Teenusmajanduse Koda: peamised märksõnad on avatus ja inimesed

Teenusmajanduse Koda avalikustas selle aasta tähtsaimad tegevussuunad. Kommenteerib tegevjuht ja ettevõtja Kaidi Ruusalepp.

Teie tänavuses tegevusplaanis peetakse suuremat avatust ettevõtjate jaoks koguni kõige tähtsamaks konkurentsieeliseks. Miks just avatus?

Teenusmajandus on selline osa majandusest, kus müüakse usaldust. Teenusepakkujad müüvad seda, mis on nende peas. Audiitorid müüvad auditeerimise oskust, arhitektid kujutlusvõimet, loomeinimesed andekust, finantssektor varade haldamise kogemust jne. Sellise töö tulemus ei kuku varba peale, seda on väga raske käega katsuda ja hinnata.

Usalduse eelduseks on aga avatus – peab olema võimalik näha teenusepakkuja n-ö kööki. Me ise, meie mõttemaailm ja turud peaksid olema avatud. Ning see avatus on kahesuunaline: kui tahame eksportida, peame teistpidi oskama kasutada rahvusvahelist teadmist iseenda tugevuse kasvatamiseks.

Koja tegevusplaan hõlmab palju ka talentidega seonduvat. Seal on koguni kirjas mõte, et meie oma talendid nõustuvad Eestis elama siis, kui ka teiste riikide talendid tahavad siin elada.

Rahvusvahelises keskkonnas töötamine on hästi rikastav. Kui see keskkond on meeldiv nii meie kui välismaa talentidele, siis jäävad meie omad siia ja välistalendid liituvad nendega.

Üksteist oma kultuuride ja teadmistega täiendades kasvab innovatsioon
ning see omakorda viib järgmise loogilise sammuni – ekspordini.

Mida tuleks parema ettevõtluskeskkonna nimel teha?

Esiteks on võrgustumise tulemusena maailm meile arvutist ja telefonist kohe kättesaadav. Järelikult peadki sa olema kohe oma tegevuses rahvusvaheline. Ei ole enam nii, et konkureerid kolme naabriga kõrvaltänavalt – sa konkureerid sarnase teenuse pakkujaga Ameerikast, Aasiast ja Euroopast.

Me peame vaatama, kas meie inimesed, kes oma teenust pakuvad, on rahvusvahelisel tasandil konkurentsivõimelised. Ja kui ei, siis mõtlema, mis puudu jääb. Siin tulebki mängu välistalentide kaasamine. Selleks et Eesti inimeste oskusi-teadmisi rahvusvaheliselt müüa, on vaja kedagi, kes tunneb sihtturge, oskab seal uksi avada. Me peame tekitama suhetevõrgustikud. Sama tähtis on kaasata talente teenuse või toote loomise etapis – insenere, programmeerijaid, disainereid. Meil on palju spetsiifilisi oskusi puudu, sest me ei suudagi koolitada kogu vajaduste spektrit. Välistalendid on mängu loomulik osa.

Üldjuhul ei ole võimalik, et sul on ainult eestimaalastest koosnev seltskond ja sa oled selle juures maailma mõistes ülitugev. Õnneks ei teki noortel ettevõtjatel küsimust, kas olla rahvusvaheline ja kaasata rahvusvahelisi talente. Meie startup-ettevõtted on loomise hetkest rahvusvahelised, tihti on nende kontor tõmbekeskustes, Ameerikas või Londonis. Eesti suur ülesanne on siia tõmbekeskus tekitada.

Teine teema on see, kuidas me töötajaid hoiame. Nagu näitab Ernst&Youngi võrdlev analüüs, on Eestis jätkuvalt ühed kõrgemad tööjõumaksud. Teenusemajanduse inivesteering on inimene. Kui pakud teenust, teed IT-süsteeme, joonistad hooneid, teed visuaalset disaini, siis peaaegu ainuke arvestatav kulu on tööjõukulu. Kontoripindade rent ja teenuse pakkumiseks kasutatav tehnika ei ole tööjõukulu kõrval märkimisväärne. Seetõttu on sotsiaalmaksu lagi jätkuvalt üks meie valukohti ja olulisemaid ettepanekuid.

Teenusemajanduse inivesteering on inimene. Kui pakud teenust,
 teed IT-süsteeme, joonistad hooneid, teed visuaalset disaini,
siis peaaegu ainuke arvestatav kulu on tööjõukulu. 

Talentide hoidmisel ja motiveerimisel mängib olulist rolli töötajate kaasamine omanikeringi. Eestis on seadustega reguleeritud optsioonide teema, aga ka see on veidi poolik lahendus. Tuleb vaadata, mida teevad teised riigid, kellega me konkureerime. Paljudes riikides on töötajate kaasamine omanikeringi palju liberaalsem ning võimalusi selleks on palju rohkem. Ei tasu lähtuda eeldusest, et tööandjad hakkavad neile antud võimalusi kuritarvitama. Küll aga on töötajate kaasamine omanikeringi hädavajalik oma parimate peade tunnustamiseks – me ju konkureerime kogu aeg teiste tööandjatega piiri tagant.

Mis on kõige suurem proovikivi praegu?

Tundub, et kaasaegse intellektuaalse omandi kaitsega seotud küsimused. Kui  teed midagi teenusmajanduse kontekstis (nt mõne toote disaini), siis enamasti on su töö tulemus kohe maailma võrgustikes kättesaadav. Küsimus on selles, kuidas sa seda kaitsed või kuidas lahenduse pealt tulu teenid. Praegune intellektuaalse omandi kaitse on natuke eelmisest majandusruumist pärit. Keskkond on lihtsalt nii palju muutunud.

Arutamist tahavad ka suhted ettevõtjate ja riigi vahel. Tihti puudub riigil huvi ettevõtjatelt tellitud lahenduste eksportimiseks. Miks mitte anda erasektorile võimalus riigi jaoks tehtud lahendust eksportida – ma usun, et võidavad kõik. Kui Eesti tahab olla maailmas jätkuvalt e-riik, tasuks arutada selle üle, kuidas intellektuaalset omandit homme kaitsta, mitte lahendada kiirelt eilseid küsimusi.