CK gurudemaalt

Tundub, et tiitliga “guru” käiakse maailmas suhteliselt vabalt ringi, seda ka juhtimise vallas. Kahtlemata on mõned rohkem, mõned ehk mõnevõrra vähem selle austava nimetuse ka ära teeninud. Selle loo peategelane aga kuulub kindlasti nende esimeste hulka. Kirja pannud Vello Rääk.

Sissejuhatuseks

CK pikemat nimeversiooni – Coimbatore Krishnarao Prahalad – kohtab tema kohta kirjutatus päris harva. Tihti leiame nimelühendi CKP või CK. Ju on siis nii suupärasem, sest Indiast pärit mehe täispika nime hääldamine ja selle meelespidaminegi võib osutuda üle jõu käivaks.

CK Prahalad sündis 8. augustil 1941 Lõuna-India linnas nimega Coimbatore. Siit ka tema esimene eesnimi. CK oli pere üheksas (!) laps, kuid mitte viimane – kokku oli neid 11. Kastiühiskonda arvestades CK-l vedas – ta sündis kohtuniku ja õpetlase perekonda, mis andis hea lähtepositsiooni tulevaseks eluks. See pole muidugi veel garantiiks, et pääseda juhtimismõtlejate teravaimasse tippu. Vaatame, mis CK sinnani viis.

Haridustee

Bakalaureusekraadi omandas CK Madrase ülikoolis füüsika erialal 1960. aastal. Võib arvata, et see reaalteaduslik baas võimaldas hilisemas elus organisatsioone ja juhtimist uurides hoida pidevalt jalad maas ning hoiduda juhtumisteaduse udusse ära eksimast. Esimeseks töökohaks oli küllaltki tuntud ja soliidne firma, Union Carbide, täpsemalt selle ettevõtte üks tehas, kus toodeti patareisid. Noore inseneri ülesandeks oli töö teaduslik uurimine kõige „paremas“ teilorlikus vaimus. Mis seal imestada – olid ju käsil eelmise sajandi kuuekümnendad ja inimest peeti väärtusloomes teisejärguliseks faktoriks.

Järk-järgult hakkas noor insener rohkem huvi tundma selle vastu, kuidas töö ja seda tegevad inimesed vastasmõjus on. Tagantjärele on CK äärmiselt tänulik oma esimesele ülemusele, kes noormeest iseseisvale mõtlemisele ärgitas. Ta soovitas oma alluvale raamatuid ja tahtis, et too teeks talle nendest kokkuvõtte, kuidas üht või teist ideed India tingimustes oleks võimalik ellu viia.

Esimeseks raamatuks oli Douglas McGregori teos „The Human Side of Enterprise“, praktiliselt esimene bestseller maailmas, kus käsitleti organisatsiooni ja juhtimise n-ö pehmemat poolt. See ja mõned järgnevalt bossi poolt soovitatud raamatud panid CK järjest rohkem huvituma inimestest ja nende juhtimisest.

Järk-järgult hakkas noor insener rohkem huvi tundma selle vastu,
kuidas töö ja seda tegevad inimesed vastasmõjus on.

Lisaks juhtus veel selline lugu, et seoses ühe juhi sunnitud eemalolekuga usaldati Prahaladile üksuse juhtimine, kus töötas 60 inimest. Ootamatult vette visatud 19aastane praktikandist juhihakatis sai aga päris hästi hakkama. Need tegurid koosmõjus panid CK tõsiselt mõtteid mõlgutama edasise haridustee osas.

Magistrikraadi ärijuhtimises sai ta Ahmedabadi India Juhtimisinstituudist (IIMA). Seal nähti CKs suurt potentsiaali ja kool otsustas finantseerida tema doktoriõpinguid USAs. Edasi jätkuski CK haridustee juba äri tõotatud maal, kus ta kaitses 1975. aastal Harvardis doktorikraadi.

