Rahvusarhiiv: hallituskahjustusega säilik ja päästev gammakiirgus

Selles, et Rahvusarhiivi jõudval või seal juba varasemast leiduval säilikul on hallituskahjustused, ei ole midagi tavatut. Õnneks saab niisuguste dokumentide või kaustade n-ö eluea pikendamiseks kasutada kaasaegseid meetodeid, antud juhul näiteks gammakiiritust. Ligi 90 aastat vana kohtuasja näitel kirjutavad teema lahti Rahvusarhiivi Tallinna säilitus- ja kasutusosakonna asejuhataja Merily Paomets ja sama osakonna spetsialist Eliis Truuman.

9. juunil 1931. aastal sai mootorpurjekas Aura Kihnu saare lähedal Pärnu kordoni piirivalvuritelt peatumiskäsu. Piirivalvurid leidsid kontrolli käigus laeva pardalt viis meest: Leopold Kervese ja tema neli kaaslast ning 106 10-liitrist nõu 810,5 liitri piiritusega. Muidugi oli tegu salapiiritusega ning juhtum jõudis Viljandi ringkonnakohtusse. Kohtuasjast tekkis kohtutoimik, mis jõudis 1940. aastatel Viljandi Rajooni Riiklikusse Arhiivi.

1952. aastal andis Viljandi arhiiv ENSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehituse Riiklikule Keskarhiivile (ORKA, hilisem Riigiarhiiv, praegu Rahvusarhiivi Tallinna osakond) üle esimesed Viljandi Ringkonnakohtu materjalid. Enamik kohtumaterjalidest, üle 58 000 toimiku ja 31 kilogrammi lahtisi dokumente, jõudis aga arhiivi viis aastat hiljem, aastal 1957. Üle antud dokumendid korrastati ja neist moodustati Viljandi Ringkonnakohtu fond, arhiivitähisega ERA.2121.

Nii jõudis Rahvusarhiivi ka Leopold Kervese kohtutoimik, mis oli kahjustada saanud kas kohtu- või Viljandi arhiivis või hoopis transpordi käigus. Järgmised 65 aastat seisis salakaubavedajate kohtutoimik, nüüd arhiivisäilik viitekoodiga ERA2121.1.12213, puutumatult ühes suures pruunis papist mapis ORKA majas Maneeži tänaval. Aastal 2002 kolis säilik koos teiste, nüüd juba Rahvusarhiivi kogusse kuuluva umbes 1,9 miljoni säilikuga, uude kaasaegsetele säilitustingimustele vastavasse hoidlasse Madara tn 24. Arhiivihoidlas on paberi säilitamiseks sobiv temperatuur (16–18(20) kraadi), niiskus 40–60% ja pidev õhu liikumine (ventilatsioon).

Enamik hallituskahjustusega säilikuid on Rahvusarhiivi jõudnud juba tükk aega tagasi. Reeglina kas enne Teist maailmasõda või sellele järgnenud nõukogude võimu ajal. Antud säilikud tulevad n-ö välja, kui mõni uurija tellib säiliku isiklikust huvist uurimissaali või kui arhiivitöötaja avastab kahjustused rutiinse töö käigus. Kahjustatud säilikut kliendile kätte ei anta, see viiakse Rahvusarhiivi konserveerimislaborisse. Kui uued, Rahvusarhiivi alles vastuvõetavad säilikud, on hallituskahjustusega, siis neid ei panda enne konserveerimist hoidlasse ega tehta uurijatele kättesaadavaks.

Rahvusarhiiv tugineb arhiiviväärtusliku teabe kogumisel kogumispõhimõtetele (13.04.2021), mis sätestavad, mida me Rahvusarhiivis kogume ja kuidas me seda teeme.

Arhiiv kogub ka eraisikutelt saadud dokumente, kui need võivad huvi pakkuda uurijatele ning on sisuliseks täienduseks Rahvusarhiivi kogudele. Eelistame terviklikke dokumendikogusid, mis kajastavad inimese elukäiku või pikemat perioodi sellest või terviklikke temaatilisi kollektsioone. Avalikke arhivaale luuakse avalikke ülesandeid täitvate asutuste tegevuse käigus. Avalikke ülesandeid täitvad asutused on kohustatud arhivaalid Rahvusarhiivi üle andma hiljemalt kümme aastat pärast nende loomist või saamist ja seda sõltumata teabekandjate formaadist.

Rahvusarhiivi jõuab tihti suurtes kogustes arhivaale (keskmiselt umbes 250 arhiivikarpi aastas), mis on olnud pikka aega kontrollimatutes tingimustes. Need arhivaalid (dokumendid, fotod, kaardid, plaanid jne) on sageli saanud veekahjustusi, olnud liiga niiskes keskkonnas, määrdunud või neid on kahjustanud putukad ja närilised. Teinekord tuleb üksikuid hallitanud arhivaale välja ka Rahvusarhiivi hoidlatest, kui mõni uurija juhtub juhuslikult tellima säärase kahe silma vahele jäänud hallitava dokumendi.

Gammakiirgusega hallituse vastu

Hallitanud arhivaalide käsitsemine on inimesele ohtlik ja võib põhjustada erinevaid terviseprobleeme. Kahjustatud arhivaale lehitsedes lenduvad hallitusseened igale poole ümbruskonda ja nakatavad ümbritsevat. Seega on ülioluline teada, kas tegu on elava hallitusega.

