Juhtimine õllepungimarinaadis

Käsitööõllede esimestest pruulikodadest on saanud tänaseks võimsad kombinaadid. Selle valdkonna lipulaevaks peetava Šoti õlletootja Brewdogi eduloost teeb selle asutaja James Watti sulest ilmunud raamatu „Business for Punks“ abiga ülevaate Madis Talmar, kes käis vaatamas, kas raamatujutt ka päris elus paika peab.

Ei ole vist midagi kohasemat kui võtta teos „Business for Punks“ ette just Helsingis, ühes Brewdogi ketti kuuluvast pea 50 õllebaarist. Olen Brewdogi baaris esimest korda ja pean tunnistama, et kuigi käsitööõlu ei ole mulle sugugi võõras, joon seda marki täna samuti esimest korda. Mingi kõlakas Brewdogist kui paraja kiiksuga firmast on siiski kõrvu jõudnud. Kasvõi seeläbi, et paar aastat tagasi pakendasid härrad iga pudeli oma rekordkangusega õllesordist End of History (56%!) oravatopisesse, saavutades nii üleilmse meediakajastuse. Ent see, kas pidada seda odavaks trikiks või geniaalseks ärivõtteks, jääb hetkel siiski veel lahtiseks. Alustuseks olgu vaid öeldud, et nii see baar siin, pihku võetud kirjandusteos kui ka üle leti minu poole libisev õllepudel on peaaegu esimesest pilgust seostatavad vähemalt ühe omadussõnaga: punk. Brewdog paistab olevat üks läbini punk ettevõte. Iseasi muidugi, kas äri ja punk ikka sobivad kokku.

Brewdog: kuidas jääda ellu, kui turg kaubast üle ajab

Brewdog on 2007. aastal sõprade Martini ja Jamesi asutatud Šoti õllefirma, mis on viimase viie aastaga kasvanud keskmiselt 69% aastas, pidades palgal nüüdseks 45 miljoni naelase (53 miljoni eurose) aastakäibe juures üle 600 töötaja. Kui arvestada, et erinevalt skaleeruvatest internetifirmadest vajab õlletootmine nii märkimisväärselt pinda, tarneahela juhtimist, masinaid kui ka aega, on säärane arengutempo üpris pöörane.

Kui lisada veel asjaolu, et fännidelt on samal ajal kogutud ühisrahastuse abiga üle 20 miljoni naela, võib öelda, et vähemalt numbrid on meestel kõvad. Ettevõtte areng on olnud suisa nii väljapaistev, et kui General Electricu juht Jack Welch avaldas oma memuaarid 70 aastasena ja Bill Gates andis oma esikteose välja 40-selt, siis end Brewdogi kapteniks nimetav James Watt ei pidanud paljuks äripõhimõtted kokku võtta juba 33-aastasena. Tundub, et punkt kiiruse eest on samuti välja teenitud.

Lugemist alustades on „Business for Punks“ samas üsna irooniline teos. Nimelt saadab Watt esimese asjana talli taha põhimõtteliselt kogu varasema juhtimiskirjanduse ja jõuab järelduseni, et õige ettevõtja ei tohiks kuulata mitte kedagi. Ometi. See, mis järgneb, on punkthaaval soovituste vormis esitatud ülevaade peaaegu kõigist ettevõtluse põhiteemadest: toode, kaubamärk, turundus, müük, finantsid, meeskond, juhtimine. Kui mängu tulevad kahelauselised näited mitmetest ettevõtetest, olen praktiliselt valmis raamatut käest viskama; eriti kui ühena säärastest jookseb läbi ka nimi Apple. Ega ometi jälle? Esmane lootus raamatu radikaalsusest tundub hajuvat ja sunnin end vaid läbi raskuste esimest peatükki lõpuni lugema. Õige varsti taipan õnneks, et otsus edasi lugeda on siiski õige. Iroonia kahtlemata säilib, aga see, mis järgneb, on tegelikult päris terav seletus sellest, kuidas Brewdogi filosoofia tõepoolest enamikest teistest erineb. Ja miks see oleks praegusel ajal ärimaastikule siseneja jaoks sobiv lähenemine. Ikkagi punk, kuigi konsultatsiooni vormis!