Pärast seda töötas Prahalad paar aastat kodumaal oma endises Alma Mater’is IIMAs. Peagi jäid aga selle kooli seinad talle kitsaks ja 1977. aastal siirdus CK taas Ameerikasse, täpsemalt Michigani ülikooli, mis jäigi pikkadeks aastateks tema peamiseks tegutsemiskohaks. Kuigi mõned teravhambad siunasid Prahaladi selle eest, et ta nagu varas ööpimeduses Indiast minema hiilis, tuleb tõe huvides öelda, et oma kooliraha maksis CK ausa mehena oma taskust hiljem kinni.

Meeldis lugeda ja kirjutada

Teatavasti ei saa paljud hindud veel tänapäevalgi kirjaoskusega kiidelda. CK nende hulka loomulikult ei kuulu. Kirjaoskus ei tähenda aga sugugi seda, et lugemine ja kirjutamine kõigile mokkamööda tegevus oleks. Prahalad on aga tunnistanud, et talle need tegevused väga meeldivad. Lugeda meeldis talle nii raamatuid kui ka loenguid. Juba oma teises töökohas, autoosi tootvas tehases töötades pidas ta tööst vabal ajal juhtimisalaseid loenguid Madrase tehnoloogiaülikoolis.

Mis puudutab kirjutamist, siis seda tegevust harrastas CK samuti juba varasest noorusest alates suure innuga. Hiljem on ta märkinud, et kirjutamine on parim viis oma mõtete klaarimiseks. Prahalad on kurtnud, et seda tegevust raskendab aga juhtimise vallas asjaolu, et pole välja kujunenud ühtset terminoloogiat.

Olen isegi tähele pannud, et järjest tullakse välja uute suminasõnadega (ingl buzzword), mille eesmärgiks peamiselt luua uus „moesuund“. Siinkohal üks näide, mis seoses Prahaladiga päris asjakohane. Kui tema ja Gary Hamel rääkisid ettevõtte tuumkompetentsist, siis praegu on turul autorid, kes räägivad organisatsiooni võimekusest (ingl capability). Suures osas on jutt sama, kuid uued tegijad on juhtimismõtte arendamise turul tänu sellele jala ukse vahele saanud.

Minu arust pole vist ka mõtet siin kellelegi suuremaid etteheiteid teha, sest ega juhtimine niiväga teaduslik distsipliin ju pole. Pigem on see üks tore amet, kus tegemist rohkem kunsti kui teadusega. Just nimelt amet (ingl job, occupation), mitte nii väga elukutse (ingl profession), kuigi nendel mõistetel on kahtlemata teatud ühisosa.

Kuid tagasi Prahaladi juurde. CK puhul on tähelepanuväärne asjaolu, et kirjutada meeldis talle nii üksi kui ka teistega koos. Isegi oma doktoritöö tegi mees kolleegiga kahasse. Võib muidugi tekkida kiuslik küsimus, et kas mitte teiste seljas liugu pole lastud. Tundub siiski, et Prahaladile koos mõtlemine ja kirjutamine sobib ning pigem on tegemist sünergilise koosloome kui põhjendamatu kaasautorlusega.

CK Prahaladi üheks tuntumaks koostööpartneriks on kahtlemata üks teine juhtimisguru – Gary Hamel. Nad kohtusid Michiganis, kui viimane alles tudeng oli. Hamelile meeldisid CK ideed ja nii nad oma esimese ühise koostööprojekti kallale asusidki. Raamatu üllitamisele eelnes uurimistöö, selleteemalised artiklid ja 1994. aastal nägi ilmavalgust „Competing for the Future“.

Raamat sai strateegiamaailmas populaarseks tänu paljudele asjadele, mis seal sees leida on, kuid ehk kõige tähelepanuväärsemaks pärandiks, mida ka praegu hea sõnaga meenutatakse, oli tuumkompetentsi kontseptsiooni väljaarendamine. Raamat on ilmunud ka eesti keeles: vt Hamel, G., C. K. Prahalad „Võidujooks tulevikku“, OÜ Fontese Kirjastus. Nii et asjahuvilised saavad ise soovi korral lausa maakeelse allikaga tutvuda.

