Tarmo Soomere: minu juhtimisprobleemid on pigem suhtekorraldaja omad

Mereteadlane ja matemaatik Tarmo Soomere järgib Eesti teaduse eestvedamisel pigem eestöölise kui juhi filosoofiat. Ühise eesmärgini jõutakse samas suunas liikudes ja selle eri külgi vaadeldes. Küsis Kadri Kütt.

Kas otsustasite juba matemaatikat õppima asudes, et jätkate teaduse valdkonnas?

Jah, mul oli siis juba üsna selge, et jätkan matemaatika ja tõenäoliselt teadusega. Ettekujutust, mis teadus on ja kuidas süsteem töötab, mul ei olnud ja seda ei sündinud ka ülikooli lõpuks. Puutusin kokku ainult akadeemilise keskkonnaga, aga see on kõik vaid väga väike osa maailmast.

Kas te olete teadlikult oma karjääri planeerinud?

Suur osa mu karjääri esimesest poolest langes segaduste ajastusse. Aspirantuuri ehk doktorantuuri lõpetasin 1984. aastal, kui meie „suur kodumaa“ vaikselt lagunema hakkas. 90. aastate alguses oli Eestis keeruline olukord, sest raha ei olnud mitte millegi, kaasa arvatud teaduse jaoks. Pikemaid karjääriplaane polnudki võimalik seada. Tehnilises mõttes läks mu karjäär kiirelt ülesmäge: kraadi kaitsmise ajal vormistati mind nooremteaduriks ja mõne aasta pärast vanemteaduriks. Karjäär kulges suuremalt jaolt sõltumata minust enesest. Eesti teadussüsteemi reorganiseerimise algul olin tööl Teaduste Akadeemia (TA) instituudis. Akadeemia oli tol ajal justkui teadusministeerium ja ei sõltunud ülikoolide toimimisest.

See ei kõlba, et ühed on targad ja teised õpetavad.

Muutuste aeg rajas siis teed praeguse ametini?

Eestis hakkas tookord teadus kokku kuivama. Teadussüsteem oli 80. aastatel väga suur, kokku ligi 10 000 inimest ja ainuüksi TAs töötas umbes 4500 inimest. Nüüd on meie teadussüsteemis kokku ca 3500 inimest. Tol ajal enamik teadlasi ei õpetanud ja paljud õppejõud ei teinud teadustööd. Kahe eraldi süsteemi pidamine oleks meie väikesele riigile üle jõu käinud ja samal ajal konkurentsivõimet õõnestanud. See ei kõlba, et ühed on targad ja teised õpetavad. Teaduse ümberkorraldamise tollane mõte oli aga just see, et tippteadlased peaksid kindlasti õpetama ja need, kes tahavad olla õppejõud, peaksid tegema teadustööd. Mul vedas – ma sain 1994. aastal stipendiumi Saksamaale tööle minekuks. Olin seal vaheaegadega kokku neli aastat, omandades teadmisi ja kogemusi Saksamaa ja Prantsusmaa teaduse tippkeskustes. Eestis oli sel ajal karjääri tegemine sisuliselt võimatu.

Kui te Eestisse tagasi tulite, oli jälle palju muutunud…

Tagasitulekuni kulus mul veidi aega, sest olin aasta veel Rootsis Uppsala ülikoolis. Aga 2001. aastal naastes olin järjekordses keerises. Mereteadus ei olnud kõige paremas seisus ja kui otsustati, et sel alal võiks koostööd teha Tallinna tehnikaülikooliga, sai minust meresüsteemide instituuti arendav teadusdirektor. Ilma mingisuguse kogemuseta teaduse juhtimise vallas õnnestus mul sattuda olukorda, kus tuli koos kaasvõitleja Jüri Elkeniga püsti panna uus instituut.

Mul oli tol hetkel valida, kas jäädagi välismaale või proovida Eestis midagi strateegilist ette võtta. Tehnikaülikooli administratsioon oli instituudi loomisel väga julgustav ja mereteadusi oli riigis kindlasti tarvis. See sai kinnitust 2005. aasta jaanuaritormi ajal ja nüüd on see päris selge, kuna meri on saanud meie elu osaks. Samuti oli tekkinud korralik kompetents sel alal ja oleks olnud äärmiselt kurb, kui see oleks laiali vajunud. Nägin selles suurt võimalust.

Kas instituudi loomine oli karastav kogemus?

Uue sajandi algus oli minu jaoks kõige karastavam aeg. Arusaam teadusest ja sellest, kuidas teadust teha, oli siis paljude jaoks lapsekingades. Õnneks või õnnetuseks õppisin ma varasemalt Moskva ülikoolis ja sain kogemuse maailma tippteaduse keskustes, kus mulle mitte ei õpetatud, vaid ette näidati, kuidas teadust teha. Eestis toimiva teaduse ja minu arusaamade vahel oli teatav ebakõla, aga me suutsime teravad nurgad maha lihvida.

