiside kogemusest (näiteks Kurkse kriis, Estonia hukk). Teise laine uuringus toodi suurima tugipunktina esile just alates veebruarist 2020, sh eriolukorra ajal saadud kogemusi.

Teist lainet tunnetati pigem esimese laine jätku kui eraldiseisva kriisisituatsioonina. Pärast esimest lainet ei olnud viirus enam täiesti tundmatu, mis viitab ühe VUCA (volatility, uncertainty, complexity and ambiguity) keskkonnateguri, määramatuse tunnetatud taju olulisele vähenemisele. Kogemusest lähtuvalt olid siiski olemas teatud ennetusmeetodid ja arusaam toimivatest piirangutest. Samas oli teise laine olukord märkimisväärselt teine: kui esimeses laines nakatus päevas keskmiselt 15,8 inimest, siis teises juba 424,7. Erinevus kajastub ka surmade arvus: esimeses laines suri iga kahe päeva järel üks inimene, teises laines juba ligi neli inimest päevas. Need lained olid vägagi erinevad nii viirusetüvelt kui seega ka lõpptulemuselt. Otsustajatele mõjus see aga ühe jätkuva kriisina.

Kuigi kogemusest lähtumine on keerulistes oludes otsustamisel üks põhijooni, võib liigne kogemusele toetumine muutuda ohtlikuks.

Kuigi kogemusest lähtumine on keerulistes oludes otsustamisel üks põhijooni, võib liigne kogemusele toetumine muutuda ohtlikuks. Esimese laine kogemus saadi nn alfa-tüvega, mille nakkuskordaja oli järgnevatega võrreldes märksa leebem. See tõstatab küsimuse, kuivõrd kasulik on varasemast kogemusest lähtumine märkimisväärselt muutunud oludes ning kas see võib tekitada ka võltsi turvatunnet.

Sellest on ajendatud ka üks peamisi uuringu tulemuste tõlgendamisest lähtuvaid soovitusi – kriisiüksuses võiks korduvate pikemate kriiside etappide (näiteks eri lainete) alguses kaardistada, kuivõrd erinev on see konkreetne kriisiallikas, millega vastamisi ollakse. Eriliselt tasuks tähelepanu pöörata küsimusele, kuidas on olukord ja kriisi põhjustav element muutunud. Kui teistel piirkondadel (sh globaalses mastaabis) on sama tüvega pikem kogemus, tasub uurida kättesaadavatest allikatest, mis on toimivad ja sobilikud vahendid just selle konkreetse tüve põhjustatud puhangu kontrolli all hoidmiseks. Nii võib leida hinnangulisi vastuseid praktilistele küsimustele, näiteks kui kauaks või millise ulatusega piiranguid kehtestada.

Pikaajaliste kriiside puhul kipub valvsus uinuma, sest olukorraga harjutakse, ükskõik kui keeruline see ka poleks. Tunnetatud riskitase oli Saaremaal palju madalam ka indiviidi tasandilt vaadatuna, mida märkasid kriisistaabi inimesed avalikus ruumis liikudes: võrreldes esimese lainega, kus tänavad olid tühjad, oli teises laines vaatamata olukorra tõsidusele rohkem inimesi ringi liikumas. Kriisiüksuste otsustajad tõid intervjuus esile hirmu vähenemise, mis võis sellele kaasa aidata. Huvipakkuv on seegi, et emotsioone (nt hirmu) tajutakse kriisijuhtimises pigem segava asjaoluna (teise laine uuringus kirjeldati mitmel puhul palju ratsionaalsemaid ja loogilisemaid otsuseid kui esimeses laines just seetõttu, et hirmu oli vähem). Ometigi võivad emotsioonid olla lähtekohaks olukorra tegeliku tõsiduse tajumisel. Nii on hirmu hajumine ka ohumärgiks, eriti muutunud olukorras, kus teises laines nakatus ja suri rohkem inimesi, seda suuresti uute tüvede tõttu.

Omaette küsimuseks jääb, kas esimese laine kogemuse tagajärjel pärsitud isiklik ohutaju võis mõjutada organisatsiooni tasandil näiteks leebemaid piiranguid eelistama. Madalama individuaalse ohutaju kõrval püsis organisatsiooniline ohutaju Saaremaal siiski kõrge, olukorra jälgimiseks ja defineerimiseks pandi omavalitsuses paika ka indikaatorid, näiteks jälgiti tähelepanelikult haiglasse jõudnud nakatunute arvu. Samuti nähtub kriisiüksuse protokollidest, et oluliseks mõõdikuks oli veel haigestunud tervishoiutöötajate arv.

Kui kriisiüksuses oligi mõnel üksikisikul madalam ohutaju, tõusis see grupis töötamise mõjul.

Kui kriisiüksuses oligi mõnel üksikisikul madalam ohutaju, tõusis see grupis töötamise mõjul. Sellest lähtuvalt võib oletada, et üksinda otsuseid vastu võttes langetatakse kriisisituatsioonis hoopis teistsuguseid otsuseid kui grupis. Seetõttu on väga oluline, et kriisiotsuseid tehtaks koos, laiapindselt organisatsiooni sees, ja otsustamine ei koonduks üksikisikute kätte.

Uuringut rahastas Saaremaa Vallavalitsus