Püsimatu hing

Prahalad ei viitsinud kaua ühe ja sama asja juures kükitada. Ta kartis ka, et kui sama asja veidi uues soustis serveerida, võib välja tulla keskpärane üllitis, mis ei rahulda ei kirjutajat ega ka lugejaid.

CK uued suured ideed olid seotud hiiglaslike potentsiaalsete tarbijarühmadega arengumaades ühelt poolt ja väärtuse koosloomega klientidega teiselt poolt. Esimese teema töötas ta seekord läbi üksi ja 2004 ilmus kuulus „The Fortune at The Bottom of the Pyramid“. Teist teemat arendas CK koos Venkat Ramaswamyga ja sellest koostööst sündis raamat „The Future of Competition: Co-creating Unique Value with Customers“, ilmumisaastaks samuti 2004.

Koosloome on praegusel ajal väga popp teema ja sellest kirjutatakse üsna palju. Seetõttu sellel ideel siinkohal samuti rohkem ei peatu. Küll aga paar sõna püramiidi põhjast. Kui paljudel juhtudel sihivad firmade strateegid ikka kliendipüramiidi tipu suunas, siis näitas Prahalad, et küllaltki mõttekas on pakkuda asjakohaseid tooteid ja teenuseid ka nendele, kelle taskud just mammonast väga pungil pole.

Ta tõi mitmeid konkreetseid näiteid ja pole vist üllatus, et peamiselt sünnimaa pinnalt. Võib-olla kõige kuulsamaks näiteks on väikeauto Tata Nano. Lisaks sellele, et oskusliku tegutsemise korral on firmadel võimalik sel moel ka kasumit teenida, on sellisel ärimudelil Prahaladi arvates ka väga oluline sotsiaalne kaasefekt.

Läheme isiklikuks

Suurest perest pärit Prahalad ise just järeltulijate rohkusega ei hiilanud – abikaasa Gayatriga on neil kaks last ja ta jõudis ära näha ka kolm lapselast. Naljaga pooleks võiks siin nentida, et ju oli siis CK-le kvaliteet kvantiteedist tähtsam.

Kirjutamisegi juures pidas CK kvaliteeti väga oluliseks.

Kirjutamisegi juures pidas CK kvaliteeti väga oluliseks. Ta ütles, et olulisemad tekstid tuleb 6–7 korda üle lugeda ja kirjutatut lihvida. Üheks kirjutatu kvaliteedi kriteeriumiks oli Prahaladi meelest ka see, kui tähtsad mõtted on kirja pandud konkreetselt ja selgelt. Alguses ta veidi isegi solvus, kui keegi tema kirjapandud mõtete kohta ütles: „See on ju nii iseenesest mõistetav!“ Hiljem pidas ta sellist seisukohta juba väga hinnatavaks. CK on öelnud, et ta võib iga oma raamatu põhituuma joonistada skeemina ühele A4 lehele.

Veel üks omapärane seik professori käekirjast – Prahalad pidas ülikoolis loenguid peaaegu eranditult laupäeva hommikuti, põhjendades seda muu hulgas sellega, et need tudengid, kes viitsivad ennast laupäeval varakult auditooriumisse vedada, tunnevad asja vastu tõelist huvi.

Kahtlemata on üheks oluliseks iseloomujooneks Prahaladi juures uudishimulikkus. CK ei piirdu ainult organisatsiooni, juhtimise ja strateegia teemade vastu huvi ilmutamisega. Ta on hobi korras uurinud maailma rahvaste tõusude ja mõõnade põhjuseid, eri keelte levikut maailmas, isegi lindude rännet. Ta soovitab ka teistel maailma avarama pilguga vaadata, mitte ainult oma kitsa teema mahlas moorida.

