Probleemsete inimestega suhtlemise kõrge kunst

Oled sa mõnikord tundnud, et teine inimene viib su nii endast välja, et sa ei suuda ennast enam talitseda? Raske iseloomuga inimestega toimetulek on omaette oskus, mis muutub meie kiires maailmas üha vajalikumaks. Kuidas rahu säilitada ja olukorda analüüsida, kirjutab Hara Estroff Marano ajakirjas Psychology

Tasulise kliiniku tööpäev oli juba peaaegu läbi, kui doktor Susan Biali sai kõne ühelt kauaaegselt patsiendilt. Kas doktor saaks ta ära oodata? Tal on väga halb olla ja ta peab kohe arsti jutule pääsema. Kurnatud Biali venitas oma niigi pika tööpäeva veel pikemaks ja jäi patsienti ootama. Mõne aja pärast lonkis sisse naisterahvas, kel polnud häda midagi. Tal oli ainult uut retsepti vaja.

„Ta lihtsalt valetas mulle,“ meenutab Vancouveris töötav arst. „Läksin endast nii välja, et olin oma reaktsioonist ise ka ehmatanud. Olen üldarst ja saanud veidi psühhiaatria-alast koolitust, kuid ma ei saanud aru, miks see olukord mind sedavõrd rööpast välja viis. Arvasin, et viga on minus.“

Aga viimaks ta taipas, mis sellise reaktsiooni käivitas. „Ma eeldasin, et tegu on tavapärase olukorraga, arsti ja patsiendi kohtumisega. See naine aga kasutas minu osavõtlikkust ja head tahet ära. Ta möönis ise ka, et valetas, aga vähe sellest – ta vaatas mulle külma pilguga otsa ja nõudis: „Läheks nüüd eluga edasi – kirjutage mulle lihtsalt see retsept välja.“ Ta tekitas minus tunde, nagu oleks probleem minus.“

Kas olete vahel juurelnud selle üle, miks mõni kohtumine kiiresti kiiva kisub? Mõelnud, et äkki te ei saa lihtsalt asjast aru? Tundnud, et teine inimene viib teid täiesti tasakaalust välja? Avastanud ennast mõistusevastaselt käitumas, ehkki olete tegelikult väga kena inimene? Manipuleerimisel on palju vorme. On olemas vingujad ja riiukuked. Ning keevalised inimesed ja pidevad kritiseerijad. On sotsiopaate… Aga neil kõigil kipub olema üks ühine joon: nad provotseerivad esmalt, seejärel tekitavad teis tunde, et sellele pole mingit põhjust reageerida, ja üleüldse olete tekkinud olukorras tegelikult süüdi hoopis teie. See n-ö topeltneedus – te tunnete ennast abituna, olete täiesti maatasa tehtud ja tajute, et peate suhtlemise esialgsest eesmärgist loobuma – on peamine märk sellest, et olete vastamisi raske iseloomuga inimesega. Põhjus ei peitu teis. Põhjus on sellistes inimestes. See on emotsionaalne ekvivalent olukorrale, kus olete autolt hoobi saanud, kuid juht on sündmuskohalt põgenenud.

Igaüks meist võib tegelikult ju olukorra hetkega keeruliseks muuta – selleks ei pea olema sotsiopaat. „Probleem on suurel määral nii-öelda vaataja silmades,“ ütleb Kansase osariigis Topekas töötav psühholoog Harriet Lerner, juba klassikaks saanud raamatu „Dance of Anger“ („Vihatants“) ja äsja ilmunud teose „Relationship Rules“ („Suhtereeglid“) autor. „Me kõik võtame oma suhetesse kaasa minevikust pärit ärritavaid kogemusi. Mõnel on raske toime tulla kritiseerijatega. Teisele valmistavad probleeme inimesed, kes kohtlevad teda nii, nagu ta oleks nähtamatu.“ Lerner lisab, et mõned omadused on siiski sellised, mis muudavad inimese kõigi jaoks raskesti käsiteldavaks. Näiteks mõnel inimesel on kombeks asuda aega viitmata kaitsepositsioonile, minetades võime teisi kuulata; mõned on aga hästi väiklased ja tunnevad ise ennast väärtusetuna, upitades oma enesehinnangut teiste arvelt.