Watti juhtimisfilosoofia aluseks on tõdemus sellest, et toodete ja teenuste turg on praeguseks absoluutselt küllastunud. Ettevõtete huvi peaks seega kanduma üle ideoloogia tasandile: erinevalt toodete turust on turg millessegi uskuda jätkuvalt lõputu! Me ei peaks seega mõtlema ärist kui toote/teenuse või isegi elamuste pakkumisest, vaid kui ristiretkest, mis ühendab massid ühise suure eesmärgi nimel.

Brewdogi puhul on sääraseks missioon muuta teised inimesed käsitööõllede suhtes sama kirglikuks, kui on asutajad ise. Kõik, mida ettevõte kunagi teeb, peaks juhinduma sellest suurest eesmärgist. Ja nagu näeme Brewdogi puhul: kui sõnum tahab väljendamist, siis ei ole ükski abinõu liiga ekstreemne. Eesti oma Transferwise’i puhul mäletame ehk kampaaniat, kus kogu töötajaskond võttis end aluspesu väele, et väljendada ettevõtte läbipaistvust võrreldes pankadega. Õllepruulijad millegi nii tavalisega ei lepi, olles viimastel aastatel sõitnud muu hulgas Nõukogude tankiga Inglise keskpanga ette või visanud helikopterist Londoni kohal alla kassitopiseid. Need näiliselt suvalised teod omavad Watti maailmas kusjuures selget seost Brewdogi keskse missiooniga. See, et seda teevad ka õlletegu täiskiirusel võidusõiduauto kastis või kinni jäätunud järve põhjas, on vast kõigile niigi selge. Teha kõik, et sõnum leviks!

Muuseas, tuleb tähele panna, et see sõnum ei ole mitte niivõrd ettevõtte kuivõrd terve tööstusharu oma. Watt selgitab nimelt, et lollus on sukelduda väikese kalana suurde globaalsesse tiiki, kui saab olla väike kala pisikeses enda loodud tiigis ja tegeleda pigem sellega, et tiik tervikuna suureneks. Viimase teokstegemisel on märkimisväärne roll täita näiteks fännide harimisel.

Brewdog on aastaid aktiivselt bloginud, et jagada kõigile huvilistele mikropruulimise eripärasid. Veelgi enam, kõik Brewdogi retseptid on avalikult kättesaadavad ja soovi korral saab nende käest osta ka täpselt sama toorainet, mida kasutatakse firma enda pruulikojas. Edukad promovad tervet tööstusharu, kaotajad promovad iseennast. Õllekodade arv Suurbritannias on viimase viie aastaga tõusnud 800lt 1450le, mis annab ehk aimu sellest, kui palju käsitööõllede tiik Brewdogi juhitud revolutsiooni tagajärjel suurenenud on. Selleks et mitte lasta oma algatatud revolutsioonil ennast nahka pista, tuleb mõistagi ise konkurentidest kiirem olla.

Raha – see on kiirus

Kiiruse indikaatoriks peavad James ja Martin raha. Õigupoolest selle puudumist. Kui ettevõte ei ole pidevalt rahavoo poolest noateral, arenetakse ilmselgelt liiga aeglaselt. Mõneti ootamatult ongi raha tegelikult teose „Business for Punks“ alusteema. Seda kolmest vaatenurgast.

Esiteks, raamatu põhisõnumina jätab Watt kõlama vajaduse täielikult süüvida raamatupidamisse. Sealjuures pühendab ta teose pikima peatüki sellele, et selgitada kõige tavalisemaid finantsarvestuse põhimõisteid ning toonitada möödapääsmatut vajadust kõigist neist üdini ka aru saada. Midagi nii olulist nagu arvestus ja finantsmõõdikud ei tohiks alustav ettevõtja jätta kellegi teise hooleks, sest ükspuha kes teine ei saa ometi ettevõttest hoolida sama palju kui omanik.

Teiseks, alustaval ettevõttel on raha alati liiga vähe. Seega peaks see vähene töötama sinu heaks eriti usinalt. Igasse viimasessegi senti tuleb suhtuda kui küüniline jobu ja kõik, mida annaks ise teha, tulekski ise teha. Selle põhimõttega juhinduvad Brewdogi mehed päris otseselt algupäraste punkmuusikute lähenemisest mitte usaldada end plaadifirmade hoolde, vaid pigem tuua oma muusika ise turule, õppides kõik selleks vajalikud oskused ära protsessi käigus.