Teadusest ja praktikast

Noortele ja võib-olla ka veidi vanematele lugejatele, kes toimetavad organisatsiooni ja juhtimise vallas, peaksid aga huvi pakkuma guru sellekohased seisukohad. Ta soovitab kindlasti pihta hakata mitte metodoloogiast, vaid hoopis probleemipüstitusest.

Olulisemad ideed sünnivad, vähemalt Prahaladi arvates, konkreetse kaasusepõhise probleemilahenduse käigus. Probleemide lahendamisel lähtus Prahalad alati (minu rõhk) juhi, mitte akadeemilisest vaatekohast. Eks seetõttu oli ta ka üsna edukas mitmete firmade (AT&T, Citigroup, Oracle jpt) konsultandina. Samas tekitades võib-olla veidi paksu verd akadeemilistes ringkondades.

Olen isegi veidi akadeemilisusega „rikutud“, kuid kirjutan kahe käega alla Prahaladi seisukohale: kui sinu uurimistöö on praktilise väärtusega ja lähtub juhtide ja teiste reaalmaailma (sic!) esindajate vajadustest, siis varem või hiljem hakkavad sulle tähelepanu pöörama ka akadeemilised ringkonnad. Võib-olla isegi positiivset tähelepanu…

Võib muidugi norida ja väita, et Prahalad oli ju ise PhD kraadiga ja õpetas ülikoolis strateegilist juhtimist. Saeks nagu ise oksa, millel istub. CK on tunnistanud, et talle meeldis väga juhtimine, kuid selleks, et olla lõpuni usutav ka õpetaja ja kirjanikuna, oli tarvis saada PhD kraad. Olgu siinkohal veel öeldud, et CK Prahalad on valitud mitmete tuntud ülikoolide audoktoriks ja ta on saanud India riigilt kõrge autasu.

Viimase saamiseks oli palju põhjuseid, kuid tahaks välja tuua neist ühe. Meil räägitakse palju Eesti visioonist või täpsemalt selle puudumisest. Sama lugu Indias. Prahalad polnud kade ja pakkus välja oma nägemuse India visioonist aastaks 2022.

Selle kolm nurgakivi olid: majanduslik tugevus, tehnoloogiline vitaalsus – ja tähelepanu-tähelepanu! – moraalne eestvedamine. Nagu üks korralik visionäär, pani CK paika ka konkreetsed mõõdetavad eesmärgid: globaalsest kaubandusest peab India osa olema vähemalt 10%, India päritolu firmad peavad Fortune’i esimeses 100s olema esindatud vähemalt kolmandiku ulatuses (ohhoo!), Indias tehtud teadusuuringud peavad saama pärjatud vähemalt 10 Nobeli preemiaga. Pole midagi öelda – väljakutsed missugused. Prahaladi üks veendumusi muuseas oligi, et visioon peab ületama praegused ressursid, siis sünnib ettevõtlik vaim ja asjad hakkavad arenema. Seda nii ettevõtte kui ka riigi tasandil.

Lõpetuseks

Artikkel tuleb kahjuks lõpetada kurvas toonis. Olin kavandanud Prahaladist kirjutada sarja lõpuosas, vahetult enne gurude guru Druckerit ennast. Vahele astus aga saatus – läinud aasta aprillis lahkus CK Prahalad elavate hulgast 68 aasta vanuses. Küllap oleks tema vahedast sulest paberile jäädvustunud veel nii mõnigi terane juhtimismõte, kui ootamatult saabunud ja kiiresti arenenud haigus poleks teinud oma karmi tööd. Olgu see lugu väikeseks austusavalduseks mehele, keda pole sugugi piinlik nimetada guruks ja seda mitte ainult seetõttu, et CK Prahalad on pärit gurudemaalt Indiast.

Pilt: By Eric Miller (emiller@iafrica.com) / User worldeconomicforum (Flickr) [CC BY 2.0 (http://creativecommons.org/licenses/by/2.0)], via Wikimedia Commons