Kogemus paneb meid selliseid inimesi vältima ja me püüame nendega võimalikult vähe suhelda. Vahel juhtub aga, et probleemne isik on teie õde või vend, ülemus või kolleeg. Või näiteks ema. Siis ei saa olukorda lahendada nii, et distantseerite ennast või lõpetate üldse suhtlemise. Sellisel juhul tuleb kohtumiseks valmistudes endale sisendada, et tuleb teha eraldi jõupingutus eneseteadvuse ja rahu säilitamiseks.

Ehkki problemaatiliste inimeste läheduses viibimine on häiriv, aitab rahulikuks jäämine teil täpselt mõista, mis sorti raskustega teil tegemist on. See annab teile eelise. Te saate ette ennustada, milline emotsionaalne lõks teid ees ootab, ja see annab võtme, kuidas säilitada autoriteeti.

Raske inimene kodus ja tööl

Probleemsete inimestega tegelemisel sõltub kõik keskkonnast. Tööl ei saa selliste inimestega päris samamoodi käituda nagu pereringis. Töö peab ikkagi tehtud saama ja see vajab suurt tähelepanelikkust ning plaani. „Töö ei ole abielu, kus mingid argitoimingud aitavad asju siluda, kui midagi on viltu läinud,“ märgib Lerner.

Tema sõnul on abielus sageli parem vestlus katkestada. Muidugi on mitmeid võimalusi, kuidas seda teha. Üks tüüpiline viis on karjuda: „Ma vihkan sind!“ ja uks enda järel kinni virutada. Aga parem oleks öelda midagi taolist: „Ma armastan sind, ma tahan sinuga koos olla ja ma tahan sinu kriitikat kuulda, aga ma ei suuda kuulata, kui sa selle nagu kuulipildujast minu pihta tulistad. Sa pead seda tegema lugupidavalt. Lepime kokku, et istume pärast hommikueinet 15 minutiks maha ja proovime otsast peale rääkida.“ Oluline on näidata armastavat suhtumist ja mitte lasta olukorral üle võlli minna.

Vaenaja

Iseloomulikud märgid: äge, mõnikord lausa plahvatuslik reageerimine. Sageli pahur. Küüniline. Umbusaldav. Ei talu, kui tal pole õigus.
Kus neid kohata võib? Juhtivtöötaja kabinetis. Internetis, tihti anonüümse kasutaja sildi all.
Spontaanne hüüatus: „Ma tulen ja põletan selle kuradi maja maatasa!“
Kuulsused, kellel on märgatud selliseid jooni. Mel Gibson, Mike Tyson, Naomi Campbell, Chris Brown, Russell Crowe, Courtney Love.

Raskete inimeste tüüpiliseks väljenduslaadiks on ärrituvus, vaenulikkus ja tõrksus. Nad on tormakad ning reeglina küünilised ja umbusaldavad. Nad ei suuda ennast kõrvalt näha ja on ülikiired teisi süüdistama. Nende oskuste hulka ei kuulu teiste toetamine ja nad ei arva ka, et teised seda peaksid tegema. Lerneri sõnul on probleemiks see, et nad reageerivad väga ägedalt ning nende reaktsioonide intensiivsus kutsub sama esile ka inimestes, kes nendega kokku puutuvad. Seega ei käitu need inimesed lihtsalt vaenulikult, vaid nad pritsivad välja ka täiesti ebaõiglast kriitikat. Vaenulik inimene ei mõtle arukalt ega mõista arvatavasti midagi sellest, mida räägite. „Väga ärritunud ja vihase inimesega tegelemine nõuab üksjagu suurt emotsionaalset küpsust,“ märgib Lerner. „Nende ägedus on nakkav, nii et tõenäosus ise ärrituda on väga suur.“