Milliseid põhimõtteid olete järginud, et inimesi ja institutsioone koos toimima panna?

Ma ei ole kunagi juhtimist õppinud ega juhtimisteooriatesse süvenenud. Minu filosoofia on olnud pigem eestöölise kui juhi oma. Olukordades, kus kompetents on alles loomisel – nagu teaduses tavapäraselt on –, ei ole võimalik valmisolekut õppida ja ISO standardeid rakendada. Põhimõtteliselt uut teadmist saab ainult koos luua – ise ees tehes ja kolleege innustades. Delegeerimine ei ole võimalik, kuna sa ei tea ise ka, mis teha tuleb. Lahendust otsitakse kambaga, püüdes enam-vähem ühes suunas liikuda.

Juhtimise seisukohalt paistab see tupikteena, aga loovat teadust ei saagi eriti juhtida. Teadust ja teadustöötajaid saab üksnes administreerida. Pigem minnakse koos ja keegi on lihtsalt pool sammu ees. Teadussüsteemi mõttes on see toiminud – saavutasime koostöö ja liikusime küll pealtnäha eri suundades, aga sama probleemi eri külgedelt vaadeldes.

Lahendust otsitakse kambaga, püüdes enam-vähem ühes suunas liikuda.

Kas seda filosoofiat võiks ka tänapäeva juhtimisega kõrvutada, kui juht on pigem eestvedaja?

Teadusmaailmas on taoline asjade käik pigem reegel kui erand. Teadusrühmad, mida juhitakse administreerimise kaudu, hajuvad kiiresti. Püsima jäävad need, kus on natuke mängulist elementi. Heaks näiteks on nobelistid Andre Geim ja Konstantin Novosjolov, kes mängivad laboris igal reedel ja kes avastasid nii ka grafeeni. Klassikaline lähenemine, kus seatakse hüpotees ja siis asutakse seda kontrollima, on vaid viisakas võimalus, kuidas teadusest kaugetele inimestele selle progressi selgitada.

Praegu juhite te siiski ju nii teadust kui ka inimesi ka administratiivses mõttes?

Olen kahestunud, juhatades teadustööd küberneetika instituudi lainetuse dünaamika laboris ja ka Teaduste Akadeemiat. Akadeemia peaks toimima nagu teised avalik-õiguslikud institutsioonid. Meil on konsortsiumis üle 40 töötaja ja minu otsealluvuses kümmekond kantselei inimest. Nii väikese seltskonna puhul on aga teistsugused juhtimisprobleemid – iga inimese eripärade kaal on väga suur.

Kuidas te selliseid olukordi lahendate?

Püüan inimesi mõista ja õrnalt suunata sinnapoole, et eripärad rikastaksid, mitte ei lõhuks. Kantselei tagab asutuse funktsioneerimise tehnilises mõttes, aga akadeemia roll on hoopis muu. Meil on kohustus arendada Eesti teadust, aga meil on suur vabadus, kuidas seda tõlgendada. Samamoodi on akadeemia ülesanne aidata kaasa riigi sotsiaalmajanduslike ülesannete lahendamisel. Oleme nende sõnade sisustamiseks suhelnud nii meie riigijuhtidega kui ka kolleegidega välismaalt ja jõudnud arusaamisele, et kõige rohkem on riigil vaja, et tarkade inimeste nõu jõuaks riigi toimimisse mingil moel kohale. Nii teadusnõustamisena riigi majanduslikesse ja poliitilistesse otsustesse, aga ka majandusse ehk eraettevõtlusesse.

Kas nõu on kuulda võetud?

Nõu andmine on delikaatne teema, aga mitte sellepärast, et riik ei taha kuulata. Otsuste tegemisel peavad poliitikud arvesse võtma kümneid tegureid. Teadlaste argumendid ei pruugi saada inimeste heakskiitu. Teadlastel on väga raske leppida, et teaduslikel argumentidel ei ole suuremat kaalu kui poliitilistel väärtustel. Selle protsessi juhtimine on omaette proovikivi. Ühest küljest tuleb aru saada, milliseid soovitusi on võimalik riigi tegevust juhtivatel ametnikel kasutada, ja samas on vaja selgitada tippteadlastele, et nõu tuleb anda kindlas formaadis, keeles ning ajal. Seda tüüpi juhtimisprobleeme ei ole ma näinud kuskil kirjeldatavat.