Hallituse silmaga nähtavad tunnusmärgid on valge jahu või soolakristallide kiht, erinevad plekid, veevoolu jooned paberil, kopituse ja rõskuse lõhn. Ultraviolettkiirguse käes hallitusseened luminestseerivad (helendavad), see kiirgus ei hävita aga väljakujunenud mikroseente kolooniaid ega spoore, vaid desinfitseerib õhku.

Hallitavad arhivaalid viiakse hallituse tapmiseks tööstuslikku steriliseerimisse ehk gammakiiritusse, mida teostab kohalik ettevõte Scandinavian Clinics Estonia OÜ. Peamiselt steriliseeritakse seal meditsiinitarvikuid, kosmeetikatooteid, hügieenitooteid, vürtse, farmaatsiatoodete tooraineid ja toiduainete pakendeid.

Gammakiirguse moodustavad väga kõrge energiaga footonid, mis eralduvad ebastabiilsest tuumast, mis samal ajal võib kiirata ka beetaosakesi. Gammakiirgus põhjustab ainet läbides, eelkõige  kokkupuutumisel elektronidega, aatomite ionisatsiooni.

Kiirgus loob vabu radikaale, mis on väga aktiivsed keemilised ühendid. Need radikaalid lõikavad DNA spiraalahelat, eesmärgiks on ahel purustada mitmeks tükiks nii, et rakk ei oleks enam võimeline seda ahelat parandama.

Energia hulka, mille ioniseeriv kiirgus annab üle aine massiühikule, kutsutakse neeldumisdoosiks. Seda väljendatakse ühikuga grei (sümbol Gy), kus üks grei võrdub ühe džauliga kilogrammi kohta (J/kg). Gammakiirgus on suure läbimisvõimega ja seda peab kinni ainult väga paks tiheda aine nagu terase või plii kiht [1].

Tootmisüksuses kasutatakse kiirgusallikana Koobalt-60 isotoopi, mille maksimaalne kiirgus on 2,5 MeV (megaelektronvolti). Sellega töödeldud esemeid on inimesel ohutu käsitseda, kuna selle kiirgustase ei muuda materjale radioaktiivseks.

Kultuuripärandi esemete desinfitseerimiseks soovitatud annus võib olla maksimaalselt 10 kGy. Nendes tingimustes hävivad nii putukad kui hallitusseened ja tselluloosis tekivad palja silmaga nähtamatud kõrvalmõjud [3].

Vastavalt Hollandi riiklikule uurimisprojektile olid värvimuutused kiiritatud mustvalgete ja värviliste fotoproovidel märkamatud (alla 3 kuni 4 ΔE ühikut), paberi pH väärtused langesid 6,3-lt 6,1-le ja polümerisatsiooniastme mõõtmine ei näidanud halvenemist [2]. Rahvusarhiivi materjalide puhul valiti säilikute desinfitseerimise kiiritusrežiimiks 6 tundi 9–12 kGy.

Arhiivikarpides arhivaalid ladustatakse desinfitseerimiseks roostevabast terasest konteineritesse (mõõdud 1480 x 840 x 480 mm ja laadimise piirang 120 kg) ja automaatne konveierisüsteem viib need kiiritusruumi ning pärast kiiritusprotsessi lõppu automaatselt tagasi laoruumi. Sellise protsessi läbinud hallitanud arhivaalid ladustame otse (karbile märge, et on gammakiiritatud ja aastaarv) Rahvusarhiivi hoidlariiulitesse. Rahvusarhiivis on praegu kokku umbes 3000 arhiivikarpi gammakiiritatud arhivaale.

Kui uurija tellib gammakiiritatud säiliku, läheb see kõigepealt konservaatorite töölauale, sest tavaliselt on sellised säilikud väga tolmused, veevoolujoonte ja/või hallitusplekkidega ning ka üleüldiselt määrdunud. Säilikule tehakse kuivpuhastus ehk pühitakse ära suurem tolm ja mustus. Pärast seda säilik digiteeritakse. Uurija saab säilikut näha ainult digikujul, sest tavaliselt on hallitusseened muutnud paberi väga hapraks ehk paber on pehastunud ega kannata enam tavalist käsitsemist. Lisaks sellele ei muuda gammakiiritus hallituse visuaalset olemust ja uurijad võivad arvata, et neile toodi uurimiseks tervistkahjustav säilik, mis omakorda kahjustaks Rahvusarhiivi mainet usaldusväärse hoiukohana.

Kasutatud kirjandus:

1.       https://steri.ee/en

2.       J. Havermans. Gamma disinfection of Ligno Cellulose Historical Collections. New Approaches to Book and Paper Conservation-Restoration. Wien/Horn. Verlag Berger 2011, pp 559-574.

3.       C. C. Ponta, J. Havermans, J. L. Boutaine. Disinfection of Cultural Artefacts Using Irradiation. Uses of Ionizing Radiation for Tangible Cultural Heritage Conservation. IAEA Radiation Technology Series Nr 6. International Atomic Energy Agency, Vienna, 2017, pp 95-96, https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/16-17821_PUB1747_web.pdf