Üks vaenulikkuse kehastus, seda just töökohal, on türanlik ülemus. Selline inimene kasutab vääralt oma võimu. Ta alandab teid teiste ees. Ta solvab teid. Ta on ülemäära kontrolliv ja pisiasjades noriv. Ta pole teiega lihtsalt eriarvamusel, vaid on seda põlglikult, külvates teid üle põhjendamatu kriitikaga. Kui selline norija on oma töös pädev, tunneb ta, et ta on justkui karistamatu. Selliste inimeste alluvate seas kipub olema suur kaadri voolavus. Tööjõudlusele orienteeritud ettevõtetes ei pruugi norijatest vabanemine aga kuuluda esmatähtsate asjade hulka, ükskõik kui suurt kahju nad tekitavad. Türannist ülemus on nagu türanniseeriv laps, kes ei näe end kõrvalt. Ta peab end sageli teistest paremaks ja ei hooli põrmugi alluvate tunnetest. Ta kasutab oma võimu kurjasti, et endast alamaid sihilikult haavata.

Hirmuvalitsejale on võimalik ja tihti vajalik otse vastu astuda. Seda tuleb aga teha rahulikult ja asjatundlikult ning mitte kunagi teiste ees. See peab toimuma suletud uste taga. Publiku ees ei tagane niisugune inimene iialgi omast. Teatage talle, et türanniseeriv käitumine on vastuvõetamatu; selgitage täpselt, millised käitumisjooned tekitavad probleeme. Öelge: „Sa ei tohi mind kolleegide ja teiste inimeste ees häbistada,“ ja kirjeldage lühidalt, millist kohtlemist te soovite. „Sa pead mind teiste ees toetama. Seda, mis sulle minu töövõtete juures ei meeldi, saame me tsiviliseeritud kombel ka omavahel arutada.“

Hästi tüüpiline vaenulikkuse variant on passiivne rünnak, mille puhul vaenulikkus on varjatud ning väljendub silmale nähtamatult ja salalikult – projektidega venitamine, tähtsale järelpärimisele vastamata jätmine… Tihtipeale on sellist vaenulikkust raske tabada, kuid selle mõju on tavaliselt ilmne – teie sihtidele ja eesmärkidele töötatakse vastu. Kolleeg viib teid kurssi sündmustega, kuid jätab enda teada olulise info, mida vajate selleks, et töö tehtud saaks. Abikaasa häbistab teid teiste ees ning kui teie vihast ja alandusest pulbitsete, väidab ta, et tegi „lihtsalt nalja“.

Passiivse agressiivsuse tavaline tööriist on sarkasm. Tüüpiline reaktsioon sellele on ärritus – te märkate, et hakkate endast välja minema ja vihaseks saama, kuid te pole väga kindel, kas see on õigustatud. Aja jooksul ei usalda te enam passiivse-agressiivse inimese sõnu.

Hülgamist pelgavad inimesed 

Iseloomulikud märgid: otsivad pidevalt märke kõrvalelükkamisest, nii tegelikke kui ka kujuteldavaid. Peavad iga kõrvalelükkamist sihilikuks. Vähimgi vihje hukkamõistule häirib neid. Äärmuslikel juhtudel võivad neist saada jälitajad (peamiselt meestest).
Kus neid kohata võib? E-postkastis (kõige tõenäolisemalt on see inimene, kes nõuab kirja teel vastust selle kohta, miks te pole vastanud tema kirjale, ettepanekule vmt). Lavatagustest ruumidest. Luuleõhtutelt.
Spontaanne hüüatus: „Kas sa oled millegi pärast minu peale pahane?“
Kuulsused, kellel on märgatud selliseid jooni: Marilyn Monroe, printsess Diana, Michael Cartier, Liza Minnelli.

Hülgamist pelgav inimene võtab ülitundlikult vähimaidki vihjeid, mis võivad osutada sellele, et ta ei meeldi teile või te pole temaga nõus, samuti sellele, kui jätate täitmata mõne tema palve. Ta reageerib sellele vaikse vimmaga. Ta tõlgendab kõike sellise prisma kaudu: sa ei pea minust ilmselt lugu või ma ei meeldi sulle. Duke’i ülikooli psühholoogi Mark Leary sõnul on see keeruline olukord, sest suhtlemine sellise inimesega on nagu munakoortel kõndimine. Te peate kogu aeg kontrollima, et ükski teie väljaütlemine või tegu ei riivaks seda kujuteldavat nuppu, mis käivitab temas tunde, et te ei hinda teda.