Akadeemia juhid seisavad oma ülesannete täitmisel pigem suhtekorralduslike probleemide ees. Riik on vaid sel määral konkurentsivõimeline, kuivõrd suudab ta oma kõige targematelt inimestelt teadmisi kätte saada ja neid rakendada. Akadeemia pakub kanalit kõige targemate juurde ja täidab tõlgi ning vahendaja rolli. Akadeemia enesejuhtimine on tegelikult kõrvaline, ka minu roll juhina on täiesti teist tüüpi.

Meie teine, teadussüsteemi mõjutamise ülesanne on samuti üsna keerukas, kuna akadeemial ei ole ametlikku võimu, vaid moraalne kapital ja usalduskrediit. Selles valdkonnas seisneb juhtimisprobleem selles, kuidas viia piiratud võimalused kokku väga suurte vajadustega. Ja see on pigem probleemide teadvustamise ja läbirääkimiste küsimus. Lõpmata jutuvestmine!

Meil on kohustus arendada Eesti teadust, aga meil on suur vabadus, kuidas seda tõlgendada.

Suhtekorraldus puudutab ka teie tööd erasektoriga?

Jah. Eesti teadustulemustest ja intellektuaalsest omandist lõviosa, hinnanguliselt kuni 90%, kipub sündima avalikult finantseeritavas teadussüsteemis. Euroopas tehakse keskmiselt 50% ja USAs väidetavalt 70% teadusest erasektoris. See, et meil on teadustulemustes nii tugev avaliku sektori osakaal, ei ole meie konkurentsieelis, vaid tragöödia. Tugev teadus erasektoris on akadeemilise teaduse parimates huvides ja selle selgitamine mõlemale poolele ning saavutamine on väga keeruline. Kui taibud ei ole ettevõtetes sees, oleme kogu aeg ajast maas.

Esimesed sammud selles suunas on tehtud ja arusaamine sündinud, aga nüüd tuleb asi liikuma panna, et sellest kasu sünniks. Juhtimisülesanne on seejuures taas mujal, sest kui see kanal kõvasti käima panna, jookseb akadeemiline pool taibudest tühjaks. Neid protsesse on väga raske juhtida – see on pidev noatera peal kõndimine.

Miks teie arvates ettevõtjad pole kasutanud teaduse potentsiaali?

Eesti ettevõtluse struktuur on maailma mõttes eriline, sest meil on tohutu hulk väikseid ettevõtteid ja ainult käputäis selliseid, kes suudavad oma teaduslaborit püsti hoida. Arvestatav osa suurettevõtetest on välismaise kapitali baasil ja emaettevõtted peavad arenduslaborit oma kodumaal. See on ka loogiline, sest ei maksa ju toode ise, vaid intellektuaalne omand, mida tuleb kaitsta. Väikesel ettevõttel pole selleks aga võimekust. Olukord muutub, kui Eesti suured ettevõtted liiguvad tagasi kodumaise kapitali alla.

Tulevikus võitlevad ettevõtjad siis lisaks töötajatele ka teadlaste pärast?

Jah, ilmselt küll. See on teadussüsteemi kui terviku juhtimise küsimus. Teadlaseks saab doktorikraadi kaitstes. Teadussüsteemi taastootmiseks oleks vaja 250–300 uut teadusdoktorit aastas. Praegune doktorite juurdekasv katab suure hädaga teadussüsteemi enda vajadused. Ei ole üldse selge, kuidas kasvatada nii palju doktoreid, et neid jätkuks ka ettevõtlusesse. Teadlase väljaõpe kestab kokku kuni 15 aastat, nii et täna tehtud otsuseid näeme 15 aasta pärast, aga see on liiga pikk aeg, maailm liigub palju kiiremini. Teadusesse pole selles osas võimalik auru juurde panna ja juhtimise võimalused selle protsessi osas on väga piiratud.

Meil ei ole klassikalisi juhtimisprobleeme, vaid pigem pehme jõu rakendamise ülesanne ja lõpmatu veenmine.

Mis teie enda jaoks nende ülesannete seast lähiaastail kõige olulisem on?

Doktorantide kasvatamine on üks asi, millesse oleme laboris maksimaalselt panustanud ja millega ka jätkame. Teadusnõustamises on pea kõigisse ministeeriumitesse loodud teadusnõunike kohad. Hakatakse aru saama, mida tähendab teaduse kasutamine – see on suur muutus. Teadusnõustamisega on seotud ülesanne rääkida riigijuhtidele soovitatud asjad lahti ka ühiskonnale. Tahad veenda peaministrit, räägi tema valijatega! Peaministri veenmisega meil probleemi ei ole, aga tema valijatega küll. Näitena saab tuua puidurafineerimistehase, mille puhul oli palju kommunikatsiooniprobleeme ja akadeemia ei jõudnudki olukorda selgitama.

