Rahvusarhiiv: ühisloome päästab Vabadussõja sõjamehed unustusest

23al oli terve päev rahulik. Enne kella viit kostsid jälle paugud. Nüüd tuli kuule igast kandist, ainult Musta jõe poole viiv maantee oli vaba. Ei olnud mitte ainult püssi ja kuulipilduja tuli nagu läinud ööl, vaid oli isegi suurtükid ligi veetud ja andsid tuld nagu jõudsid. Oli näha, et punastel oli ko[o]ndatud siia kõik omad jõud. Meie meestel läksid püssid tuliseks, nii, et mõned mehed omale kaks püssi muretsesid, et üks senni jahtuda saaks, kui teisega laseb. Meil oli viis haavatud. /-/ Lahing kestis teise hommiku kella kuueni, kuni meie mehed pääle läksid.

– Väljavõte soomusrong nr 3 luuresalga ülema mälestustest. 23. aprill 1919. ERA.2477.3.6 l. 15-15p

„Üks selle luuresalga liige oli 19-aastane August Kaarna, Tartumaa mees. Mida me tema kohta teame või teada võiks saada? Vabadussõja sõdurite kohta andmeid otsida ei ole üldiselt keeruline,“ kirjutavad Rahvusarhiivi Vabadussõja ühisloome algataja Ivar Kaigu ja projektijuht Eliis Truuman.

Kõik oluline iga mehe kohta on koondatud tema teenistuslehele, teenistuslehed on kogutud maakondade kaupa kokku ja nende kohta on koostatud tähestikulised nimekirjad. Kõik see materjal on arhiivis olemas ja kättesaadav. Keeruliseks läheb nendega, kes on pärit Võru-, Järva- või Tartumaalt, nagu August Kaarna, sest nende maakondade teenistuslehed ei ole säilinud. Ainus võimalus midagi teada saada, on lapata n-ö heinakuhjast nõela otsides läbi sadu või isegi tuhandeid lehti väeosade dokumente. Siin tuleb appi Rahvusarhiivi Vabadussõja ühisloomes loodav andmebaas, kust võib vaid paari nupuvajutusega leida sõduri nime ja viite dokumendile, kus teda mainitakse. Enamasti on tegu väeosade nimekirjadega, kus on lisaks sõduri nimele ka viited teda puudutavatele päevakäskudele, vahel ka teistele väeosadele, kust mees tuli või kuhu ta läks.

Ühisloome ja Vabadussõja projekt

Ühisloome (inglise keeles crowdsourcing) puhul on enamasti tegu mõne mahuka ülesandega, mida vabatahtlikud lahendavad Interneti vahendusel. Koos suudetakse ellu viia midagi, mis ei ole üksikisikule jõukohane ja iga väike panus aitab suurema eesmärgi poole edasi. Vabadussõja projektis osalevad vabatahtlikud sisestavad arhiividokumendist etteantud vormi isiku tuvastamiseks vajalikud andmed: ees- ja perekonnanime, isanime, sünniaja ning elukoha. Kuna materjali on palju, siis on eesmärk koguda võimalikult palju nimesid, kõiki üksikasju välja kirjutamata – neid näeb lingitud arhiividokumendist. Sügavama huvi korral saab lisaks uurida mälestusi ja teisi Rahvusarhiivis säilitatavaid väeosa dokumente, nagu sõjategevuse päevikuid, nii muutub pilt juba palju elavamaks.

Vabadussõja ühisloome otsingust leiame August Kaarna kohta vabatahtlike poolt juba sisestatud kirje viitega soomusrongide divisjoni nimekirjale, kus on ära toodud ka teda puudutavate päevakäskude numbrid. Neid andmeid kasutades saame teada, et August võeti sõjaväeteenistusse 12. veebruaril Rõngus. Esialgu teenis ta Tartu Kaitsepataljonis, 5. aprillist Soomusrongide divisjoni tagavarapataljonis ja sealt saadeti ta juba laiarööpalisele soomusrongile number 3, kus kanti 14. aprillil 1919 luuresalga nimekirja.

Samast kirjest selgub, et August Kaarna sai 12. mail haavata ja oli tagasi rivis alles 6. juulil. Soomusrongi dokumentide seas on säilinud haigete ja haavatute raamat, mille kohaselt sai August haavata vasakusse kätte ja puusa Sänna mõisa juures toimunud lahingus. Soomusrongi lahingutegevuse päevaraamatusse on 12. mail teinud sissekande luuresalga ülem ohvitseri kohustäitja Elmar Koger, kelle mälestustest saab täpsemalt lugeda lahingu käigu kohta. August Kaarna haavatasaamise lugu algab tegelikult juba paar päeva varem, kui soomusrongi nr 3 dessantüksus asus Sänna mõisa juurde kaitsele. Vaenlane oli kohe kõrval Heedo ja Kaugo külades, kuid esialgu ei rünnanud. Luurajad, kelle sekka kuulus ka Kaarna, käisid neid iga päev jälgimas ja loendamas: pugesid mööda kraave ja küngaste varjus vaenlase selja taha metsa ning uurisid, kuidas vastane positsioone ette valmistab ja kaevub.

