Kadi Lambot: juht peab mustrisse sobituma

Olen juhina uuel töökohal alustades alati arvestanud, et esialgu tuleb end n-ö organisatsiooni mustrisse asetada, mitte hakata kohe jõuliselt oma looma. Inimesed, kes on kauem organisatsioonis töötanud, teavad minust rohkem ning kui mõni tegevus tundubki mulle esmapilgul ebamõistlik, selgub tavaliselt ajapikku, et tegelikult ongi neid asju niimoodi mõistlik teha. Vahendab Heli Lehtsaar-Karma.

Eesmärgid paika!

1994. aasta lõpus lahkusin sotsiaalministeeriumist ja hakkasin juhtima ravimite osakonda hulgimüügifirmas Sirowa. Omanikud on sakslased, nii et see oli mulle hea võimalus näha välismaailma ärikultuuri, sest paljudes teistes siinsetes firmades aeti asju ikka veel nõukogude mentaliteedi järgi.

Sakslasest omanik õpetas meile, kuidas telefonis inimestega suhelda: hääl peab olema rõõmus ja sinu sära teisel pool tajutav. Vahel öeldakse siiani, et mulle on hea helistada – tuju läheb kohe rõõmsaks. Inimestele meeldib positiivsus, sinu mured ei huvita reeglina kedagi.

Üks olulisemaid Sirowast saadud õppetunde on väga täpne eesmärkide ja tegevuste planeerimine – see oli meil saksa täpsusega paigas. Olen üllatunud, et isegi praegu on Eestis päris palju ettevõtteid, kes ei tegele täpse ja pikemaajalise planeerimisega.
Sirowas tuli kolme aasta perspektiivis eesmärke pidevalt jälgida ning jooksva aasta tegevused olid meil eriti põhjalikult luubi all.
Samas isiklikus elus ei ole ma üldse planeerija, vaid elan tänases päevas – ma ei tee pikaajalisi plaane ei oma karjääri, puhkusereiside ega ka millegi muu kohta.

Kõige suurem saavutus

Haigekassas töötamise aeg oli mu senises tööelus üks pingelisemaid perioode. Minu vastutada oli näiteks ravimite kompenseerimise süsteemi väljatöötamine, mis sai hiljem võrdluses teiste Euroopa riikide süsteemidega väga kõrgeid hindeid.

Haigekassa kogemus õpetas, et erasektoris on isegi pisut lihtsam töötada, sest eesmärgid on selged ja konkreetsed, avalikus sektoris aga läheb nende saavutamisega rohkem aega, mistõttu vahel võib mõni neist hoopis silme eest hajuda.

Haigekassas töötamine oli ka tunduvalt laiahaardelisem, sest iga meie väljapakutud muudatus oleks mõjutanud 1,4 miljonit inimest. Samuti andis see periood mulle väga hea kogemuse koostööst, sest pidin suutma oma ideid maha müüa ja otsustes kokku leppida mitmete ametkondadega, mis minu alluvusse ei kuulunud.

Meenub üks seik, mil läksime toonase sotsiaalministri Siiri Oviiriga tülli, kuna haigekassa väljatöötatud seaduseelnõud ja määrused olid juba valitsuses, kuid ministeerium tegi neisse viimasel hetkel veel muudatusi, mis meie meelest ei olnud õigustatud. Õppisin, et oma ettepanekute ja ideede elluviimiseks tuleb pikalt nende inimestega eeltööd teha, kes otsuseid mõjutavad. Ning kui tekivad takistused, ei tohi alla anda, vaid tuleb võidelda. Võitlema peab aga meeldivalt – Siiri Oviiriga saame taas kenasti läbi.

Julgus ja vabadus valida

Olin haigekassas viis aastat töötanud, kui ühel hommikul helistas mulle Oliver Kruuda ja ütles, et tal on ettepanek: hakaku ma Tallinna Piimatööstust juhtima. Kuna mul oli parajasti kiire ühe esinemise ettevalmistamisega, ei jõudnud ma tema juttu süveneda, vaid arvasin, et ta teeb nalja. Õhtul aga helistas ta tagasi ja küsis, mis ma tema ettepanekust arvan. Siis sain aru, et ta ei teegi nalja.

Kuigi valdkond oli mulle võõras, ei kartnud ma seda pakkumist vastu võtta. Eesti on väike ja võimalused seetõttu piiratud ning mul polnud mõtet hakata end piirama mõtteviisiga, et saangi töötada ainult valge kitli erialadel, sest olen õppinud meditsiini.

Ühelt poolt on hästi oluline, et juht oskaks ettevõttes töötavaid inimesi hästi juhtida, kuid firma tegevjuhina õppisin, et tuleb osata ka omanikega hästi hakkama saada ning nende soovide ja töötajate vahel puhvriks olla. Omanikud on seal eredad, jõulised ja kiirete soovidega inimesed. Juht peab suutma prioriteedid paika panna ja need siis lõpuks ka meeskonnale maha müüa.

Pean neid aastaid pingelisteks, tulemustelt kordaläinuks ja emotsionaalselt huvitavateks. Sain sealt palju positiivseid kogemusi, näiteks peetakse seal alati lubadustest kinni (mis ei ole Eestis nii tavaline), kehtivad ka suulised kokkulepped, keskendutakse esimesena tulude suurendamisele, mitte ainult kuludele. Ja tööga peab alati kaasas käima rõõm ja naer, siis tuleb ka parem tulemus. Need asjad on minu jaoks olulised – pean neid ka praegu meeles.

Praegu Maalehte juhtides on kõige suurem väljakutse koostöö loominguliste inimestega – siin on omad nüansid, millega tuleb kohaneda. Sul peab olema julgust olla eriline oma toodetega ja kõike tuleb ka oskuslikult müüa.