Sellise inimese jaoks varitseb oht kõikjal ning ta jälgib pidevalt ümbrust, leidmaks märke kõrvalelükkamisest. Te ei helistanud kohe või ei saatnud viivitamatult kirja, sest olite tähtaegadega jännis ja teie vanem poeg saadeti koolist haigena koju? Selline asi paneb tundliku inimese karika üle ääre voolama, sest ta tunnetab niisugust olukorda tahtliku lugupidamatusena, ükskõik kas see on tegelikkus või ainult tema ettekujutus.

Ta tuhnib välja tõendusmaterjali ja viitab eksimustele, mille teie olete ammu unustanud. Irooniline on see, et ajapikku hakkavad inimesed teda tõepoolest vältima, sest ta on pidevalt ärritunud, negatiivne ja ebakindel. Hülgamiskartusega inimene ei tegutse irratsionaalselt üksnes kujuteldavale halvakspanule reageerides. Ta ootab ja eeldab kõrvalelükkamist ning reageerib automaatselt, kuigi võiks enda huvides käituda kaalutlevalt ja strateegiliselt.

Kõrvalelükkamine või selle eeldamine muudab nad vaenulikuks. Reaktsioonina tekkiv agressiivsus väljendub pigem passiivselt kui silmanähtavalt, kuid agressioon on ka hülgamishirmust lähtuv jälitamine.

Hülgamist pelgavate inimeste arv paraku kasvab. Paljud asjatundjad leiavad, et kõrvalelükkamise kartuse taga peituv psühholoogiline haprus suureneb üha. Ülitundlikele inimestele on omased tüüpilised meeleoluhäired, nagu depressioon, ja praeguseks on üles kasvanud terve põlvkond ülekiidetud lapsi, kelle tähelepanu on lakkamatult hõivatud hinnangute andmisega. Need inimesed võtavad ülitundliku hülgamisradari kaasa nii tööle kui ka suhetesse.

Hülgamishirm kipub inimest halvama. See hoiab teda tagasi uusi ülesandeid või kohustusi võtmast. Selle asemel toovad nad kuuldavale hulga ebaratsionaalseid selgitusi selle kohta, miks iga uus projekt või uus kolleeg on halb mõte. Halvakspanu kartes ei palu selline töökaaslane abi või juhendamist, kuid süüdistab teid pärast selles, et te talle abi ei osutanud. Konkurentsiolukord toob neis välja halvimad omadused.

Neurootik

Iseloomulikud märgid: ärevus, pessimism, obstruktsionism, vastuseis, teiste ideede mahalaitmine.
Kus neid kohata võib? Meditsiiniveebifoorumites, poliitilistes logides, arstikabinettides.
Spontaanne hüüatus: „Jah, aga …“
Kuulsused, kellel on märgatud selliseid jooni. Larry David, Woody Allen, Harold Camping, Chicken Little.

See, mida teie tajute kerge ärritusena, on neurootiku jaoks ületamatult raske. Neurootilisuse tüüpilised ilmingud on õnnetu olemine, rahutus ja emotsionaalne käitumine. „Sellised inimesed ei adu ise, et nendega on raske suhelda,“ ütleb Leary. „Nad hakkavad teistele kiiresti närvidele käima. Nad on nõudlikud ja muretsevad kõige pärast. Nad usuvad, et püüavad aidata, mitte ei tekita probleeme.“

Leary selgitab, et töökeskkonnas on selliseid inimesi eriti raske taluda seetõttu, et nad on pidurid ja takistavad tööd. „Nad muretsevad pidevalt selle pärast, et miski võiks untsu minna, ja ei nõustu teiste ideedega. Nad on vastuhääletajad.“ Sigitades hulganisti negatiivsust, kutsuvad nad kolleegides uute ideede ja projektide suhtes esile kahtlusi ning õõnestavad ka teiste enesekindlust.

