Ühe läbipõleja lugu: kuidas õppida mitte midagi tegemist?

l

Kas tunned end vahel süüdi, kui sa ei tee absoluutselt mitte midagi ja lihtsalt oled? Sa näpid siis lõõgastumise asemel närviliselt telefoni ning vaatad, ega mõnda uut e-kirja pole tulnud. Selline närvilisus ja pidev tegutsemisvajadus on tegelikult üks esimesi läbipõlemise märke. Oma kogemust ühe läbipõlejaga jagab psühhoanalüütik Josh Cohen. Refereeris Karen Schmidt.

Hiljuti võttis Coheni klient Elliot stressirikkast tööst arstina üheks nädalaks puhkuse. Ta tundis, et on omadega täiesti läbi ja vajab seda hädasti. Plaan oli hommikuti kaua voodis vedeleda, raamatuid lugeda, jalutada ja seriaale vaadata. Ent kuidagi läks ikkagi nii, et mõnusa n-ö mitte midagi tegemise asemel külastas ta muuseume, käis kontserdil, teatris, trennis ja hispaania keele tunnis, kohtus sõpradega uutes trendikates baaridesrestoranides, tegi kodus remonditöid jne.

Juba puhkuse esimestel päevadel tundis ta, et peaks hoo maha võtma. Ta oli taas täiesti kurnatud. Facebooki ja Twitteri sõbrad naljatlesid, et puhkamine näib raskem töö kui töö ise.

Kui Elliot väidab, et ta ei oska lihtsalt niisama olla, siis näeb ja hindab ta end sellise mõtteviisi alusel, kus vaadatakse tegevusetusele ja niisama logelemisele viltu, selgitab Cohen. Ta mõtleb pidevalt sellele, kas ta on ikka piisavalt produktiivne, ning tunneb end süüdi, kui on lihtsalt aega surnuks löönud. Tulemuseks on jällegi meeletu väsimus ning rahutus.

Cohen selgitab, et just see ongi läbipõlemise peamine sümptom: inimene on pidevalt kurnatud, kuid samal ajal närviline ning tunneb, et peab pidevalt tegutsema. Ta ei suuda lõõgastuda ega nautida kasvõi igapäevaseid lihtsaid rõõme.

Aga mida siis teha, et sellest pidevast tõmblemise nõiaringist välja saada? Pealegi võivad ju närvilisust tekitavad raskused olla pigem välised kui sisemised. Aega ja energiat võivad imeda keerulised elusündmused (lähedase kaotus, lahutus, rahalised probleemid, stressirikas töö jne). Sel puhul tasubki pigem keskenduda välistele lahendustele: vähendada töökoormust nii palju kui võimalik, panustada rohkem aega rahustavatele rituaalidele, näiteks joogale ja meditatsioonile.

Ent sellegipoolest näivad sellised lahendused mõnedele läbipõlenud inimestele ebarealistlikud, nii praktiliselt kui ka psühholoogilisest. Praktilise poole pealt selles osas, et paljud töötavad sektorites, kus nõutaksegi pikki töötunde ja vankumatut pühendumist, ja psühholoogiliselt selles mõttes, et töötundide vähendamine ning seega ka enda n-ö kõrgest mängust eemaldamine tekitab pigem veelgi rohkem ärevust, eriti neis, kes on harjunud palju saavutama.

Kui läbipõlemisel on psühholoogilised põhjused, siis võib abi olla psühhoanalüüsist. Psühholoogi kogemus ütleb, et üks võimalus on paluda kliendil seansil rääkida ilma mingisuguse suurema eesmärgita, lihtsalt rääkida ning vaadata, kuhu mõistus teda viib. Teine osa seansist ollakse lihtsalt vaikuses. See laseb inimesel tunda, mida tähendab lihtsalt kellegagi olla, ilma et peaks end pidevalt õigustama või maksma panema. Ameerika psühhoanalüütik Jonathan Lear nimetab seda ilma eesmärgita vaimseks tegevuseks. Teine võimalus on analüüsida terapeudiga vesteldes minevikusündmusi ja neid külgi enda isiksuses, mis muudavad inimese läbipõlemises suhtes eriti tundlikuks ja haavatavaks. Näiteks oli Cohenil kaks klienti, kes samastasid juba lapsepõlves enda väärtust saavutustega. Neil oli kogu aeg vaja olla parim. Kui nad sellele ideaalsele enesekuvandile ei vastanud, siis tundsid nad end läbikukkununa.

Just täpselt samamoodi oli ka Elliotiga ja see aitabki veidi seletada, miks see mitte midagi tegemise idee talle nii võimatutundus. Näiteks ei suuda Elliot isegi ette kujutada, et tema juba üsna kõrges eas vanemad jalad seinale paneksid ning lihtsalt loeksid või telekat vaataksid. Ta meenutab, kuidas pere lõunatas kiirustades, et saaks edasi toimetada. Ka tema enda elu oli minutilise täpsusega paigas. Tema vanemad olid n-ö kompulsiivselt aktiivsed ning nad tekitasid ka Elliotis juba varases lapsepõlves tunde, et aega ei tohi raisata. Nende peres võrdus puhkamine aja raiskamisega.

Cohen selgitab, et selline põhjalik eneseanalüüs aitab meil mõista sügavalt juurdunud põhimõtteid, mis meid juhivad, takistades meil elamast täisväärtuslikult.

***

Kuidas läbipõlemisest hoiduda

Tihti planeerime me oma päeva minutilise täpsusega ning surume stressi tekitavad emotsioonid tahaplaanile. Kui peatume, siis tulevad emotsioonid pinnale ja me ei oska nendega midagi peale hakata. Seetõttu tekitabki lõõgastumine läbipõlenud inimestes esialgu ärevust. 

-Harjuta mitte midagi tegemist tasapisi. Tee tööpäeva jooksul väikseid pause. Või lihtsalt mine mõnda kaunisse paika ning naudi 20 minutit vaadet. Lihtsalt ole. 

-Hakka ennast rohkem märkama ja paku endale sagedamini seda, mida vajad. Kuula ennast ja võta enda jaoks aega. 

– Sõlmi minevikuga rahu. Võib-olla ebaõnnestus mõni äritehing, suhe jooksis karile vms. Pidev tegevuses olemine võimaldab nende teemadega tegelemist vältida. Räägi mõnele usaldusväärsele inimesele oma üleelamistest ning ära suru emotsioone tahaplaanile.

Allikas: http://www.thespec.com/livingstory/ 6496995-the-fine-art-of-doingnothing- will-help-reverse-burnout/

Allikas: https://www.1843magazine.com/body-mind/the-daily/the-way-out-of-burnout

Josh Cohen on psühhoanalüütik, akadeemik ja kirjanik. Tema värskeim raamat on „The Private Life: Why We Remain in the Dark”.