Kolmandaks, Brewdogi filosoofias on ostmine uus müümine. Toorainet, masinaid või mida iganes ostes tuleb alati pürgida kümme korda parema diilini, kui suudaks välja võidelda Harju keskmine ettevõte. Näiteks võib paari kasti õlle saatmine tarnija kontorisse tooraine hinnast parimal juhul paar protsenti alla tuua. Aastatega on see vahe aga väärt miljoneid. Muuseas, sama võttega on allahindlust saadud nähtavasti ka panga laenuprotsendilt. Ei maksa vast mainidagi, et Brewdog on lõpuni ära kasutanud kõik pakutavad riiklikud või maakondlikud toetused.

Miks „Müük“ on raamatu lühim peatükk

Samas, miski eespool mainitust ei loe lõppude lõpuks, kui ettevõtte pakutav toode või teenus ei ole absoluutne turu tipp. Siin peitub ka põhjus, miks Brewdog ei ole klassikalisele müügile pea kunagi tähelepanu pööranud ja miks peatükk „Müük“ on raamatu lühimana alla poole lehekülje pikk. Müügimehed tekkisid neil nimelt alles hiljuti ja nende ülesanne on peamiselt tellimusi vastu võtta, mitte neid välja nuruda. Vajadus telefoni haarata, et kellelegi midagi pähe määrida, on Watti maailmas viide sellele, et su toode ei ole lihtsalt piisavalt hea, et end ise müüa. Ja siis ei jää üle muud kui minna tagasi joonestuslaua juurde ja tulla välja parema asjaga. Kui sa seda ei suuda, ei tohiks sa üldse äris ollagi.

Seevastu, kui toode ühel hetkel on piisavalt hea, siis ei puudu sul mitte ainult vajadus müügitegevuse järele, vaid ka vajadus võistelda hinna osas. Ettevõtja ülesanne on teha seda, mida ta armastab, ja olla selles maailma parim. Kui selle eest küsitav hind ostjale ei sobi, siis ärgu ostku. Kusjuures sama suhtumisega tuleks läheneda ka suurtele jaekettidele. Marginaalis lihtsalt ei saa järele anda, sest vastasel juhul ei oleks piisavalt sissetulekut, mida arenguks investeerida. Konkreetne tase, millest Brewdog ei luba brutomarginaali üheski lepingus madalamale langeda, on isegi paika pandud: 40%. Päris muljetavaldav.

Punk Brewdogi moodi ei tähenda seega sugugi vaesuses virelemist. See on filosoofia energiast, ambitsioonist ja vabadusest, mis tuleb kõik suunata oma unistuse täitumisele. Tee peal ees seisjad ei ole mingi põhjus aeglustumiseks, reeglid ongi rikkumiseks ja piiriks saab olla ainult vaimuvaesus. Brewdogi filosoofiat on siinkohal kogu oma hiilguses raske välja tuua, aga olgu öeldud, et muu hulgas õpetatakse „Business for Punksis“ lugejale veel seda, kuidas koeraküpsiste abiga klientidelt kiiremini raha kätte saada; miks networking on jobudele; kuidas oma ajule lõpmatus infovoos veidi rahu saada; miks siltidega liliputid on kasulikud; kuidas Vladimir Putinit ärritada, miks exit’ile mõtlev ettevõtja ei ole tõsiselt võetav; miks tööintervjuul on hea viia kandidaat keeglit mängima, ja veel oma 50 sarnast mõtet.

Kõige tähtsamalt illustreerib „Business for Punks“ aga minu arvates seda, et sa ei pea olema sugugi hea kirjutaja, et anda välja üks päris märkimisväärne äriraamat. Õigupoolest ongi päris kohane, et „Business for Punks“ jätab mulje, nagu see oleks kirjutatud ühe nädalavahetusega. See tähistab seda, et James Watt oli liiga kuradi hõivatud, et iga lause üle pikalt juurelda. Jääb vist üle vaid tõdeda: punk ja äri sobivad kokku üpris valatult. Proosit!

Lõpetuseks ka üks kodumaine soovitus. Pungimeelsetel lugejatel maksab nimelt kuulata Vikerraadio arhiivis Ööülikooli saadet nimega „Öko-punk“, esinejaks Kristjan Piirimäe.