Seda tüüpi keerulistele inimestele on omane pessimistlik mõttelaad, muremõte: ei tea, mis minu elus järgmisena untsu läheb? Kuigi sellised inimesed on raske loomuga pahaaimamatult, on nendega sellegipoolest raske asju ajada, väidab Leary, sest nad ütlevad alati: „Jah, aga …“ Nad leiavad selgest taevast alati pilve ja laidavad maha iga teie mõtte, olgu see siis pikem reis või uue äri püstipanek.

Nende pessimismi ei saa leevendada – tihtipeale on nad väliste mõjude suhtes immuunsed. Parim, mida saate teha, on mõista nende vaatenurka ilma seda toetamata ja öelda näiteks: „Minu kogemus on hoopis teistsugune.“

Peamine proovikivi raske loomuga inimestega suhtlemisel on jääda ka tugeva emotsionaalse laengu puhul rahulikuks. „Te peate oma reageerimissoovi alla suruma, sügavalt hingama, et ennast rahustada,“ ütleb Harriet Lerner. „See võimaldab teil kuulata ja aru saada, mida teine inimene räägib ning sellele mõtteselgelt reageerida, mitte minna kaasa allavoolu kihutava vestlusega.“ On tugev kiusatus keerulise iseloomuga inimene maha kanda. Pange sellele kiusatusele vastu. „Kui otsustate kanda kellegi võimatute isikute nimekirja, jäävad teil märkamata kõik head omadused, mis sellisel inimesel võivad olla,“ märgib Lerner.

Egoist

Iseloomulikud märgid: oma huvid on esimesel, viimasel ja kõigil vahepealsetel kohtadel. Suhtub kõigesse isiklikult, võimetu kompromissi tegema. Nõuab, et teised tunnistaksid tema õigust.
Kus neid kohata võib? Televisiooni tõsielusarjad, parlamendid, kunstikoolid.
Spontaanne hüüatus: „Kui see sulle ei meeldi, siis tõmba uttu.“
Kuulsused, kellel on märgatud selliseid jooni: Donald Trump, Kanye West, Chris Christie, Paris Hilton.

Need on inimesed (ka nende arv kasvab Leary arvates), kelle ego on ümbritsevast liiga hõivatud. Seega suhtub egoist kõigesse toimuvasse hästi isiklikult. Keeruliseks muudavad sellise inimese tema raevukad nõudmised koos suutmatusega kompromissi teha. Sageli kaotavad nad igasuguse kontrolli. Mainige sellisele inimesele mõnda probleemi ja ta eeldab jalamaid, et süüdistate teda. „Ta lisab tegelikule probleemile sümbolismikihi ja nihutab enda olukorra keskmesse,“ räägib Leary. „Need inimesed elavad sümboolsetes kujutelmades, selle asemel, et probleeme lahendada.“

Leary väidab, et nii egoistide kui ka egotsentrikute maailm on enesekeskne, kuid egoistid kalduvad eriti tugevalt reageerima, kui nende soovid pole rahuldatud. (Egotism seevastu tähendab oma tähtsuse ja positiivsete omaduste ülehindamist.)

Leary, kes on mina-probleemidega kaua tegelenud, ütleb: „Selle inimtüübi olemus jõudis mulle päriselt kohale, kui nägin, kuidas kongress arutas võlalae küsimust. Selle asemel et probleemile lahendust otsida, toimus hoopis vägev poseerimine stiilis: ma pean kõigile näitama, et mul on õigus. Egoist on veendunud, et tema mõtted on sada protsenti õiged, ja nii peavad teised nende mõtetesse ka suhtuma. Veel enam, egoist tunneb, et ainus õige tee on see, kui kõik toimub tema tahtmise järgi. Inimene, kes on veendunud, et tema seisukohad, veendumused ja väärtushinnangud on õiged, ei suuda mingit kompromissi taluda. Me teeme nii, nagu mina ütlen, või ei tee üldse. Poliitika ei ole ainuke valdkond, kus egoiste leidub. Sellised inimesed ajavad karile inim- ja töösuhteid ning isegi terveid ühiskondi.“

„On hetki, mil iga inimene võib olla egoistlik,“ lisab ta. „Miski tabab meis seda õiget nuppu, me muutume enesekeskseks ja kaotame mõõdutunde.“ Tõeliste egoistide puhul ei sõltu selline reaktsioon aga ärritajast.