Vastase luurega kohtuti 10. mail – kokkupõrge oli edukas, sest vastasest jäi maha kaks langenut. Punased avasid oma kaevikutest ägeda tule, mille peale sõitis kohale Sännas paiknenud soomusauto Kalewipoeg. Lahingupaiga juurest voolab läbi Pärlijõgi. Paraku ei kandnud sild soomusauto raskust välja ja see vajus sisse. Punased hakkasid seda nähes peale tungima. Osa luurekomandost asus ahelikku vastast tõrjuma, ülejäänud läksid soomusautot päästma. Autos oli saag, millega võeti tee äärest maha telefonipostid. Nendega kaaluti auto üles ja laoti alt kive täis, kuni see sai välja sõita.

Järgmisel päeval käis vastane neid ka Sännas vaatamas, kuid löödi põgenema. 12. mail toimus rünnak. Vaenlane avas mõisa eest mäe pealt ägeda püssi- ja kuulipildujatule. Luurekomando lipsas nüüd kiiresti välja, liikus vaenlase selja taha ning avas omakorda tule. Nagu Elmar Koger meenutab: „kohe oli jooksmine lahti”, kusjuures vastasest jäi maha üle kümne surnu, nende seas polguülema abi. Soomusronglastest jõudis nüüd järele veel üks dessantrood, kellega koos hakati vastest jälitama. Kaevikutest Kaugo küla taga mind läbi ilma mingi vastupanuta. Varsti jõuti mõned kilomeetrid eemal Hurda-Ruuksu liinil järgmiste kaevikuteni, kus luurekomando jälle enda eest punased välja lõi. Paraku jäi nende meeskonna ja dessantroodu vahele mägi, nii et nad ei näinud, kuidas viimased olid seisma jäänud. Kui luurajad vastase positsioonidele tungisid, avasid need külje pealt tule. Kohe esimesena sai pihta salga ülem Koger, kes seejärel taganemiskäsu andis. Haavata said veel kolm meest, teiste seas ka August Kaarna. Kuna üksus oli nii kaugele edasi tunginud, oli haavatute kandmine raske, kuid õnneks sõitis neile nüüd vastu kaks päeva varem päästetud soomusauto ja võttis nad peale.

August Kaarna jaoks oli nüüd lahingutes paus. Soomusautoga saadi Võrru rongi peale, edasi sõjaväehaiglasse. Pärast ravi andis arstide komisjon talle kolm nädalat puhkust – puhkuse tunnistus on säilinud ja selle leiab õigete kuupäevade järgi otsides soomusrongi kirjavahetuse kaustast. Tagasi soomusrongile jõudis August 6. juulil. Enne sõja lõppu saab ta veel sõjaväehaiglaga tutvust teha, seekord haiguse tõttu novembrikuus. Pärast sõda August Kaarnat kohe ei demobiliseeritud: ta teenis rongil edasi varahoidjana, tõustes 1920. aastal kapraliks ja nooremallohvitseriks, 1921. aastal aga vanemallohvitseriks. Sõjaväeteenistusest lahkus ta alles 1921. aasta suvel.

Ühisloome ulatab abikäe

Ajaloolaste hinnangul osales Vabadussõjas üle 100 000 Eesti mehe. Seega on vähe perekondi, kelle mõni esiisa sõjas ei käinud. Mida aeg edasi, seda vähem me sellest mäletame ja praeguseks on arhiiv tihti ainuke koht, kust küsimustele vastuseid otsida saab. Uurijal võib kuluda arhiividokumentidest ühe sõduri leidmisele tunde, kui mitte päevi ning keerulisematel juhtudel võibki sõdur leidmata jääda. Ühisloome toob otsimisvõimaluse igaühele kättesaadavaks ja muudab võimalikuks nende inimeste leidmise, kes varem leidmata oleksidki jäänud.
Vabadussõja ühisloome ei ole Rahvusarhiivile esimene ühisloome projekt, varasemate edukate ühiselt koostatud andmebaasidega saab tutvuda Rahvusarhiivi virtuaalses uurimissaalis VAU (https://www.ra.ee/vau/).

Vabadussõja ühisloome ettevalmistused algasid 2018. aastal, mil kaardistati Rahvusarhiivi kogudes olevad säilikud, mis sisaldavad andmeid sõdurite kohta. Neist valiti välja sellised materjalid, kust saab kõige rohkem nimesid, eelkõige nimekirjad ja teenistuskäiguraamatud. Järgnevalt dokumendid digiteeriti ja esmane valik neist laeti Vabadussõja ühisloome keskkonda (https://www.ra.ee/vabadussoda/) 2020. aasta jaanuaris, mil ühisloome ametlikult avati. Järgneva kahe ja poole aastaga on tublid vabatahtlikud andmebaasi kandnud ligi 80 000 kirjet, mis teevad võimalikuks sellised uurimused, nagu käesolev tekst August Kaarna kohta.

Rahvusarhiiv ootab kõiki huvilisi Vabadussõja ühisloomega tutvuma ja andma oma panust Vabadussõja ajaloo uurimisse. Iga nimi loeb!