Laual on veel küsimus, kas Eesti vajaks ühte korralikku entsüklopeediat, ja ideevälgatus, et akadeemikud võiksid selle koostada. Liigume ka koolihariduse ja teaduse sidumise poole, hetkel akadeemia kooliprogrammidele tuge ei paku. Lisaks on meile rahvusvahelises teadussüsteemis pakutud väga olulisi kohti. Kindlasti vajame tugevamat teadusdiplomaatiat, mis tasapisi maailma muudaks. Ükski neist väljakutsetest ei ole klassikaline juhtimisprobleem, vaid pigem pehme jõu rakendamise ülesanne ja lõpmatu veenmine.

Teie töölaual olevate ülesannete lahenduskäike saaks ehk ka ettevõtluses kasutada?

Teatud piirides. Eraettevõte peab ellu jääma ja selleks kasumit teenima. Riigiasutus võib läbi kukkuda ja midagi ei juhtu. Akadeemia juhtkonnas tunnetame aga piitsa, et me ei saa endale ebaõnnestumist lubada. Minu mõtetest teaduse juhtimisel ei pruugi ettevõtluses väga palju tuge olla, aga olen veendunud, et enam ei saa ilma rohelise mõtteviisita ja inimesi ärgitamata ning kaasamata. Teaduses ja ettevõtluses on aga sarnane see, et kui juhtimisega kaotatakse inimeste sära, siis tulemust ei saavutata. Meiegi otsime sügava teadlase diagnoosiga inimesi, sest kui keegi on teaduses selleks, et ennast ära elatada, ei saa temast kunagi tippteadlast.

Kuidas te akusid laete?

Mõned aastad tagasi otsustasin, et pean igal aastal Eestist vähemalt ühe kuu ära olema. Olen käinud maailma eri regioonides ja liigun enamasti rendiautoga. Igal nädalal on siis kaks–kolm kohtumist akadeemiate või ülikoolide juhtidega, riikide ja regioonide teaduritega. Need jutuajamised on minu jaoks väga inspireerivad ja annavad kiire pildi sellest, kuidas võib teistmoodi mõelda. Paljudest nendest vestlustest on sündinud ka ideed, mida me akadeemias rakendame. Väsitan neil reisidel end füüsiliselt viimase piirini ja tagasi tulles hakkab n-ö kõvakettal midagi selginema või struktuur tekkima.

Olen seda ka varem teinud, kui teadustöös hakkas sein vastu tulema. Käisin siis pikemates lähetustes ja kohtusin tuttavate uurimislaborite juhtidega. Selle taga on kontaktide võrgustik: need, kellega ma aspirantuuris koos õppisin, ja need, kellega ma ühes või teises riigis koos töötasin. Reisideni viib mind sundseis mugavustsoonist välja tulla, sest kui oled millegagi hädas, siis tuleb midagi muud teha.

—————————————-

Tarmo Soomere

Eesti Teaduste Akadeemia president.

Valik varaseimaid töökohti: ranniku-uuringute instituut Geesthachtis (Alexander von Humboldti fondi stipendiaat), TTÜ küberneetika instituudi juhtivteadur, lainetuse dünaamika labori juhataja, Oslo Ülikooli rakendusmatemaatika tippkeskus, TTÜ meresüsteemide instituudi vanemteadur, Uppsala ülikoolis Visby stipendiaat, Hamburgi Max Plancki meteoroloogia Instituudis Alexander von Humboldti fondi stipendiaat, Eesti Mereinstituudi merefüüsika osakonna vanemteadur, asedirektor.

Õppinud Širšovi-nimelise okeanoloogia instituudi aspirantuuris, Moskva ülikooli mehaanika-matemaatikateaduskonnas, Tartu ülikooli matemaatikateaduskonnas.

Baltic Earthi teadusnõukoja liige, Journal of Marine Science and Applicationi toimetuskolleegiumi liige, teadus- ja arendusnõukogu liige, riigi teaduspreemiate komisjoni esimees, Eesti esindaja Euroopa merekomitees jm.

—————————————-

Eesti Teaduste Akadeemia

Moto: Facta non solum verba (Faktid, mitte paljad sõnad)

Loodud 1938, koosseisu kuulub Underi ja
Tuglase kirjanduskeskus ning Teaduste Akadeemia kirjastus.

Liikmelisus eluaegne, hetkel 74 liiget ja 21 välisliiget.

Tuntuimad liikmed: helilooja Arvo Pärt, astrofüüsik Ene Ergma,
füüsik Jaak Aaviksoo, arstiteadlane Toomas Asser

Keskne ülesanne: arendada ja esindada oma maa teadust.
Missioon: aidata kaasa Eesti teaduse ning riigi sotsiaalse ja
majandusliku arengu küsimuste lahendamisele.