Koos kolleegidega Duke’i ülikoolist uurib Leary praegu egoistlike ja hüperegoistlike inimeste käitumise individuaalseid erinevusi. „Mida suurem egoism, seda problemaatilisemaks inimene muutub.“

Leary nendib, et see on täiesti loomulik, kui inimene seab oma huvid esikohale. Ka ükski loom ei jääks ellu, kui ta seda ei teeks. „Inimesed on isikliku heaolu osas alati egoistid olnud,“ selgitab ta. Praegu näeb ta aga egoismi tohutut kasvu, sest inimesed on paljudest traditsioonilistest käitumispiirangutest loobunud.

„Varem vaadeldi viha kui iseloomuviga. Nüüd lähevad inimesed endast välja vähimagi katsumuse peale – kohe, kui teised nendega ei nõustu. Me ei väärtusta enam kindlameelsust, mille abil varem prooviti viha kontrolli all hoida.“ Leary arvates on televiisoris viimasel kümnendil näidatud tõsielusarjad aidanud egoismi toita, „sest nende aluseks on inimeste ülereageerimine asjadele, millel pole nende jaoks eriti tähtsustki.“

7 viisi, kuidas hakkama saada keeruliste suhtlusolukordadega

Vancouveris töötav arst Susan Biali pakub välja konkreetsed sammud, kuidas probleemsete inimestega toime tulla.

• Vähendage aega, mis te problemaatiliste inimestega koos viibite. Tehke nii, et vestlus oleks võimalikult lühike.
• Võtke aluseks kindel loogika. Suhtlus peaks olema faktipõhine ja sisaldama võimalikult vähe üksikasju. Ärge proovige keeruliste inimestega kontakti luua ja neile mõistust pähe panna. Nende reaktsioon viib teid enamasti veel rohkem endast välja.
• Vesteldes keskenduge talle. Üks viis vältida alandavaid kommentaare, manipuleerimist või sõnade väänamist, on võimalikult vähe öelda. Tema ümber keerlev jutt on palju ohutum teema kui teie.
• Ärge unistage sellest, et ühel heal päeval saab temast selline inimene, nagu te näha sooviksite. Ikka leidub inimesi, kes võivad jätta mulje, et tegu on just sellise partneri, abikaasa või sõbraga, keda oleme alati enda kõrvale soovinud. Ometi lõpeb asi sellega, et pettume neis või saame haiget. Kui võtate sellist inimest sellisena, nagu ta on, siis on see teile tohutu kergendus.
• Vältige teemasid, mis võivad teile probleeme kaela tõmmata. Enne kokkupuudet raskeloomulise inimesega tehke mõttes ülevaade teemadest, mis võivad esile kutsuda rünnaku, ja proovige neid vältida. Kui teil on pereliikmeid, kes alati teie karjäärivalikut halvustavad, muutke kohe teemat, kui nad töö kohta pärivad.
• Ärge üritage panna sellist inimest teie vaatenurka nägema. Ärge proovige oma mõtet seletada või panna teda endale kaasa tundma. Ta ei allu sellele. Teie aga tunnete end katsetamise tõttu ainult halvemini.
• Hajutage tähelepanu. Kui on käepärast mõni lemmikloom, mängige sellega. Kavandage suhtlus mõne meelelahutuse või vabaajategevuse kõrvale. Võite paluda kellelgi teisel teha midagi, mis tähelepanu endale tõmbaks (teilt eemale juhiks). Ärge kasutage tähelepanu hajutamiseks alkoholi. See ainult suurendab tõenäosust, et ütlete või teete midagi, mis seab teid märklauaks või tekitab hiljem halva enesetunde.

Pilt: from freedigitalphotos.net, by David Castillo Dominici